Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

mina pole see, kes on peast segi!

      „Mina pole hull,“ hüüdis ta, haaras seinalt mingisuguse kangi, tõmbas kaitsekindad kätte ja hakkas üht inimpampu taguma. Esile kerkis tardunud inimpea, mis oli mineraliseerimisprotsessist heleroheline – mina ei ole hull! Järgmine komps paistis olevat kokku sulandunud kehad ja jalad, samas kui kolmandas hunnikus lebas imikuga naine – mina ei ole hull, mitte mina, te kuradi nõdrameelsed…

      Kovalenko kükitas hingeldades, higi põskedelt alla voolamas. Ta uuris tähelepanelikult inimkogude alajäsemeid. Ole nüüd rahulik – rahu.

      Ta pani kangi käest, mõistes, et varsti on Makov kohal.

      Ta läks lähima reie juurde ja hakkas neid üksteise pealt ära tõstma, mõtle nüüd hoolega, ühtki eksimust ei tohi juhtuda.

      Kõige alumised on siin kõige kauem lebanud, nii et nende peal peaks mõju kõige ilmsem olema.

      Kovalenkol oli raskusi kehade eristamisega. Siiski nägi ta selgelt solve kasutamise ilminguid, kuid see polnud lihast läbi tunginud nagu hapnik, vaid jäänud keha sügavustesse ja neid seestpoolt lagundama asunud. Seejärel olid kehad ilmselt doosi coagulat saanud, nii et need meenutasid viimaks külmutatud hallikasrohelist kalafileed. Üks pea oli jalaga kokku surutud, õlg puusaga, tosinkond äralõigatud sõrme omakorda oli sulatatud üheks väljalõigatud neerude ja maksaga, meenutades väikseid torupille. Kõik oli kivistunud hallikasroheliseks mineraaliks – mõelda vaid, ka mina olen neid kristallstruktuure nii hoolikalt uurinud. Solve ja coagula tõepoolest ei jäta mitte mingisugust võimalust inimeste eristamiseks, nagu see on iseloomulik Kurovile.

      Kovalenko uuris veel mitu virna läbi, leides sealt suure hulga inimkehadega läbisegunenud saksa lambakoeri. Kas nad on üritanud koeri inimestega paaritada? Ja šimpanse?

      Kuidas Kovalenko ka ei otsinud, ühtki ahvi ta ei leidnud. Ilmselt Aafrikast kohale toomiseks liiga kallid?

      Edasi minnes leidis ta eest suure virna inimkehi. Külgmised tükid olid mineraliseerunud ja põrandal oli märgata, et enne protsessi peatumist oli isegi betoon jõudnud reageerida. Need kaks tohutut jõudu, mõtles ta. Miski solves ja coagulas tungib surnud mateeria struktuuridesse.

      Põrandal lebas kivistunud rotipea, roti keha ei olnud kuskil märgata.

      Veel üks rott, kes on mu kamraadi kallal pidutsenud? Kui turvaline see ruum üleüldse on?

      Ühes hunnikus tundus midagi teistsugust ja tuttavat – prillid…?

      Kovalenko jäi hetkeks seisma ja uuris seda moondunud meesterahva nägu. Mis ta nimi nüüd oligi? Kas see on tõesti tema?

      Buschner?

      Jah. Hermann Buschner. See ongi tema. Saksa rühma seersant.

      Kovalenkole meenus ülekuulamine, kui ta oli kutsutud haritud rühmajuhti valvama. Mees oli teadnud palju keemiast, füüsikast, aga ka geoloogiast. Tal olid blondid juuksed ja üsna virisev hääl. Ta oli rääkinud ainult sellest, kuidas saaks tagasi ema juurde Dresdenisse. Mehele oli näidatud Berliini langemise ja maatasa tehtud Dresdeni fotosid. Britid ja ameeriklased olid nii palju pomme alla lasknud, et kogu linn oli maha põlenud. Buschneri pilk oli kõigepealt tumedaks läinud ja siis oli ta jäänud tundide kaupa enda ette vahtima.

      Nüüd ei olnud Buschneri näoilmest midagi aru saada, näha olid vaid kõdunemisprotsessi jäänused. Suu oli pooleldi lahti, nagu üritanuks ta midagi öelda. Võib-olla „ema“, mõtles Kovalenko.

      Kovalenko peas keerles hulk mõtteid: just seal ülekuulamise ajal oli ta naist esimest korda kohanud, just seal…

      Hiljem, mõtles ta, praegu pole selleks aega!

      Kovalenko uuris alajäsemeid edasi ja jäi viimaks kõige kaugema juures seisma. Raseda naise emaka juurde oli kogunenud elavhõbe. Loote pea all aga paistis selgelt eristuv coagula, meenutades pannile lahti löödud munakollast.

      Täiuslik.

      Kovalenko haaras oma kõhust kinni.

      Siin ongi see, mida ma nii kaua otsinud olen, aga ruttu nüüd.

      Kovalenko võttis riiete alla peidetud teraspudeli ja kogus elavhõbeda sinna sisse. Seejärel uuris ta loodet lähemalt. Kuidas seda kätte saada? Kangiga? Ainult mitte kätega.

      Loode oli inimlootest ilmselgelt erinev, meenutades väikest merisiga. Vaevalt, et see selle naise sees on kasvanud?

      Kovalenko tõstis kangi ja hakkas sellega taguma, kuni loode tuligi lahti. Mõelda vaid, kui see hakkab end liigutama… kui ma selle vabastan?

      Samal hetkel tehti uks lahti.

      „Mida te teete? Teie seal! Seltsimees vanem…“

      Assistent Makov tuli oma lõunaportsu käes hoides trepist alla.

      „Nõuan, et te selle otsekohe lõpetate. Mida te teete? Teil pole õigust…“

      Kovalenko oli püsti tõusnud.

      „Vait, sa igavene idioot,“ kisendas ta. „Aita oma ülemust parem!“

      Makov pani lõunasöögikarbi põrandale ja küsis: „Mida… mida ma tegema pean?“

      „Pange kaitsemask ja kindad kätte!“

      Makov jooksis ukse juurde varustuse järele. Kovalenko asetas vahepeal imiku emaka kõrvale.

      „Turvalisuse vaatenurgast on see ruum üks suur katastroof,“ teatas ta Makovile. „Proovi siit see vedelik kätte saada.“

      Makov ei jõudnud midagi vasta, kui Kovalenko juba kangiga rohelist kägarat lööma hakkas, nii et vedelik voolas. Makov kogus vedeliku ja coagula tüki pudelisse ja keeras korgi peale.

      „Suurepärane, seltsimees,“ teatas Kovalenko. „Tubli töö.“

      Makov vaatas ukse poole ja vastas: „Aga see pole vastuvõetav. Pidite siin ainult ringi vaatama. Mul võetakse pea otsast, kui ma teie tegevust otsekohe ei raporteeri.“

      Kovalenko vastas rahulikult madalamal toonil: „Pole vastuvõetav? Ma ütlen teile, mis pole vastuvõetav – kogu see ladustusruum! See lekib! Vaadake näiteks sinna põrandale. Rott, kas pole mitte tõsi? Kui juba rotid saavad sisse, saavad ka teised väikeloomad. Lisaks raiskate aineid. Solve ja coagula varud on ju ülimalt väiksed. Kes annab teile õiguse sedasi raisata?“

      „Seltsimees, mina nende kasutamise üle ei otsusta. Mina olen kõigest assistent…“

      „Kui keegi siin kellegi kohta raporteerib, siis mina,“ teatas Kovalenko ja hakkas aeglaselt trepi poole minema, visates kaitsemaski ja kindad põrandale. Assistent Makov riputas riided konksu otsa.

      „Pean selle siiski raporteerima, seltsimees vanemteadlane. Ma…“

      „Teie olete ilmselgelt mitme korralduse vastu eksinud,“ vastas Kovalenko ja andis assistendile võtmekimbu.

      „Võtmekimbu saamiseks piisab juba paarist ülemuse lahkest sõnast. Olgem ausad. Ma ei tulnud siia üksnes jäätmete ladustamist vaatama, vaid tahtsin ka turvalisusnõuete täitmist kontrollida. Mis te siis oleksite teinud, kui oleksin sabotöör? Rahvavaenlane võib olla kes tahes. Kas te pole selliseid tõekspidamisi selgeks saanud?“

      „Jaa, seltsimees, aga…“

      „Sellest piisab.“

      Kovalenko jäi korraks vait, nähes, et Makov ei julge midagi vastata.

      „Annan teile tund aega,“ teatas Kovalenko. „Koristage see ruum ära. Kas ma võin selle töö teile usaldada?“

      „Aga… Jah, seltsimees.“

      „Siis kustutan kõik teie tänased eksimused. Ja selle asemel, et seltsimees Kurov kuuleks, millega te riskinud olete, räägin ma talle teie ettepanekust laotada osa jäänuseid Nõukogude põldudele väetiseks.“

      Makov naeratas.

      „Aga muidugi, seltsimees. Aitäh, seltsimees.“

      Sellest piisab. Nüüd ma lähen.

      Kovalenko läks uksest välja ja lasi sel enda järel