Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

ilusalt.

      Luugi taga istuv mees tundus nüüd veel rohkem ärritunud ja mitmed saalis pöörasid pilgu nende poole.

      Samal ajal oli midagi teenindusleti juures teoksil. Üks hallipäistest naistest hakkas kõval bürokraatlikul häälel rääkima. Ta luges nimekirjast midagi ette ja peaaegu kõik saalisolijad tõusid püsti ja hakkasid võlvi alt järgmisesse saali minema.

      Alma hääl muutus üha tõredamaks ning ta vaatas aeg-ajalt võlvkäigu poole, viibutades käega, nii et abielusõrmus välkus.

      Manfredi sõrmus, mõtles Ida, kui mitu korda ma seda pöidlaga katsunud olen.

JENNY 25 MÄRTS 1994

      Ida läks luugi juurde ja lükkas Alma natuke kõrvale.

      „March 25th, 1994. Do you need anything else?“ küsis Ida ruttu.10

      Nii Alma kui too meesterahvas jäid vait. Mees kontrollis veel midagi ja ohkas siis.

      „Never mind,“11 vastas ta lühidalt ja viipas, et nad võivad minna. „Spasibo.“

      Alma kiirustas juba võlvi poole, kuid Ida ei suutnud jätta vanaema mantli varrukat katsumata.

      Alma tardus paigale ja pööras end Ida poole. Ida vaatas tema prillide taha mustadesse silmadesse – need olid kurjad.

      Jaa, see ongi tema.

      „Kas sa ei näinud, mida ma kirjutasin?“ kostis Alma kurjalt. „Ära katsu mind.“

      Ida märkas midagi mantli sees.

      Paks punane plastjuhe, mis oli hõbeteibiga voodri külge kinnitatud.

      Kas voodri külge on patareid teibitud? See meenutab ju…? Mis siin ometi toimub?

      Ida jäi otsemaid paigale ja lasi mantlihõlmast lahti. Alma üritas järjekorrast siksakis läbi trügida, pomisedes midagi vene keeles, ning kadunud ta oligi.

      „Mida ta ütles?“ küsis Lasse ja näitas kaht venekeelset paberit. „Ta andis mulle need.“

      Peagi jõudsid ka Ida ja Lasse järjekorras võlvi alt läbi.

      „Lasse, lähme! Kohe!“ sosistas Ida.

      „Mis sa sellega öelda tahad?“

      „Lasse, lähme. Tal on pomm!“

      „Ei, kas sa oled segane või?“ sosistas Lasse.

      „Tal oli midagi mantli sees.“

      „Võib-olla. Aga see pole mingi pomm, usu mind.“

      Lasse nügis Idat järjekorras edasi. Tüdruk oli nii vihane, et oleks tahtnud karjuma pista.

      „Ma ei tule selle kõigega toime,“ ütles ta sosinal.

      „Ma saan aru, et see on raske,“ pomises Lasse vastu.

      „Ma… ma tahtsin teda kõigest kallistada.“

      Järgmine saal oli suurem ja rahvast täis. Tolmused aknad avanesid Moskva jõe poole ja kahe akna ees oli kaks täis topitud kasti. Järjekord liikus järgmise leti taha ning miilitsad jälgisid toimunut. Mõranenud laminaatplaatidega kaetud töölaudadel olid nii moodsamad kopeerimismasinad kui ka mikrokaardilugejad. Alma oli juba kaugel järjekorra ees ja tänas naist, kes teda edasi lubas. Ida üritas lootusetult Almaga silmsidet saavutada.

      Telefonist kostis taas piip ja nad lugesid sõnumi läbi.

      Täna avalikustatakse mitu Nõukogude Liidu akti. Isiklikud failid, konfiskeeritud esemed, kirjad jms. Enamik otsib vastust sellele, mis juhtus Stalini ajal nende omastega. Aga mitte meie ega NEMAD. Maksimum 10 akti on lubatud tellida. Täitsin teie tellimuse ära – aktid 1932. aasta lõpust.

      Ida vaatas arusaamatult Lassele otsa ja piidles silmanurgast Almat. Ta mõtles korraks oma sõbrannale Marinale, kui nad kord tolle vanaema juures Södertäljes olid käinud – täiesti tavaline vanaema, kes ei kasutanud isegi mobiili ja rääkis tavatelefonis alati hästi kiiresti, et raha kokku hoida.

      „Mis asi see on, mille me leidma peame?“ sosistas Ida.

      Nüüd oli aga saabunud uus sõnum.

      Andke paber hallipäisele naisele. Oodake natuke – aktid väljastatakse järgmises lauas. Mehed teie ees järjekorras on Vlad ja Juri. Nad on relvastatud. Olge ülimalt ettevaatlikud. Pange mobiil hääletu peale – annan uued juhised. PEATE siia jääma (pole läbiräägitav)

      Ida suutis end vaevu liigutada, jõllitades enda ees seisvaid mehi.

      Mees Nobeli tseremoonialt? Vlad, kes tahtis Björkhagenis minu pihta tulistada?

      Ja tema kõrval lühikest kasvu mustas jakis mees.

      Mõlemad paistsid küll täiesti rahulikud, aga nende kehad olid lihaselised ja pingul.

      Ida märkas, et peaaegu ahmib õhku. Tundus, nagu kaob õhk kopsudest niipea, kui ta selle sisse on tõmmanud.

      See pole õudusunenägu, vaid nad seisavad minu ees.

      Just sel hetkel pööras üks meestest end ringi ja Ida võpatas.

      Väike nägu, sügaval asetsevad sinised silmad ja lage kukal.

      Vlad.

      Ida kohendas ruttu salli. Kas ta nägi mu nägu? Kas ta tunneb mind ära? Mu riided annavad ju kõik tunnistust, et ma olen välismaalane. Kas Lasse ei märka midagi?

      Mees lasi pilgul paar korda üle järjekorra käia ja vaatas Idale korraks otse silma, enne kui pea jälle tagasi pööras.

      „How are you feelin’, Jen?“12 küsis Lasse kohe, üritades kõlada nagu lõunaosariiklane. Idale tundus, et see läks tal päris hästi korda. Ta rääkis vaikselt ja rahulikult, nii et ainult inimesed päris lähedal neid kuulsid.

      „Well, just tired,“13 vastas Ida.

      „Jen, why don’t you just sit down? You have to rest if we’re gonna see the Kremlin later. But I promise, it will be worth the effort here. We’ll find out something about what happened to your great grandfather.“14

      Tundus, et Vlad ja Juri kuulasid nende juttu hajameelselt.

      Samal ajal tuli hallipäine arhivaar järjekorra etteotsa ja hakkas pabereid koguma. Ida andis enda oma ära ja ütles Lassele: „No, I don’t want to sit down.“15

      Lasse vaatas Idale tähelepanelikult otsa ja too vihjas suuliigutusega: „M-a k-a-r-d-a-n l-i-i-g-a p-a-l-j-u.“

      5

      Alma oli oma kümme akti juba välja võtnud ja piklikud pappkastid mikrokaardi aparaadi juurde pannud. Kaks valvurit jälgisid loiult Alma liigutusi, kui ta esimese kasti avas ja paberi ja pastaka kasti kõrvale lauale pani. Alma paistis rahulik ja tundus, et ta uurib hoolikalt üht välja võetud dokumenti.

      Lasse viipas Idale. Nüüd olid ka nende kastid välja toodud. Ida hakkas endale järjekorras teed tegema ja märkas taas Vladi ja Jurit, kes kõndisid oma aktidega otse tema poole.

      Ei, nüüd satun ma nendega päris vastakuti.

      Läbikäigus oli ruumi vähe, nii et Ida oli sunnitud end natuke tahapoole kallutama ja käed keha ligi tõmbama, et nad üksteisest mööduda saaksid. Üks meestest vaatas Idale otsa, naeratas ja ütles „Spasibo“. Nüüd sai ka Ida leti taha minna. Justkui transis olles näitas ta oma passi ja dokumenti ning kohe antigi talle kümme pappkarpi.

      See on nii absurdne, misasja ma oma arust teen?

      Nad kõndisid koos Lassega aeglaselt lugemissaali ja võtsid istet saali tagumises otsas üpris Alma ligidal. Nad möödusid veel korra Vladist ja Jurist, aga mehed paistsid olevat oma paberikuhja süvenenud. Lasse istus kaks kohta Almast ettepoole.

      „Ole

10

„25. märts 1994. Kas teil on midagi veel teada vaja?“ Tlk.

11

„Vahet pole.“ Tlk.

12

„Kuidas sa end tunned, Jen?“ Tlk.

13

„Olen lihtsalt veidi väsinud.“ Tlk.

14

„Jen, äkki sa võtaksid istet? Peaksid puhkama, kui me tahame pärast Kremlit vaatama minna. Aga ma luban, et see on seda väärt. Saame teada, mis juhtus sinu vanavanaisaga.“ Tlk.

15

„Ei, ma ei taha istuda.“ Tlk.