Tagaotsitav. Lee Child

õiges kohas, sama unikaalne kui ribakood või sõrmejälg ja sama kindel kui DNA proov.

      „Kust see pärit on?” küsis Sorenson.

      „Denveri lennujaama autorendi leti juurest,” ütles peatehnik. „Ohver üüris Mazda isiklikult pisut pärast kella üheksat hommikul. Nüüdseks eile hommikul, kui täpne olla. Läbisõidumõõdik näitab, et ta sõitis sealt otse, ilma märkimisväärsete haakideta siia.”

      „Päris pikk maa.”

      „Veidi rohkem kui seitsesada miili. Kümme-üksteist tundi, oletan ma. Üks tankimine. Paak on üsna tühi.

      „Kas ta oli terve tee üksi autos?”

      „Ei tea,” vastas tehnik, „ma ei olnud kohal.”

      Ettevaatlik vana kooli mees, kes lähtub vaid asitõendeist ja on võib-olla veidi tujust ära. Talveöine väljakutse tont teab kuhu.

      „Aga mida te pakuksite?” küsis Sorenson.

      „Ma pole kelner,” vastas mees, „vaid teadlane.”

      „Siis fantaseerige.”

      Mees krimpsutas nägu.

      „Auto tagaistmel pole mingeid jälgi,” ütles ta. „Kuid mõlemal esiistmel on istumise tundemärke. Nii et ta võis Denverist kellegi kaasa võtta. Või võis ka sõita üksi, millisel juhul pärinevad istumisjäljed kahelt kurjategijalt, kes kasutasid autot kuriteopaigalt siia sõitmiseks.”

      „Ei või jah?”

      „Mina ütleks, et tõenäoliselt sõitis ta üksi. Juhiistmel on rohkem jälgi kui kõrvalistmel.”

      „Kas erinevus on umbes sama suur kui seitsmesajamiilise ja kolmemiilise sõidu vahel?”

      „Ma ei saa määra täpsustada. Seda ei saa nii mõõta. Enamik materjalist hõõrdub istmesse esimese minuti või kahe jooksul.”

      „Jah või ei? Tegelikult?”

      „Tõenäoliselt jah. Juhiiste näitab tugevaid kasutamise märke, kõrvaliste mitte.”

      „Aga kuidas need kaks kohale said? Ülikondades ja ilma talvemantlita?”

      „Proua, mul pole vähimatki aimu,” vastas tehnik ja läks tagasi auto juurde.

      „Minul ka mitte,” ütles Goodman. „Mu mehed pole leidnud ühtki mahajäetud autot. See oli üks neist asjust, mida ma otsida käskisin.”

      „Ilmselt nad ei jätnud autot maha,” ütles Sorenson. „Kui neil oleks auto olnud, siis nad poleks pidanud kokteilibaari ettekandja oma röövima. Ja veel peame me välja uurima, kust see neljas tüüp välja ilmus. Peame teada saama, mida ta sellal tegi, kui tema semud pumbajaamas toimetasid.”

      „Ta tundub kuidagi silmatorkav olevat.”

      „Segipekstud larhviga gorilla,” noogutas Sorenson. „Selline tüüp jääb igaühele meelde.”

      Tema telefon helises, ta võttis kõne vastu ja Goodman nägi, kuidas ta selg sirgu läks ning ilme muutus. „Olgu,” ütles Sorenson, seejärel veel korra. Ning lõpuks: „Ei, ma korraldan selle asja,” misjärel ta punast nuppu vajutas.

      Valvelseis, kuid mitte „Just nii!”, vaid „Olgu”.

      Järelikult keegi mõnest FBI harukontorist või ka Washingtonist, aga mitte ülemus.

      „Kes see oli?” küsis Goodman.

      „Korrapidajaohvitser Langleyst, Virginiast,” vastas Sorenson.

      „Langleyst?”

      Sorenson noogutas.

      „Nüüd topib siis ka CIA oma nina sellesse asjasse,” ütles ta. „Pean neile terve öö jooksvaid raporteid saatma.”

      KAKSKÜMMEND KOLM

      Kõrvalistuva kuti ärakoksamine, sõites samal ajal kaheksakümmend miili tunnis, on tehniliselt raske ülesanne. Selleks on vaja ühekorraga liigutada ja paigale jääda. Juhi jalg peab pedaalil paigal püsima, mis tähendab, et jalad ei tohi liikuda. Ülakeha peab samuti paigale jääma. Iseäranis kindlasti peab paigale jääma vasak õlg. Liikuda tohib ainult parem käsivars, mis lubab kõnelda üksnes haagist vastu kõrvalistuja kukalt.

      Kuid selline haak oleks suhteliselt nõrk löök. Oleks üsna lihtne teeselda, et vasak õlg sügeleb, seda laisalt kratsida ja virutada siis parema rusikaga eest võimas kaarlöök, vastupidine haagile selja tagant, kuid Chevy rooli ülemine serv oli üsna kõrgel ja tagasivaatepeegli alumine serv üsna madalal, mistõttu kaarlöök tuleks sihtida täpselt nende vahelt läbi ja löögi suunda lõpus veidi ülespoole tõsta.

      Lisaks olid Reacheril pikad käed, mis tähendas, et ta peab küünarnukki kõverdama, et sõrmenukid esiklaasi ei raksataks. Järelikult olnuks vaja löögi lõpus rusikat ülespoole suunates ühtlasi küünarnukki kõveras hoida, mis kahe peale kokku oli väga raskesti saavutatav, pealegi viisil, mis vältinuks vasaku õla nõksatust jõu ja vastasjõu toimel. Sest vasaku õla iga võpatus olnuks enam kui ülearune. Väike slaalom sirgel ja laial teel kaheksakümnemiilise tunnikiiruse juures on tühi-tähi vaid teoorias; polnud mingit mõtet oma kurje kavatsusi avalikuks teha ja seejärel raisata viis sekundit, käed roolil, võitlusele külglibisemise vastu. See annaks initsiatiivi joonelt kõrvalistujale, selles polnud kahtlust.

      Kõike seda arvesse võttes oli targem üritada nõrgemat lööki, mitte jõulist obadust, mis tähendas, et esmatähtis on täpselt valida sihtmärk, mis omakorda tähendas, et kõigepealt tuleb kaaluda kõrisõlme. Lahtine, horisontaalne peopesa, nagu karates, ja kerge hoop kõri pihta. Sellest on küllalt. Teeb võitlusvõimetuks, kuid ei tapa. Ainult et Alan King magas, nägu ära pööratud ja lõug õlale surutud. Tema kõrile ei pääsenud ligi. Ta tuleks kõigepealt üles ajada. Võib-olla müks õla pihta. Ta ajaks ennast sirgu, pööraks näo sõidusuunda, pilgutaks silmi ja haigutaks.

      Tehtav. Müksa, kratsi, viruta, taba. Tehniliselt mitte just kerge, kuid täiesti võimalik. Alan Kingiga saaks hakkama.

      Paraku mitte Don McQueeniga. Teadlased ei ole siiani avastanud meetodit, kuidas lüüa uimaseks tüüpi, kes istub otse su selja taga. Eriti kui juht samal aja sõidab kaheksakümmend miili tunnis. Ei mingil moel. Mitte lihtsalt üle jõu, vaid neljamõõtmelises maailmas põhimõtteliselt võimatu.

      Reacher sõitis. Kaheksakümmend miili tunnis. Ta vaatas peeglisse. Selja taga autosid ei olnud. McQueen magas. Ta vaatas minuti pärast uuesti. Delfuenso vaatas üksisilmi vastu. Reacher veendus, et lähim miil üllatusi ei too, ja heitis uuesti pilgu peeglisse. Siis ta noogutas, otsekui öeldes: Lase käia. Alusta ülekannet.

      Naine alustas.

      Üheksa edasi. Kaheksa edasi, üks edasi, viis tagasi, viis edasi. Üks edasi.

      Mul on.

      Kolm edasi, kaheksa edasi, üheksa edasi, kaksteist edasi, neli edasi.

      Laps.

      Mul on laps.

      Reacher noogutas ja tõstis nagu vastuseks armatuurlaua riiulist välja väikese karvase loomakese: Ma mõistan. Mänguasja karv oli kuivanud süljest kõva ja selle kuju oli tillukestest hammastest moonutatud. Reacher asetas loomakese riiulisse tagasi. Delfuenso silmisse valgusid pisarad ja ta pööras pilgu ära.

      Reacher keeras ennast ja müksas Alan Kingile õlale.

      King niheles, ärkas ja sirutas ennast. Ta pööras näo sõidusuunda, pilgutas silmi, haigutas ja vaatas talle otsa.

      „Mis on?” küsis ta.

      „Bensiiniseier on nüüd ühe joonevahe edasi liikunud. Te peate mulle ütlema, millal meil peatus tuleb teha.”

      Šerifiabi naasis ööpoe juurest ja teatas Goodmanile, et prügikonteinereist veriseid riideid ega nuge ei leitud. Sorenson kutsus peatehniku Mazda juurest uuesti tagasi ja ütles: „Ma vajan andmeid ohvri kohta.”

      „Ei saa teid selles osas aidata,” vastas mees. „ID-kaarti