Tagaotsitav. Lee Child

mõrv,” lausus Sorenson. „Ma ei näe siin mingit terroristlikku aspekti.”

      „Kas tõesti? Kas teile helistati välisministeeriumist? Ohvriga seoses?”

      „Jah.”

      „Ja CIA-st?”

      „Jah.”

      „Järelikult peab siin olema mingi seos välismaaga. Kas te ei arva?”

      Sorensoni peas kõlas peatehniku hääl: Pakuksin, et see särk on ostetud Pakistanist, võib-olla ka Lähis-Idast.

      „Kas te võtate uurimise üle?” küsis ta.

      Paremal pool seisev mees raputas pead. „Ei, see on endiselt teie juhtum. Aga me kavatseme üle teie õla pealt vaadata. Päeval ja ööl. Vaid seniks, kuni võime kindlad olla. Ei midagi isiklikku. Loodetavasti te ei pahanda.”

      Reacher kuulis, kuidas McQueen tema selja taga üles ärkas. Reacher vaatas peeglisse ja nägi meest külgaknast tühje kõrvalradasid põrnitsemas. Siis nägi ta, et mees heitis pilgu Delfuensost edasi, teisele teeservale.

      Nad möödusid mahasõidutee märgist, seejärel kolmest sinisest viidast, millest üks oli tühi. Bensiin ja öömaja, kuid mitte söögikohta. Silmapiiril valguskuma ei paistnud. Ei mingeid kutsuvaid tulukesi. Eksitav teeots, oli Reacheri otsus. Viisteist või kakskümmend miili pimedaid külateid, ja kui sa siis kuskile välja jõuad, on see kinni.

      „Pöörake siit,” ütles McQueen.

      „Mida?” imestas Reacher.

      „Pöörake siit ära.”

      „Olete kindel? Tundub üsna väljasurnud olevat.”

      „Pöörake.”

      Reacher heitis pilgu Alan Kingi poole. McQueen märkas seda. „Ärge vahtige teda. Tema pole siin vastutaja. Mina olen. Ja mina käsin teil sellest teeotsast ära pöörata.”

      KAKSKÜMMEND VIIS

      Agendid terrorismivastase võitluse osakonna Kansas City kontorist ei hakanud üle Sorensoni õla vahtima. Vähemalt mitte sõna otseses mõttes. Nad lihtsalt seisid ta kõrval, mõnikord teine teisel pool, mõnikord kollegiaalse kolmnurgana. Mehed tutvustasid end Robert Dawsoni ja Andrew Mitchellina, auastmelt võrdsed, mõlemal üle viieteistkümne aasta teenistust seljataga. Dawson oli veidi pikem kui Mitchell ja Mitchell veidi tüsedam kui Dawson, kuid muus osas olid nad väga sarnased. Heleda pea ja rõõsa jumega, varastes neljakümnendates, tormijakkide all tumesinised ülikonnad, valged särgid ja sinised lipsud. Kumbki ei näidanud erilise väsimuse ega stressi märke, mis Sorensonile muljet avaldas, võttes arvesse öist kellaaega ja nende kohalesaatmisega kaasnevaid pingeid.

      Kuid samavõrd sarnased olid nad selleski, et kummalgi polnud uurimise edasise käigu osas ühtki head ettepanekut. Selleks hetkeks oli uurimine peaaegu ummikus ja Sorenson teadis seda hästi. Kurjategijad asusid kuskil Des Moines’ist idas ja pantvang oli kas juba surnud või pidi peagi surema, ning üks väike kümneaastane tüdruk seetõttu orb või kohe selleks saamas.

      Edasine sõltub õnnest ja kriminalistikalaborist, juhtumi lahendamine on piinavalt aeglane ja ebakindel.

      Mitte midagi personaalse reklaamalbumi jaoks.

      Mitte midagi, mis kaunistaks kellegi teenistuslehte.

      „Peaksime hoiatama Chicagot,” ütles Sorenson.

      „Või Milwaukeed või Madisoni või Indianapolist või Cincinnatit või Louisville’i,” lausus Dawson.

      „Või Interpoli. Või koguni NASAt,” lisas Mitchell. „Praeguseks võivad nad olla meile tuntud universumi mistahes punktis.”

      „Ootan innukalt teie ideid ja ettepanekuid, agent Mitchell.”

      „Ei midagi isiklikku,” ütles Dawson.

      Taas võis kuulda äsjakuuldud helisid ja näha äsjanähtud vaatepilti: kaheksasilindrilise mootori sahin ja kivipurul veerevate kummide hääl, udus üles-alla hüppavad valgusvihud ning põhja suunast nende poole veerev sedaan. Järjekordne riigile kuuluv Ford Crown Victoria, kuid mitte päris identne Sorensoni ja Dawsoni-Mitchelli omaga. Samad mõõdud ja detailid, kuid mitte tume, vaid hele, antennid pagasiruumi luugi küljes olid teistsugused ja numbrimärgid olid föderaalsed, Ühendriikide omad.

      Auto peatus kolmekümne jala kaugusel ja juht astus välja. Ta kandis puuvillasest riidest teksalaadseid pükse, sviitrit ja mantlit. Mees kõndis ümbrust uurides lähemale, vaatas läbi nii šerifiabidest, šerifist kui ka mõrvapaiga uurijaist ning sammus otse Sorensoni, Dawsoni ja Mitchelli juurde. Lähemalt vaadates jättis ta mulje mehest, kes tunneb end mugavamalt hallis vestiga ülikonnas, kuid kes sai keset ööd hädakõne ja tõmbas selga esimesed ettejuhtuvad hilbud nagu pankur, kelle on üles ajanud tema vanaks jäänud koera niutsumine magamistoa ukse taga.

      Ta jäi kuue jala kaugusel seisma ja näitas töötõendit.

      See oli teistsugune.

      Välisministeerium.

      Nimi: Lester L. Lester juunior. Fotol ilutses hoolitsetud soenguga mees, seljas kenasti kaarduva ja nurkadest nööbitava kraega särk, mille osas Sorenson oleks võinud päris suure summa peale kihla vedada, et see on ostetud Brooks Brothersi poest.

      „Kuidas me saame kasulikud olla, härra Lester?” küsis Sorenson.

      „Kas teie keskmine nimi on samuti Lester?” tahtis Mitchell teada.

      Lesteri-nimeline mees vaatas talle otsa.

      „Jah, on küll.”

      „Erakordne,” arvas Mitchell.

      „Millega saame aidata?” kordas Sorenson küsimust.

      „Ma olen vaatleja,” ütles Lester.

      „Sest te tunnete ohvrit?”

      „Mitte isiklikult.”

      „Kuid välisministeerium tunneb?”

      „Selles asja iva ongi.”

      „Kes ta on?”

      „Mul ei ole õigust öelda.”

      „Siis pöörake ennast ringi ja kerige kus kurat. Teist ei ole mingisugust abi.”

      „Minu kohus on siin olla,” kostis Lester.

      „Kas teil mobiiltelefon on?” päris Sorenson.

      „Jah, on.”

      „Võtke see välja, helistage koju ja nõutage luba mulle öelda, mida mul on vaja teada.”

      Lester ei liigutanud sõrmegi.

      „Kas teie CIA semud on ka siin?” küsis Mitchell.

      Lester uuris teatraalselt ümbrust.

      „Ma ei näe siin ühtki,” ütles ta. „Kas teie näete?”

      „Võib-olla hiilivad kuskil nurga taga,” vastas Mitchell. „Selles on nad päris profid, mis?”

      Lester ei vastanud. Siis helises Sorensoni telefon. Ühtlane elektrooniline pinin. Sorenson võttis kõne vastu ja jäi kuulama. „Olgu, sain aru, söör, tänan teid,” ütles ta ja vajutas punast nuppu. Ta vaatas Lesterile otsa ja naeratas. „Te pidite küll väga kiiresti sõitma,” ütles ta.

      „Kas pidin?”

      Sorenson noogutas. „See oli uurimise eest vastutav eriagent. Ta ütles, et olete teel. Kuuldused levivad ilmselt sama kiiresti kui vanasti. Ta ütles, et teid võib oodata umbes kümne minuti pärast.”

      „Liiklus oli hõre,” ütles Lester.

      „Ülemus ütles mulle sedagi, kes on hukkunu.”

      Lester ei reageerinud.

      „Ja kes ta siis on?” küsis Dawson Sorensonilt.

      „Nähtavasti keegi saatkonnatöötaja.”

      „Meie oma?”

      „Jah.”

      „Diplomaat?”

      „Mingi