Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

on mind sandistanud,“ kuulis ta. „Ta on mind sandistanud.“

      Viimaks sai Stalin aru, et see on tema enda hääl, ja jätkas: „Et mind ka niimoodi karistada…“

      Pavel tuli oma naisega tuppa ja kui Stalin neid nägi, lausus ta: „Püstol! See oli kuradima kena kingitus, mis sa talle tegid, Pavel!“

      Pavel langetas pilgu ja Stalin nägi, et doktor Kusner seisis toa teises otsas ja kirjutas midagi.

      Seejärel läks doktor Stalini juurde ja ulatas paberi talle.

      Tegu oli surnukeha puudutava lühikese kokkuvõttega. Stalin silmitses ainult esimesi ridu ja luges eriti hoolikalt kirjelduse lõppu:

      Järeldus on seega see, et surm toimus silmapilkselt lahtise südamehaava tõttu. Seejärel vajus keha põrandale.

      Stalin krahmas paberitüki ja püstoli kätte.

      Ma lähen talle järele, mõtles ta ruttu. Teen samamoodi, teen omale lõpu peale.

      Siis aga hakkas ta kohe vanduma ja jättis need mõtted sinnapaika.

      Keegi tegi sissekäigu ukse lahti ja Vorošilov selgitas: „Seltsimees Beria on siin.“

      Stalin tõusis püsti, imestades sellist erksust isegi, ja palus end kohe Beriaga üksi jätta. Kui nad koos kabinetti läksid, vaatas Beria Stalinit oma paksude prillide tagant tähelepanelikult. Stalin märkas, et nutab endiselt.

      „Võta,“ ütles Stalin ja andis püstoli, kirja ja arsti selgituse Beria kätte. „Ta on pool mu keha ära lõiganud. Pool mu hinge samuti. Võta see, võta! Ma ei taha neid enam kunagi uuesti näha!“

      Beria noogutas ja vaatas mõnda aega püstolit ja paberit. Mõlemad olid vait.

      Viimaks hakkas Beria ukse poole minema, kui Stalin ütles: „Oota, see ka,“ ja võttis midagi püksitaskust.

      Beria võttis vääriskividega eseme vastu ning Stalin tundis kohe seda tuttavat lõhna.

      „Võta kõik need asjad,“ teatas ja, „ja peida need kuhugi.“

      Beria noogutas uuesti ja vaatas otse Stalini pruunidesse silmadesse. Stalin oli sunnitud vastu seina nõjatuma, et mitte kukkuda.

      „Peida need,“ lausus Stalin. „Peida need kõige kuradima kättesaamatumasse kohta siin riigis ja vaata, et keegi neid Nõukogude Liidu eksisteerimise ajal ei leiaks!“

      Beria noogutas ja ootas veidi aega, vaadates jätkuvalt Stalinile otsa. Siis pistis ta kivi, püstoli ja mõlemad paberid parteijaki varju ning kiirustas uksest välja.

      1

      Du-dunk-du-dunk… Du-dunk-du-dunk.

      Ka sügaval unenäos tundis Ida raudteerööbaste häält. Aeg-ajalt tungisid päikesekiired läbi pilvkatte ja pesemata aknaklaasi, virgutades silmalauge, nii et Ida silmad korraks lahti tegi, kuni need uuesti kinni vajusid.

      Kas praegu on ennelõuna? Rong libises hoone hoone järel lumisel maastikul edasi.

      Kas me sõidame läbi eeslinna?

      Unenägu hoidis Idat endiselt oma võimuses, tõmmates teda tagasi selle virvendavatesse muljetesse.

      Viimaste päevade juhtumised möödusid pidevate filmiklippidena silme eest, kui Ida üritas poolunes olles selle kõigega toime tulla. Ounasjoki jõe jääkülm vesi, sinna peidetud ebapärlikarbid ja ehted. Tema ja Lasse Rovaniemi kesklinnas jooksmas. Ja siis see päevik, mis tal oli õnnestunud tollelt meesterahvalt enda kätte saada.

      Seejärel hundid jäätunud järvel ja Venemaale jõudmine.

      Vaguni haakeseade krigises, rongi kiirus jäi väiksemaks ja kogus siis taas hoogu juurde.

      Järsk võpatus äratas Ida, aga ta hoidis silmi endiselt kinni, üritades rahuneda. Nüüd liikus rong taas kiiremini edasi.

      Kus ma olen? Rongis? Kus on Lasse?

      Ida piilus ringi ja nägi selgelt magamiskupeed ning selle juures koridori.

      Lasse. Jah, ma pole vähemalt üksi.

      Ida tõusis istukile ja tegi silmad korralikult lahti. Ta kandis endiselt samu riideid, mis kaks päeva tagasi, ning tundis, kuidas ta hinge-õhk haises. Väljas oli juba valge ning aknast paistis möödalibisev asulamaastik.

      Ega keegi meid ei kahtlusta? Kas oleme siin turvaliselt?

      Lasse seisis koridoris ja rääkis halvas inglise keeles kellegagi, kes istus kulunud kohvril.

      Ida üritas läbi mõelda, mis oli juhtunud, kui ta oli poolunne vajunud.

      Istusime ümber kuskil keerulise nimega kohas – Medvežegorsk. Inimtühi perroon, üürikasarmud ja paksu lumega kaetud okasmets ja siis igasugu müüjad, kes pakkusid tikke, kanu, marineeritud juurvilju, pirukaid… See eideke, kortsud silme ümber ja näol lai hambutu naeratus.

      Ja siis oligi tulnud Murmanski rong. Suur oranži värvi diiselrong, mis oli peaaegu üleni jääga kaetud ja mille uste ette kogunesid müüjad, et üritada midagi oma saagist reisijatele maha kaubelda.

      Lasse andis konduktorile paar rahatähte ning seejärel osutati neile suitsuses kupees istekoha poole. Peagi oli konduktor tagasi kahe piletiga, mille ta augulööjaga läbi vajutas.

      „For Moscow, please…“

      Ida oli pikalt piletit vaadanud ja siis – jah, siis oligi ta magama jäänud.

      Ida sirutas end. Lasse nägi, et Ida on ärkvel, lõpetas jutu ja tuli ust enda järel kinni pannes tagasi kupeesse.

      „Kas magasid hästi? Seda oli sul tõesti vaja. Võta.“

      Lasse ulatas talle pasteediga võileiva ja väikse tetrapaki apelsinimahlaga.

      „Kerge hommikueine, ostsin selle läbi akna eelmisest jaamast.“

      Ida eemaldas võileivalt ümbrise ja võttis lonksu mahla, mis maitses suhkru ja lisaainete järgi.

      „Kas said ka magada?“

      „Muidugi,“ vastas Lasse. „Kuigi algul võttis aega. Mul oli selline tunne, et keegi jälitab meid, rong jääb seisma ja meid vahistatakse. Niimoodi möödus tund. Muretsesin ka meie asjade pärast, et äkki need veel kaovad ära. Andsin konduktorile rohkem raha, nii et saame kogu reisi omaette kupees olla. Ta pani isegi ukse lukku ja siis saingi magama jääda.“

      Ida vaatas välja. Tundus, et on mitu miinuskraadi, sest puudel helkis kirmetis. Rong möödus mitmest hallist suurte majakompleksidega elamupiirkonnast ja eemalt paistsid laiad maanteed.

      „Millal me Moskvasse jõuame ja kuidas me Alma üles leiame?“ küsis Ida vaikselt.

      Lasse noogutas. Ta näis tõeliselt väsinud. Kortsud suunurkade ja nina ümber paistsid palju sügavamad kui paar päeva tagasi. Ida tundis end aga juba natuke erksamana.

      „Küll see asi ka laheneb,“ vastas Lasse ja ohkas. „Mul on üks väiksemat sorti plaan. Sellepärast ma selle härrasega rääkisingi. Sellegipoolest ei tunne ma end turvaliselt, nii et parem oleme kogu sõidu kupees. Eriti sina.“

      Lasse ohkas uuesti.

      „See, millesse meid kaasatud on, Ida, tundub kõik nii uskumatu. Mõistan seda isegi vaevu ja sinu jaoks peab see ju veel raskem olema, kuna sa ei teadnud algul kõike seda Alma kohta. Ega ema kohta. Kuidas sa end tunned? Kas sa kardad?“

      Ida vaikis.

      Kardan? mõtles ta.

      Ida vaatas Lassele otsa ja jõi mahlapaki tühjaks. Järgmisest jaamast möödudes kostis taas rongirataste kriuksumist ja Ida vaikis endiselt, pöörates pea viimaks kõrvale.

      Paari minuti pärast toetas Ida end uuesti istmele ja sulges silmad.

      Kardan? Mida? Et peame kogu aeg edasi minema ega saa kunagi rahu? Kardan kõiki neid, kes meid jälitavad: Rootsi politsei, Soome politsei ja Miranda ühes oma kaaslastega? Ja siis veel Paul ja Mikael – kas ma kardan?

      See