Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

Kreml, kell 23.15

      Polina Molotova hoidis tugevalt Nadja õlgadest kinni. Mõlemad panid kuuenööbid kinni ja Nadja pühkis käega aeg-ajalt silmi ja nina, kuni Polina talle taskurätiku ulatas.

      „Ma ei suuda seda taluda,“ ütles Nadja nina luristades, kui nad katedraali valgest sammaskojast möödusid. „Kõigepealt oli Dora. Siis Ludmilla. Siis see juuksur. Ja nüüd siis Galina…“

      „Pea meeles, et ta on purjus,“ ütles Polina. „Ma tean. Nad on kõik lootusetud – lootusetud.“

      „Ma ei jaksa enam. Lapsed hoiduvad minu juurde, kuigi nad on juba suured,“ kostis Nadja. „Ja ta ei hooli minust, mul on öösel kõhuvalud ja päeval seljavalu…“

      Külm tuulehoog lõi neile vastu, nii et nad pöörasid kõrvale ja jõudsid sisehoovi, kus Relvapalati kollane fassaad oli osaliselt lumekihi alla peitunud.

      „Küll ta võib alles jäle olla,“ ütles Nadja. „Jah, ta võib olla ka sarmikas. Ta käitub minu suhtes nagu kameeleon. Ma ei tea kunagi, kas ma meeldin talle…“

      „Sa ei tohi tema vastu liiga ebaõiglane olla,“ ütles Polina. „Ma tean, et ta võib oma valju poolt näidata. Seda on ka Aleksandr kogenud ja teisedki, aga ta vajab praegu sinu toetust. Parteil on igasugu raskusi, Nadja. Tema seisukohast võttes vajab ta abikaasa tuge.“

      „Ma ei taha olla kellegi abikaasa,“ vastas Nadja ruttu. „Ma ei taha olla mingi mõttetu baaba, samal ajal kui tema… on kellegi teisega voodis!“

      Nadja puhkes uuesti nutma.

      „Ta ei öelnud isegi kleidi kohta mitte kui midagi.“

      Nad läksid vaikselt Tsaar-kellani, siis vahtkonnast mööda, kuni sammusid jälle üle sisehoovi.

      „No nii,“ lausus Polina, kui Nadja nuuksed vähemaks olid jäänud. „No nii, küll sa näed, et ta tuleb õhtul vara koju. Südametunnistus kindlasti vaevab teda. Mine nüüd koju ja proovi magama jääda. Saate kindlasti uuesti sõpradeks, kui ta tagasi jõuab.“

      „Arvad sa nii?“

      „Jaa,“ vastas Polina. „Kõik saab korda.“

      „Ei, nad sõidavad kindlasti daatšasse,“ kostis Nadja. „Nad sõidavad alati sinna, kui naised on magama heitnud, ja kes teab, mida nad seal teevad?“

      Polina hoidis endiselt Nadja õlgade ümbert kinni ja juba nad jõudsidki Potešnõi palee juurde.

      „Nadja, ma arvan, et sa peaksid magama minema ja puhkama. Sul on seda vaja, et jaksaksid homme õppida.“

      Nadja pühkis uuesti Polina taskurätiga näo kuivaks.

      „Sul on õigus, proovin magada,“ vastas Nadja. „Mõtlen ainult oma õpingutele, mitte lastele, temale ega Zubalovole. Mõtlen parteile ja tööstusakadeemiale. Tead sa, äkki mul õnnestub seal isegi tööd saada? Ma ei kavatse jääda mingisuguseks baabaks, ma…“

      Nadja jutt katkes.

      „Hästi,“ kostis Polina. „Ja küll sa näed, et ta tuleb vara koju.“

      Nad naeratasid, kallistasid ja Polina silitas hetkeks Nadja põske.

      „Head ööd. Varsti näeme.“

      Nadja vaatas sõbralikult Polinale otsa ja noogutas.

      „Jah, head ööd, Polina. Aitäh, et mind saatsid.“

      Nadja kopsis jalanõud lumest puhtaks ja läks sisse, kadudes trepist üles. Teenreid ei olnud näha ja Nadja tegi ruttu oma toa ukse lahti.

      Laualambid põlesid nii, nagu ta need ennist jätnud oli. Ta jäi hetkeks peegli ette seisma ja silmitses end. Siis lasi ta ülekuuel põrandale libiseda ja tõmbas juuksenõelad peast.

      Roosinupp kukkus põrandavaibale.

Vahtkonnahoone, kell 0.05

      Stalin istus endiselt laua taga ning jõi koos Mikojani ja Kalininiga.

      Või nii, mõtles ta, ta on läinud. Parem ongi. Viripill.

      „On juba hilja,“ lausus ta teistele.

      Eemal laua taga ajas Galina Jegorova juttu Jekaterina Vorošilovaga.

      „Aeg on käes,“ teatas Stalin natuke kõvemini, nii et kõik kuuleks. „Aeg väikseks järelpeoks – Zubalovos!“

      Stalin tõusis püsti ja lasi ihukaitsjal parteiauto kohale tellida.

      „Teie tulete ka kaasa,“ teatas Stalin naerdes ning võttis Jekaterina ja Galina kätest kinni, tõmmates neid kergel tantsusammul väljapääsu poole.

      „Mina mitte,“ vastas Jekaterina. „Olen liiga väsinud, aga sõitke teie.“

      Stalin hoidis kindlalt Galina käest kinni ning nad läksid ühes Vlasiku, Molotovi ja Kalininiga trepist alla garderoobi. Võtnud üleriided, läksid nad naerdes ja kaht viinapudelit käes hoides sisehoovi, kus pikk must auto neid juba ootas.

Potešnõi palee, kell 0.35

      Nadja istus voodil ja silmitses oma välja riputatud salle. Seejärel pööras ta pilgu aknast välja, kus Aleksandri aia tammeladvad lume taustal kõrgusid. Ta mõtles suveõhtutest, kui rooside lõhn isegi suletud akende tagant sisse tungis.

      Polinal on kindlasti õigus, mõtles Nadja, ta tuleb kindlasti õige pea koju. Võib-olla on ta liialt purjus, et rääkida, aga ta tuleb koju. Vähemasti sosistab ta mulle: „Head ööd, mu Nadja-Tatška,“ ja jääb siis magama.

      Nadja sulges silmad ja mõtles õhtu peale, kuidas ta oli tantsinud, kuidas teised naised olid käitunud, mis neil seljas oli, mida nad jõid…

      Nadja ärkas selle peale, et ta käsi valutas. Ta oli magama jäänud, käsi keha all.

      Kell oli peaaegu pool kaks.

      Pool kaks? Nüüd oleks ta ju pidanud juba kodus olema, mõtles Nadja ja tõusis püsti.

      Ta läks vaikselt ukse juurde, tegi selle lahti, kõndis salongi ja sealt koridori kuni tema magamistoani.

      Uks oli praokil, aga ühtki lampi ei põlenud.

      Nadja vandus ja läks ruttu Stalini tuppa.

      Madal õhukese madratsiga armeelavats oli tühi. Kirjutuslaud oli samuti tühi ja kardinad akende ette tõmmatud.

      Igatahes peolt on ta ära läinud, ta on ilmselt… mõtles Nadja oma tuppa tagasi minnes.

      Ta sulges ukse, istus voodile ja hoidis enda ümbert kinni. Õlad tukslesid ja pea hakkas samuti tasapisi valutama.

      Ei, mitte jälle, mitte nüüd, mõtles ta.

      Ta hingas võimalikult rahulikult, nii et tukslemine peas andis veidi järele, kuid mõtted keerlesid sellegipoolest siia-sinna.

      Kus Anna on? Ei, ta magab.

      Kuivõrd hoolsalt ta ka ei kuulatanud, tema samme Nadja siiski ei kuulnud – nahksaapa kontsade rasket klõbinat õlitatud parketil.

      Mida ta praegu teeb, mõtles Nadja, kas ta ajab Molotoviga lorajuttu? Või Sergoga? Või…?

      Nadja niheles voodiserval ja üritas rahulikult hingata, aga pulss üha kiirenes ja ta ei suutnud… ei, ta ei suutnud jätta Jegorovale – sellele hoorale – mõtlemast. Kogu linnarahvas ju teadis, missugune naine see on.

      Ei, ma ei saa enam siin lebada, nüüd aitab. Nüüd võtan olukorra oma kontrolli alla – mina ei ole mingi baaba!

      Nadja läks telefoni juurde ja valis daatša telefoninumbri.

      Kahe kutsungi järel võeti toru: „Jaa?“

      „Kas Zubalovo?“

      „Jaa.“

      Tundus, et vastas keegi noor valvur.

      „Kas Stalin on seal?“

      „Jaa.“

      „Kellega?“

      „Ta on siin… koos oma ihukaitsja… Vlasiku. Ja Kuibõševi ja Kalininiga…“

      Nadja