Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

kuidas te end tegelikult tunnete?“

      Kovalenko neelas kibedad tunded alla ja haaras käega rinnust.

      „Haigeid inimesi me siia lubada ei saa,“ teatas Kurov. „Seda te teate. Kui tunnete end halvasti, peate välja minema.“

      „Ma ei tunne end üldse halvasti,“ vastas Kovalenko ja mõtles ruttu järele. „Ma soovin vaid… Tänan, et näitasite mulle seda eksperimenti, väga huvitav, aitame edaspidi meeleldi coagula kaardistamisel. Nüüd aga… tahan ma vaadata… ka jäätmeladustusruumi, kui te lubate?“

      Kovalenko kõndis vaarudes ukse poole, Kurov selja taga muigamas.

      „Assistent Makov,“ teatas Kurov. „Kas saate näidata seltsimees Kovalenkole jäätmeladustusruumi? Pean siin endiselt järelevalvet pidama.“

      „Aru saadud, seltsimees vanemarst.“

      Kovalenko surus end assistendi ees uksest välja. Välja jõudnud, kuulis ta taas Kurovi häält: „Tulge kahe tunni pärast tagasi. Siis on B-599 taas ülekuulamiseks valmis. Blokis 20 nagu tavaliselt.“

      Kovalenko heitis kiire pilgu Makovile. Mehe põsed olid ümarad, silmad selged ja habe hõre.

      Nüüd tuleb end kokku võtta ja sootuks teisel moel rääkida.

      „Nii, missuguseid jäätmeid soovib seltsimees vanemteadlane näha. Meil on mitu depood.“

      „Olen huvitatud Siberi katku juhtumitest. Ma ei taha näha külge õmmeldud peadega surnud koeri või muud, mis teil siin käsil on. Tahan näha solve ja coagula eksperimentide jäänuseid. Muide, kui palju olete te üleüldse jäätmeid tootnud?“

      „Just praegu on kõik kohad päris täis. Enamik on talviti külmakambris, aga nüüd võime need tühjaks teha.“

      „Kuhu jäätmed siis satuvad?“

      „Laseme nad metsa kaitsekraavidesse. Kui te vaid näeksite, kuidas taimed nende peal lokkavad. Ma käin seal tavaliselt rabarbereid korjamas, lehed on niisama suured kui elevandikõrvad. Loomulikult säilitan austuse, seltsimees, aga tegelikult peaks selle eest paremini hoolitsema. Mina arvan, et need tuleks viia põldudele, sest rahvas vajab vilja.“

      Kovalenko hoidus soovist järsku midagi öelda. Oma ideedega lagedale tulemine tähendas selle noore mehe jaoks riski.

      „See on hea mõte,“ vastas ta rahulikult. „Edastan selle juhtkonnale ja märgin, et idee pärineb andekalt assistendilt Makovilt.“

      Noormehe põsed läksid punaseks.

      „Aitäh, seltsimees vanemteadlane! Aitäh!“

      Nad olid jäänud seisma suure halli värvi kaitseukse taha. Sirbi ja vasaraga metalltahvlikesel olid kujutatud mürki, baktereid ja radioaktiivsust tähistavad sümbolid. Makov võttis ruttu taskust võtme. Küll tal on alles väike punt, mõtles Kovalenko, järelikult peab peavõtmeid olema kõige rohkem üks või kaks.

      „Kas paneksite, seltsimees vanemteadlane, maski suu ette? Kui oleme kehadega ühel pool, valame nad coagulaga üle, sest siis pole külmakambrit tarvis. Aga nagu te teate, on siis isolaatorina vaja elavhõbedat.“

      Nad läksid ruumi sisse ja Makov keeras plastmasslülitit, nii et neli suurt tööstuslampi hakkasid plinkima, valgustades kogu ruumi. Kovalenko märkas kohe ukse kõrval konksude otsas kinnaste ja gaasimaskidega kaitsekostüüme.

      Nad seisid trepimademel, mis viis alla ladustusruumi. Põrandani võis olla viis-kuus meetrit.

      Kovalenko hakkas juba trepist alla minema, kuigi Makov seisis ukseavas.

      „Kas te ise ei näitagi mulle?“ küsis Kovalenko.

      „Muidugi, seltsimees. Ma mõtlen ainult… Kui kauaks me siia jääme?“

      „Kuni valmis saan. Mis siis?“

      Makov ei lausunud esialgu midagi.

      „Söökla,“ vastas ta siis. „See pannakse kümne minuti pärast kinni, aga otseloomulikult…“

      Missugune võimalus, mõtles Kovalenko.

      „Peaksin teid tegelikult üles andma,“ teatas Kovalenko ruttu. „Teie ülesanne on mind siin juhendada ja aidata Nõukogude Liitu järjest uute teadusvõitude saavutamisel, aga teie unistate siin boršist ja pirukatest!“

      Paistis, et Makov ei teadnud, mida vastata.

      „No olgu pealegi,“ teatas Kovalenko. „Ma ei kavatse väiksest asjast suurt numbrit teha. Laske mul siin hetk rahulikult olla ja siis unustan ka teiepoolse käitumise. Andke mulle võti, et ma siia luku taha ei jää.“

      Makov hakkas edasi-tagasi käima.

      „Kahjuks on see mõeldamatu, seltsimees vanemteadlane,“ vastas Makov. „Ma ei tohi teid mitte mingisugusel tingimusel üksi jätta, rääkimata teile võtme andmisest. Vastavalt korraldusele.“

      „Mul on ju professorikraad!“

      Kovalenko hakkas ruttu trepist üles minema.

      „Anna mulle kohe võti ja palu oma lõuna kaasa, nii et saad selle ukse taga ära süüa. Siis ei pea ma sind käsule allumatuse tõttu MGB-le üles andma.“

      „Jaa, aga…“

      Kovalenko oli Makovi juurde jõudnud ja seisis nüüd temaga silmitsi.

      „Kohtumiseni,“ teatas Kovalenko.

      Nad olid mitu minutit vait ja Kovalenko vaatas rangel pilgul noormehele otsa.

      Võtmekimp kukkus kolinal põrandale. Makov võttis selle kohe üles ja andis ruttu Kovalenko väljasirutatud kätte.

      Kovalenko noogutas naerdes vastu: „Kui vaja, kannan mina tagajärgede eest hoolt, aga neid ei teki.“

      Makov vahtis enda ette ning lausus: „Olen kümne minuti pärast tagasi!“

      „Suurepärane!“

      Uks lajatati kinni.

      Kovalenko võttis kohe püksitaskust põletatud savitüki. Hoolimata ümbrispaberist oli see kaetud ebemete, liiva ja tinahelvestega.

      Viimaks ometi jõudis see võimalus kätte!

      Kovalenko pühkis värisevi käsi savi pinna puhtaks ning hakkas seda neljaks tükiks vormima.

      Varsti ilmselt juhtub minuga midagi, sest enamaga ma hakkama ei saaks.

      Värin kandus kätest rinda ja sealt ülespoole. Kovalenko hakkas ümisema, et liigutust peatada.

      Vait! Vait! Miks ma vait ei saa olla… nüüd, kus olen saanud võimaluse?

      Ümin tundus küll vappumist vähendavat, aga peagi kandus hoopis tugevam jõud läbi keha.

      Viimaks õnnestus tal kolm võtit savitükkide sisse suruda. Käed küll enam ei värisenud, aga tundus, nagu oleks midagi suurt järsku kurku kinni jäänud. Ta ei suutnud enam ümiseda, vaid oli hakanud köhima. Ja siis mõistis Kovalenko, et protsessi ei saa peatada, on möödunud liiga palju aega.

      Ta käed higistasid ning ta mõtles, et mitte mingil juhul ei tohi karjuda. Inimesed tormavad siia ja mind kõrvaldatakse – metsa kaitsekraavidesse!

      Kovalenko tõmbas ruttu võtmed savi seest välja. Kõige suuremale võtmele oli jäänud ka suur jälg.

      Ruttu nüüd! Köha tahtis hinge matta, nagu oleks hingamisteed suure kaanega suletud. Tee ruttu, enne kui ma lõhki lähen…

      Ta kraapis ülejäänud savi võtmetelt maha ning kukkus põrandale kokku, tundes, kuidas raskus kurgust välja paiskub nagu padrun püstolitorust.

      Karje oli läbilõikav, meenutades raudteerööbastel ootamatult pidurdavat rongi või meeletul kiirusel laskuvat juga.

      Kõik need kuud, kõik õudusunenäod, kõik need kehad, kõik päevad „korrektset“ käitumist.

      Seintelt kajas vastu pikk karje: „Aaaaaahhh!“

      Kovalenko