Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

võttis operatsiooniinstrumendi ja katsus koera silma. Silm võpatas. Siis pani assistent koera keelele midagi, mis meenutas juustutükki. Suu haaras tükist kinni ja koera lõualuud hakkasid liikuma.

      „Pean edasi minema ja paari teist eksperimenti vaatama,“ ütles Kurov. „Võite kaasa tulla.“

      Kovalenko vaatas ikka tähelepanelikult koera pead. Tundus, et loom ohkas. Juustutükiga tekitati süljerefleks, nii et see tuli kaela kaudu tagasi raamile.

      Kovalenko ei saanud silmi koera liikumatult tühjalt pilgult.

      Nad kõndisid koridoris edasi, paremal pool kongitaolised ruumid ja vasakul haiglasaalid.

      „Kuna jutt läks juba B-599-le, siis pean teile kahjuks pettumust valmistama,“ teatas Kurov.

      Kovalenko kuulas tähelepanelikult ja üritas võimalikult rahulikult küsida: „Mida te selle all mõtlete?“

      „Umbes tund aega tagasi alustati temaga eksperimenti ja see kestab siiamaani. B-599 ei ole hetkel ravimite tõttu kõnevõimeline.“

      „Mida te sellega öelda tahate?!“ küsis Kovalenko järsku. „Mind informeerimata!“

      Ta kuulis isegi, et hääl oli liiga ärritunud.

      „Seltsimees,“ teatas Kurov enesekindlalt.

      Nad olid tühjas koridoris seisma jäänud.

      „Võite oma kividele keskendunud personali käsutada nii palju, kui tahate,“ teatas Kurov, „aga üks olgu selge: meditsiinilaboratooriumites pole teil mingisugust voli. Mina teie asemel rahuneksin maha.“

      Kurov ootas ja rääkis siis edasi: „Seltsimees Kovalenko, te pole hiljuti nii halb välja näinudki. Ja tundub, et olete B-599 omale lausa kinnisideeks võtnud. Tundidepikkused ülekuulamised, ilma et meid ligi lastaks. Te tundute paranoiline, Kovalenko, justkui tahaks keegi teie tsaarijuveeli varastada.“

      Kovalenko ei vastanud endiselt midagi, vaid üritas selgelt mõelda.

      „Hmm. Palun vabandust.“

      Kovalenko kogus end veelgi: „Meile lihtsalt tundub, et oleme peagi koos temaga läbimurret saavutamas. Rohkem ma öelda ei saa. Aga nüüd teete tema peal eksperimente tugevate ravimitega, mis…“

      Kurov pani käe Kovalenko õlale ja ütles: „Seltsimees. Loomulikult pole me alustanud ühegi eksperimendiga, mis teie edasisi ülekuulamisi mõjutada võiks. Temal rakendatavad võimalikud doosid on ülimalt väiksed. Üksus B-599 tunneb end edaspidi suurepäraselt. Selleks annan oma sõna.“

      Nad hakkasid aeglaselt koridoris edasi kõndima.

      „See peab paika,“ lausus Kurov. „Praegu ta rääkida ei saa, aga paari tunni pärast… saab jälle. Edaspidi peate ainult tema puhul teatud alandlikkusega arvestama. Tulge, ma näitan teile. Pean nagunii seal järelevalvet pidama.“

      Kurov keeras ümber nurga teise koridori. Viimaks jõudsid nad halli ukse juurde, millele oli kirjutatud: TOIMUB KATSE.

      Nad jõudsid ülevaatusruumi, kus mitu arsti suitsetasid ja kust imbus looma lõhna. Arstid silmitsesid läbi paksu akna kõrvalasuva ruumi pinki. Põrandal istus suur šimpans, õõtsudes küljelt küljele. Kovalenko märkas šimpansi põlve juures midagi punast ja nägi, et see on peenis. Ahvi pilk uitas ringi ja kogu keha paistis pinges.

      Ruumi lühemas otsas põlvitas üks naine, tagumik avali ja jalad harkis. Ta silmad olid kaetud, ta oli nahkrihmadega tabureti külge kinni seotud ja tema tuharad olid valge salviga kokku määritud.

      Kovalenko tundis jalges nõrkust ja oleks äärepealt tasakaalu kaotanud, kui ta poleks toolileenist kinni haaranud.

      Kukal, selg, selja nõgusus… See on tema!

      „Mis on, seltsimees?“ küsis Kurov.

      Kovalenko neelatas ega saanud sõnagi suust.

      „Jälle seljavalu. Pole midagi.“

      Nad olid teiste arstide kõrval istet võtnud. Kovalenko tundis endiselt peapööritust. Ahv tõi kuuldele karje, hüppas pingile ja siis jälle maha, üles aknaraamile ja tagasi põrandale.

      „Kas ma tohin küsida…“ alustas Kovalenko, „mis teil käsil on? Mis on selle eksperimendi eesmärk?“

      Kurov vaatas läbi kaitseakna eemale B-599 poole.

      „Hübriidid pole midagi eriskummalist, seltsimees,“ ütles Kurov. „Lõvisid ja tiigreid saab ristata, nagu ka eesleid ja hobuseid. Need sõnad ei pärine minult, vaid seltsimees Stalinilt. Ta on andnud teadlastele mitmeid suuri ülesandeid, aga küsimus pole selles, kas see on tähtsaim. Kas ma võin teile meenutada, kui paljud meie seltsimehed bolševistid oma elu mängu panid, et võita suur isamaasõda? Kui see eksperiment õnnestub, on meil sõdureid üleliia. Alustasime juba 1920ndatel Lääne-Aafrikas, kui viljastasime kolm emast šimpansi inimese spermaga, aga see eksperiment ebaõnnestus. Nüüd üritame teistpidi – ahvi sperma inimese kehas. Ja tänu nende kahe mineraalaine avastamisele on võimalused head. Muidugi ei ürita me luua igavest Nõukogude Liidu kodanikku, vaid intelligentset sõjakat ahvi. Nad võivad tuhandete kaupa terveid brigaade moodustada ja niimoodi järgmises sõjas otsustavaks saada, ja seda muidugi meie kasuks.“

      Ahv hakkas uuesti jooksma, lähenes siis B-599 tuharatele ja jäi neid nuusutama. B-599 keeras aeglaselt pead ja karjatas.

      „Aga,“ lausus Kovalenko, „liigipiir? Ma mõtlen, et… ta on ju… või ma mõtlen, et… üksus on uinutatud… või ma mõtlen, et…“

      „Jah, mida te tegelikult mõtlete, seltsimees?“

      Nad jäid vait. Kovalenko tundis ära naise pruuni pika juuksesalgu, mida ta alles paar päeva tagasi oma sõrmede vahel oli libistanud.

      „Vabandust. Mõtlen ainult seda, millal ma B-599 järgmise ülekuulamise võin pidada. Pärast sellist kohtlemist.“

      Kurov köhatas.

      „Kui pidada kahepoolset dialoogi ja kui tahate saada aimdust meie eesmärgist, siis ma räägin teile kõigepealt natuke sellest, kuidas me nende kahe ainega töötame. Siis võib-olla selgitate teie mulle üht-teist. Muide, teete nii ennast kui ka mind naeruväärseks, kui liigipiirist räägite.“

      Kovalenko vajus mõttesse ega vaadanud B-599 poole.

      „Niisiis puudutab see neid kahte ainet – solvet ja coagulat…“ alustas Kurov.

      Ta üritab mind naeruvääristada, mõtles Kovalenko, sel ma juba sündida ei lase.

      „Lubage mul meelde tuletada, et olen sellega juba väga hästi kursis,“ ütles Kovalenko ja surus lõualuud kokku. „Muuhulgas võeti nimed solve ja coagula kasutusele just minu initsiatiivil alkeemia traditsioonilise vastandpaari abil.“

      „Või et sel moel, seda ma ei teadnud. Igatahes saab neid nimesid ülimalt hästi rakendada. Ja aineid. Nende ainete toime aga tekitab olulisi probleeme, kuna nad toimivad omavahel nii hästi. Solve tugev lagundav toime, mis sulatab aineid, loob ju kontrasti coagula kalgendava, mineraliseeriva toimega. Selle kivistumisprotsessi olemust peaksite aitama teie, geoloogid, meil palju paremini mõista. Kuid meie peamine avastus on see, et solve aitab ka rakke avada, soodustades mis tahes liitumisi, pakkudes niimoodi hulga uurimisvõimalusi. Näiteks liigipiirid hägustuvad tugevalt. Probleem on aga ebastabiilsuses, et rakud sulavad. Olukorra saab toimima siis, kui kasutada kummagi aine puhul väikseid doose ja neid siis tasapisi suurendada. Väiksele solve doosile järgneb väike doos coagulat, mis nii-öelda lukustab rakud ja loob kehas tasakaalu ja siis algab uus ehitusprotsess ja kui me vahepeal…“

      Šimpans karjatas, hüppas B-599 juurde ja surus oma peenise naise sisse. Paar sekundit hõõrus ahv end hoogsalt naise vastu, kiigutades end kisa saatel edasi-tagasi. Siis hüppas ahv kõrvale, hüüatas ja näitas oma suuri hambaid.

      „Vaadake vaid,“ ütles üks arst naerdes. „Tubli poiss! Kell 13.32 neljas penetratsioon. Vastandliigi emasisendi salv toimib palju paremini kui omaenda liigi oma.“

      Kõik arstid tegid märkmeid. B-599 püsis liikumatu. Mööda tema reit