Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

Ei-ei, see ei saa olla vähk, kõigest kahe nädalaga, ei. Aga mis see siis on?

      Mitu naist oli hakanud kisendama ja keegi kopsis ukse pihta.

      Stan lukustas kiiresti ukse ja vaatas ringi.

      „Stan,“ hüüdis Emilio väljast inglise keeles. „Ma ei saa neid enam väga kaua eemal hoida. Pead kohe välja tulema ja selgitama!“

      „Ma ei saa veel. Pean rahulikult dermatoloogile helistama. Sellest peaksid nad ju ometi aru saama?“

      „Nad ütlevad, et nende mehed on teel siia, et jumal Ñamandú karistab sind ja teisi arste selle eest, mida te nende lastele olete teinud!“

      Stan neelatas.

      „Ma saan aru, et… nad on sellepärast vihased ja hirmul, aga ma selgitan neile kõik. Kõigepealt peavad nad aga andma mulle aega faktide välja selgitamiseks, kas pole mitte nii? Et õiged eksperdid leida, läheb natuke aega!“

      „Olgu, ma üritan selgitada.“

      Kõvahäälne vestlus ukse taga jätkus. Stan sulges hetkeks silmad ja kui ta uuesti ruumis ringi vaatas, langes ta pilk kirjutuslauale.

      Ta mõtles hetkeks järele, ronis siis kirjutuslauale, tegi akna lahti – ja hüppas alla tolmusesse sisehoovi.

      Väljas polnud kedagi, kui välja arvata kolm poissi, kes riidekompsu taga ajades jalgpalli mängisid. Tellishoonest kostis endiselt naiste kisa ja Emilio rahustavat häält. Peagi oligi Stan džiibi juures, ilma et keegi talle tähelepanu oleks pööranud.

      Ta keeras süütelukus võtit ja auto käivituski probleemideta. Tugevalt gaasi andes tagurdas ta tiigi poole, keeras siis ruttu vasakule ja sõitis sealt tagasi tee poole.

      Mitte just kuigi kena Emilio suhtes, mõtles ta, kui mööda vihisev tuul palavusele natuke leevendust pakkus. Mul polnud valikut, sest seal oleks võinud rahutus puhkeda ja pealekauba olin ma üksi. Kui tegu on guaranii indiaanlastega, ei või kunagi teada, mis juhtub. Emilio tuleb sellest kindlasti ilusti välja. Tema pole neile ka midagi võlgu ja ta on ju ise ka üks neist.

      Nüüd jäi küla juba kaugele, ent Stan sõitis siiski nii kiiresti, kui vähegi julges, juues aega-ajalt kaasa võetud pudelist.

      Ühtegi autot ei paistnud järgnevat.

      Pean võimalikult ruttu Delia ja Gómeziga ühendust võtma ja selgitama, miks ma põgenesin. Mis külasid Emilio nüüd mainiski – vist Campo Loa ja Santa Elena? Sealne rahvastik koosneb ka suuresti guaranii mestiitsidest?

      Savannimaastikule pakkusid vaheldust mõned kõrged puud ja avarad platood, mis olid kõik väga üksteise sarnased. Näidiku järgi oli bensiinipaak veel peaaegu pooleldi täis.

      Parem kohe koju Asuncióni sõita, kus võin kindel olla, et keegi mind ei leia, ja sealt helistan Deliale…

      Samal hetkel kostis Stani püksitaskust heli.

      Tirrrrrrrrrr.

      Jaa, ongi mobiil. Stan võttis selle kätte ja vaatas järele. Nüüd kusjuures oli ka levi – keset eimiskit.

      Ja telefoninumber oli Rootsi oma.

      „Stan McAuley.“

      „Halloo, kuidas läheb? Siin Magnus Gustavsson.“

      „Tere.“

      Nad vahetasid korraks viisakusfraase.

      „Sain aru, et sul on midagi pakilist?“ uuris Magnus.

      Stan tegi talle kokkuvõtte toimunust ja kirjeldas laste sümptomeid. Magnus esitas veel lisaküsimusi ja tundus järele mõtlevat. Nad arutasid sümptomeid detailselt edasi, samal ajal kui Stan võttis tagaistmelt kotist mapi ja hakkas seda sõidu ajal lehitsema.

      „Või nii, see ei kõla küll hästi,“ teatas Magnus. „Oled sa kindel, et tegu on ikka korrektse infoga?“

      „Muidugi, nägin seda ju oma silmaga.“

      „Njaa,“ vastas Magnus venitades, „kõik raportid nende külade kohta on näidanud vastupidi kiireid paranemise ilminguid. Peaaegu kõigi patsientide sõnul on südamevalu kadunud ja olukord muutub üha paremaks. Samasugune olukord on ka Boliivia, Peruu ja Ecuadori külades, tegelikult kõigis külades. Kõik on tohutult tänulikud meie ravimite eest, nii et see on küll ootamatu uudis.“

      „Sellised teated on ju muidugi positiivsed, aga Santa Teresita olukord on igatahes ka teistsugune. Samuti Campo Loa nimelises külas ja isegi Santa Elenas, nagu ma aru sain.“

      „Oota korra, panen selle kõik kirja.“

      Taustal kostis Magnuse kirjutamine.

      „Kas sa ütlesid Santa Elena?“

      „Jaa.“

      Magnus köhis kurgu puhtaks ja jätkas tõsisel toonil.

      „Või nii. Ma ei teagi, kuidas seda tegelikult selgitada. Kas sa oled jõudnud oma kolleegidega arutada…?“

      Stan segas vahele: „Jaa, natuke ja mõtlesin ka praegu autos. Mulle tundub, et see võib olla seotud just guaraniidega.“

      Paistis, et see variant pakkus Magnusele huvi.

      „Mida sa sellega öelda tahad?“

      „Võib-olla on just see indiaani haru millegi suhtes ülitundlik, et just nemad reageerivad aktiivsele ainele ootamatult? Igatahes paremat teooriat mul pole.“

      „Ei, seda pole lihtne otsustada,“ vastas viimaks Magnus murelikul häälel. „Aga kui alustada loogilisest otsast – kuidas me teame, et need kummalised ilmingud millestki muust ei sõltu? Halvast veekvaliteedist, kaevandusjäätmetest või millestki muust mürgisest? Kuidas me saame kindlad olla, et võime kõik muu välistada? Kas sel juhul poleks see pidanud enamatel inimestel välja lööma?“

      Stan ei vastanud, vaid juhtis auto pikast kurvist läbi, peletades suure kisa saatel hulga nandusid, kes olid eemale teele kogunenud.

      „Ei, seda ma polegi välistanud,“ vastas ta viimaks. „Tahtsin, et juhtkond saaks sellest võimalikult ruttu teada.“

      „Muidugi, hea, et sa helistasid. Hmm, tegu ei ole kerge olukorraga. Sellistesse hoiatussignaalidesse suhtume loomulikult alati suurima tõsidusega. Teisest küljest on see Chagase-vastane ravim ettevõttele tervikuna nii palju kasu toonud. See on muutnud kogu meie positsiooni ja oleks ülimalt riskantne jätta kõik seni Chagase-projektis saavutatu sinnapaika. Või mis sa arvad?“

      „Ma saan sellest aru ja muidugi sõltub otsuse langetamine juhtkonnast.“

      Tundus, et Magnus rääkis nüüd juba rohkem nagu iseendaga ega kuulanud tähelepanelikult.

      „Pealegi on patent juba mitu aastat tagasi heaks kiidetud. Seda pärast ülimalt rangeid kontrolle, seda tead sina niisama hästi kui minagi… Ei, ma ei tea. Loomulikult peame ka ise Paraguaysse kohale tulema ning laskma teistel projektidel vanamoodi edasi kulgeda. Kõik variandid tuleb läbi kaaluda.“

      „Aga muidugi. Igatahes see, mida ma nägin, oli midagi täiesti eriskummalist,“ vastas Stan. „Need kühmud meenutasid vähkkasvajale iseloomulikke muhke, mis tekivad täiskasvanutel. Olen arstina töötanud varsti kakskümmend aastat ega ole näinud kunagi midagi sellist, mis meenutaks nende laste olukorda. Ja kuna see tekkis paar nädalat pärast süsti, siis ilmselt ei jää meil muud üle kui sellele reageerida? Tõenäoliselt läheb olukord peagi veel hullemaks? Seda me välistada ei saa. Peaksime kaaluma kogu projekti peatamist ja laste kohest viimist haiglasse, et neid edasi uurida.“

      „Kas sa päriselt ka arvad nii?“ küsis Magnus. „See on muidugi alternatiiv, aga siis kuulevad sellest tõenäoliselt ka ajakirjanikud ja nii riskiksime oma kaubamärgi purustamisega, igaveseks. Ei, praegu on oluline just neid indiaanlasi kohapeal uurida, enne kui alustame järgmise etapiga. Kui ruttu sa külasse tagasi jõuaksid?“

      „Ma ei tea… Sel juhul peab meid rohkem olema. Loodan, et sa saad aru: neid on palju ja nad on hirmul. Nende lapsed on raskelt haiged ja nad kardavad, et meie süvendame