Tagaotsitav. Lee Child

Goodman puges külma eest sügavamale mantlisse ja tegi ööpoe parklale pilguga ringi peale. „Ma oletan, et nad parkisid siin,” ütles ta. „Järelikult nad vahetasid ilmselt siin ka riideid. Võib-olla viskasid vanad kuued ära. Viimati noagi. Peame prügikastid läbi vaatama.”

      „Olete vabatahtlik?” küsis Sorenson.

      „Mul on selle jaoks alluvad, kellel pole muud paremat teha.”

      „Hästi,” sõnas Sorenson. „Kuid arvatavasti on see ajaraiskamine. Vean üks kümne vastu kihla, et nad surusid oma kuued Delfuenso pagasnikusse. Ja noa nad kukutasid ilmselt ühte kahest torust juba pumbajaamas.”

      „Kas kavatsete kolmanda teesulu üles panna?”

      „Iowal pole selleks enam inimressursse.”

      „Siis Illinoisis. Kui nad jäävad osariikidevahelisele maanteele, siis on nende sihiks arvatavasti Chicago. Te saaksite neile Illinoisi politseinikud peale saata, kohe osariigi piirile.”

      „Küllap nad taipavad, et ei tohi õnnega rohkem mängida. Kaks korda neil vedas. Kolmandat korda nad enam ei riski. Nad pööravad kõrvalteele. Või heidavad kuskil ankrusse.”

      „Nii et teesulgudega enam midagi ei saavuta?”

      „Ma usun, et see võimalus on ammendatud.”

      „Kas nad mõtlevad nii nagu teie?”

      „Ma üritan mõelda nii nagu nemad.”

      „Karen Delfuensole on see küll halb uudis,” lausus Goodman. „Nad ei vaja enam suitsukatet ja viivad ta kuskile kõnnumaale.”

      „Ei vii,” ütles Sorenson. „Ta on näinud nende nägusid. Nad tapavad ta ära.”

      Esimene küsimus, mis Reacheri pähe tõusis, oli see, kas ühe autoröövi pärast pandaks kahes eri osariigis üles teesulgu? Vastus oli: jah, ilmselt küll. Tegelikult üsna kindlasti. Sest autorööv, mille puhul omanikku sunnitakse pardale jääma, on tegelikult inimrööv, ja inimrööv on väga-väga raske kuritegu. Föderaalkuritegu, millega tegeleb FBI, mis on ainus asutus, kes suudab käima panna osariikidevahelise jälituse.

      Kohalik maastik oli lai ja tühi. Riigi selles piirkonnas oli teede blokeerimine peaaegu ainus vahend, mille abil tagada seadustest kinnipidamine.

      See ja helikopterid.

      Ja Reacher oli tuhande jala kõrgusel märganud prožektoriga helikopterit.

      Teine küsimus: milline on tõenäosus, et ühel ja samal talveööl on ühes ja samas üksildases kandis liikvel kaks teesuluväärilist, helikopteriväärilist ja FBI väärilist põgenikku? Vastus: väga väike. Väga ebatõenäoline. Kokkusattumusi tuleb ette, kuid näha oma silmaga üht sellist oli juba iseenesest kokkusattumus ja kaks üheaegset oleks olnud liig mis liig.

      Järelikult olid teesulud üles pandud Kingi ja McQueeni ning mitte kellegi muu pärast.

      Kahe mehe pärast, mitte ühe.

      Peaaegu kindlasti.

      Mis oli esimesel pilgul jabur.

      Sest: esimese teesulu juures Nebraskas otsisid nad üksikut meesterahvast, mis oli mõnes mõttes arusaadav. Üksik põgenik võib maskeeruda sel viisil, et võtab veel kellegi peale, ja kaks põgenikku võivad võtta peale kolmanda isiku, ja nii edasi, lõpmatuseni. Lisamismeetod. Kuid sama hästi töötas mahaarvamismeetod. Näiteks maskeerib põgenikepaar end sellega, et üks tüüp peidab ennast ära. Ja Nebraska võmmid olid küllalt nutikad, et selle manöövriga arvestada. Üksikute juhtide pagasiruum vaadati läbi, otsides mitte uimasteid, relvi, pomme ega varastatud kaupa, vaid toda teist.

      Kuid: Nebraska võmmid poleks pidanud otsima mitte paari, vaid kolmikut. Kaks kurjategijat pluss röövitu, enam-vähem palja ülakehaga baaridaam teeäärsest kõrtsist.

      Mis tõi sisse ebakõlad.

      Näiteks: oli selge, et King ja McQueen uskusid, et otsimisteade antakse nende kolme isiku kohta. Nende enda ja Delfuenso kohta. Sest nad olid Delfuensole särgi andnud. Et muuta tema välimust. Maskeerumismeetod. Ja nad olid rohkemgi teinud. Nad olid peale võtnud hääletaja. Reacheri enda, neljanda isiku. Lisamismeetod.

      Neli inimest, mitte kolm. Suitsukate. Maskeraad alates maitsetutest särkidest kuni selleni, et teiseks teesuluks sokutati rooli Reacher. Suitsukate, maskeraad ja eelkõige tähelepanu kõrvalejuhtimine. Purustatud nina. See köidab iga võmmi pilku.

      Tollel ristteel, kus ta hääletas, ei toimunud mingit demokraatlikku diskussiooni. See vestlus oli hoopis teisest liigist. King ja McQueen keerasid end istmel ringi ja ütlesid Delfuensole, et sellel läheb õige halvasti, kui ta nad välja annab. Nad ütlesid talle selgelt: Hoia suu kinni. Seejärel kordasid üle: Kas on selge? Kas sa said aru? Ning enne sisseistumist nägi Reacher noogutust, mis vastas jah – vaikselt, hirmunult ja ujedalt.

      Aspiriiniepisoodi põhjuseks ei olnud mure võõra tervise pärast. Selleks hetkeks oli Alan King juba otsustanud, et ta tahab hääletaja pärastpoole rooli taha panna. Ja seda, kuidas Delfuenso oma kotis sobrab, ei jälginud ta mitte süütust õhinast ega elevusest. Ta jälgis, ega naine mingeid hädasignaale ei anna.

      Karm tegelikkus.

      Reacher ei olnud mitte kellegi silmis ligitõmbav teekaaslane.

      King ja McQueen olid ta peale võtnud vaid ühel põhjusel.

      Nad kindlustasid ennast kolme isiku tagaotsimisteate eest.

      Aga tegelik tagaotsimisteade käis kahe isiku kohta.

      Miks?

      Ainus loogiline vastus: FBI teadis, et jooksus on kaks isikut, kuid ei teadnud, et need kaks isikut on röövinud auto ja võtnud autoomaniku pantvangi.

      Sel juhul tuli küsida: kas FBI on selle nüüdseks avastanud?

      Ja kolmandaks: teesulud ei olnud üleval autoröövi pärast. Iseenesest. Ei saanud olla, kui FBI autoröövist isegi ei teadnud.

      Teesulud olid korraldatud esmase kuriteo pärast.

      Mis pidi seega olema raske.

      Veri nende riietel.

      Reacher jätkas sõitu läbi Iowa pimeduse kiirusega kaheksakümmend miili tunnis, hingates aeglaselt ja ühtlaselt.

      Goodman ja Sorenson kõndisid tagasi punase Mazda juurde. Sorensoni FBI kuriteopaiga meeskond oli pumbamaja juurest siia jõudnud ja auto kallal ametis. Nad olid juba leidnud verd ja sõrmejälgi, juukseid ja riidekiude. Nood kaks ei olnud ettevaatusabinõusid kasutanud. See oli selge.

      „Nad olid väga lohakad,” tähendas Sorenson.

      „Enamik kurjategijaid on lohakad,” kostis Goodman.

      „Ometi ei ole need tüübid igas muus mõttes põrmugi teiste kurjategijate moodi. See ei olnud mingi untsuläinud röövimine. Nad kandsid ülikondi. Asjasse on segatud välisministeerium. Kuid nad olid täiesti ette valmistamata. Neil ei olnud plaani. Nad improviseerivad pidevalt. Jumal küll, nad pidid isegi põgenemisauto röövima. Miks?”

      „Võib-olla polnud neil plaani seetõttu, et nad ei teadnud, et neil seda vaja läheb.”

      „Kui tulla Nebraskasse inimest tapma, siis peaks selge olema, et selleks on plaani vaja.”

      „Ehk nad siis ei tulnudki inimest tapma. Või vähemalt mitte kohe. Võib-olla läks ikkagi midagi käest ära. Enamik tapmisi on ettekavatsemata.”

      „Nõus,” ütles Sorenson. „Aga mitte miski muu selle juhtumi juures mulle ettekavatsemata ei näi.”

      Goodman saatis ühe abišerifi ööpoe prügikonteinereid läbi vaatama. Siis ronis kuriteopaigauuringute peatehnik, tagumik ees, Mazdast välja, tuli kahe fotoga käes Sorensoni juurde. Üks oli värviline Polaroid surnu näost – puhtaks tehtud, silmad lahti, veri ära pühitud ja nii elus inimese sarnaseks tehtud, kui surnut teha annab. Tal olid tumedad mandlikujulised silmad, mille välimised nurgad hoidsid pisut ülespoole. Parema põse alaosas, suust pisut kaugemal ja allpool, oli väike ümmargune sünnimärk.