Jumalik puudutus. Elizabeth Gilbert

tahes kurnatud ja haige Henry ka oli, ta pahvatas naerma.

      „Ja see, härra,” müristas ta professorile, „on hästi tuntud tõsiasi!”

      Rahulikult, nagu midagi polekski juhtunud, pöördus Beatrix ülemteenri poole ja sõnas: „Näib, et me oleme valmis pudingit sööma.”

      Külalised pidid ööseks White Acre’isse jääma, aga endast väljas ja ärritunud professor Peck otsustas tõllaga linna tagasi sõita, ta teatas, et eelistab öö veeta all-linnas hotellis ja alustada koidikul vaevarikast tagasiteed Princetonisse. Kellelgi polnud kahju, kui ta lahkus. George Hawkes küsis, kas ta võiks koos professor Peckiga samas tõllas Philadelphiasse sõita, ja õpetlane nõustus tõredalt. Aga enne kui George lahkus, palus ta, et võiks korraks Alma ja Prudence’iga omavahele jääda. Ta oli õhtul vaevalt suudki lahti teinud, kuid nüüd tahtis ta midagi öelda – ja nagu näha, tahtis ta öelda seda mõlemale tüdrukule. Seega astusid kõik kolm – Alma, Prudence ja George – koos külalistuppa, samal ajal kui teised sagisid aatriumis, korjates kokku oma mantleid ja pakke.

      George pöördus Alma poole, olles saanud enne Prudence’ilt peaaegu märkamatu nõusolekunoogutuse.

      „Preili Whittaker,” alustas ta, „teie õde ütleb, et te olete lihtsalt oma uudishimu rahuldamiseks kirjutanud väga huvitava töö seenlillest. Mõtlesin, et kui te pole liiga väsinud, ehk tutvustaksite mulle oma olulisemaid avastusi?”

      Alma oli segaduses. See oli kummaline palve ja veel nii kummalisel ajal. „Kindlasti olete ise väsinud, et nii hilisel tunnil minu botaanikahobist rääkida?” pakkus ta.

      „Sugugi mitte, preili Whittaker,” tõrjus George. „Kuulaksin suure huviga. See oleks mulle just puhkuseks.”

      Nende sõnade juures tundis ka Alma pingelangust. Lõpuks ometi üks lihtne teema! Lõpuks ometi botaanika!

      „No nii, härra Hawkes,” ütles ta, „nagu te kindlasti teate, kasvab Monotropa hypopitys ainult varjus ja on haiglast valget värvi, peaaegu tontlikku tooni. Varasemad loodusteadlased on alati eeldanud, et Monotropa’l puudub pigment, sest tema kasvukohas pole päikesepaistet, aga minu meelest pole see teooria loogiline, sest mõningaid kõige eredamaid rohelisi toone võib samuti leida varjust, näiteks sõnajalgu ja samblaid. Minu uurimus näitab, et Monotropa võib sama hästi kalduda nii päikesest eemale kui selle poole, ja see pani mind mõtlema, et seenlill ei saagi toitu päikesekiirtest, vaid hoopis teistest allikatest. Olen jõudnud arvamusele, et Monotropa toitub taimedest, millel ta kasvab. Teiste sõnadega, ma usun, et tegemist on parasiidiga.”

      „Mis toob meid tänaõhtuse varasema teema juurde,” sõnas George kerge naeratusega.

      Heldus küll, George Hawkes teeb nalja! Alma ei teadnud, et George on võimeline naljatama, aga mõistes tema nalja, hakkas Alma heameelest naerma. Prudence ei naernud, lihtsalt vaatas neid kahte, ise ilus ja äraolev nagu pilt.

      „Just!” nõustus Alma hoogu juurde saades. „Aga erinevalt professor

      Peckist ja peatäidest võin mina ka dokumentatsiooni näidata. Olen mikroskoobi all näinud, et Monotropa varres puuduvad need kutiikulapoorid, mille kaudu teised taimed üldiselt õhku ja vett saavad, samuti pole tal võimet võtta vett pinnasest. Ma usun, et Monotropa saab vett ja toitaineid oma peremeestaimelt. Usun ka, et tema laibalik värvitoon tuleneb tõsiasjast, et ta tarbib toitu, mis on juba peremeestaime poolt läbi seeditud.”

      „Äärmiselt ebaharilik teooria,” arvas George Hawkes.

      „No esialgu on see kõigest oletus. Võib-olla suudab keemia ühel päeval tõestada seda, millele minu mikroskoop esialgu ainult vihjab.”

      „Kui teil pole midagi selle vastu, et oma tööd sel nädalal mulle näidata,” ütles George, „siis ma kaalun selle avaldamist.”

      Alma oli sellisest ootamatust pakkumisest nii vaimustatud (lisaks segaduses päeva imelikest sündmustest ja elevil rääkimisest täisealise mehega, kelle kohta ta just oli sensuaalseid mõtteid hellitanud), et ei mõelnud üldse kogu selle vestluse kõige imelikumast elemendist – oma õe Prudence’i osast. Miks viibis Prudence üldse selle jutuajamise juures? Miks oli Prudence nõustuvalt noogutanud, et jutu alustamiseks luba anda? Ja millal – millisel teadmata varasemal hetkel – oli Prudence’il üldse võimalust rääkida George Hawkesiga Alma privaatsetest botaanilistest uurimistöödest? Millal oli ta Alma privaatseid botaanilisi uurimusi üldse märganud?

      Mõnel teisel õhtul oleksid need küsimused Almale pähe tulnud ja tema uudishimu äratanud, aga sel õhtul ei hoolinud ta neist üldse. Sel õhtul – mis lõpetas kõige veidrama ja segasema päeva Alma elus – keerles tal peas nii palju muid mõtteid, et seda kõike ta ei märganudki. Hämmingus, väsinud ja pisut oimetu, soovis ta George Hawkesile head ööd ja istus siis õega kahekesi külalistoas, oodates, et Beatrix tuleks ja nendega räägiks.

      Mõte Beatrixile vähendas Alma eufooriat. Tema õhtune kokkuvõte tütarde puudustest ei olnud kunagi rõõmustav, aga täna õhtul kartis Alma seda rohkem kui tavaliselt. Alma käitumine tol päeval (raamatu leidmine, erutavad mõtted, kirglikkus köitmiskambris) tekitas tunde, et temast eritub lausa silmanähtavalt süütunnet. Ta kartis, et Beatrix võib seda mingil moel tajuda. Pealegi oli õhtusöögilauavestlus olnud lausa katastroofiline: Alma jättis endast otseselt rumala mulje, samal ajal kui Prudence oli pretsedenditult peaaegu et ebaviisakas. Beatrix pole kummagagi neist rahul.

      Alma ja Prudence ootasid külalistoas ema vaikselt kui nunnad. Nad vaikisid alati, kui kahekesi omaette olid. Nad ei osanud kunagi omavahel vestelda. Tühja loba nad ei ajanud. Ei hakanud proovimagi. Prudence istus, käed rahulikult kokku pandud, Alma näperdas taskurätti. Alma heitis pilgu Prudence’ile, otsides temas midagi, teadmata isegi täpselt, mida. Võib-olla sõprust. Soojust. Mingit poolehoidu. Ehk mõnda sõna möödunud õhtu kohta. Aga Prudence, särav nagu ikka, ei ilmutanud mingit lähedusesoovi. Siiski üritas Alma seda saavutada.

      „Need sinu mõtted, mida sa täna avaldasid, Prudence?” küsis Alma. „Kust need pärit on?”

      „Suuresti härra Dixonilt. Aafrika rassi seisund ja raske olukord on meie tubli koduõpetaja lemmikteema.”

      „Kas tõesti? Ma pole kunagi kuulnud, et ta midagi sellist räägiks.”

      „Siiski on tal teema suhtes tugevad tunded,” väitis Prudence muutumatul ilmel.

      „Ta on siis orjuse vastane?”

      „On küll.”

      „Oh taevas,” ütles Alma, imestades, et Arthur Dixonil üldse millegi vastu tugevad tunded võivad olla. „Parem kui ema ja isa sellest midagi teada ei saa!”

      „Ema teab,” kostis Prudence.

      „Teab või? Aga isa?”

      Prudence ei vastanud. Almal oli veel küsimusi – päris palju kohe –, aga Prudence ei paistnud eriti tahtvat vestelda. Tuppa laskus taas vaikus. Korraga katkestas Alma selle vaikuse, kui tema huulilt paiskus metsik ja kontrollimatu küsimus.

      „Prudence,” küsis ta, „mida sa härra George Hawkesist arvad?”

      „Ma arvan, et ta on korralik härrasmees.”

      „Ja mina arvan, et olen temasse täiesti lootusetult armunud!” hüüatas Alma, šokeerides isegi ennast selle absurdse ja ootamatu ülestunnistusega.

      Enne kui Prudence jõudis vastata – kui ta muidugi üldse olekski midagi vastanud –, astus Beatrix võõrastetuppa ja vaatas oma kahe diivanil istuva tütre poole. Hulk aega ei lausunud ta sõnagi. Ta jälgis tütreid range ja järeleandmatu pilguga, uurides esmalt üht, siis teist tüdrukut. See oli Alma meelest hullem kui peapesu, vaikuses olid varjul lõpmatud kõiketeadvad õudustäratavad võimalused. Beatrix võis teada ükskõik mida, ta võis teada kõike. Alma sikutas taskurätinurka, rebides seda ribadeks. Prudence’i ilme ega hoiak ei muutunud.

      „Ma olen täna õhtul väsinud,” ütles Beatrix, lõpetades viimaks jubedusttekitava vaikuse. Ta vaatas Alma poole ja lausus: „Alma, mul pole tahtmist sinu