New York. Edward Rutherfurd

ei saa seda endale lubada.”

      Kuid naine teadis, et ta pöörab tema ettepanekule tähelepanu.

      Dirk van Dyckil oli karusnahkadega kauplemiseks annet. Veerand sajandit tagasi, kui monopol sadamas oli veel Lääne-India Kompanii käes, oleks ta võinud olla silmapaistvam kuju. Kuid nüüd oli Uus-Amsterdami majandus avanenud ja kõvasti laienenud ning juhtivate perekondade kuldne ring ‒ Beekmanid, van Rensselaersid, van Cortlandtid ja paljud teised ‒ oli moodustanud sündikaate, et finantseerida tubaka, suhkru, orjade ja muude kaupade vedu laevadega. See oli koht, kus mees võis endale varanduse teha. Kui tal on raha sinna astumiseks.

      „Meil on võib-olla rohkem raha, kui sa arvad,” lausus naine vaikselt.

      Meil ‒ see oli meeskond, mees ja naine. Margaretha rääkis, nagu oleks neil ühine raha, kuid mõlemad teadsid, et see polnud nii. Kui Margaretha isa oli kuue aasta eest surnud, päris tütar tema varanduse ja abieluvaralepingu kohaselt polnud abikaasal tema vara üle voli. Ka ei olnud Margaretha talle teada andnud, kui suur see vara on. „Ma arvan, et me võime veidi raha sündikaati paigutada,” lisas ta.

      „See on riskantne,” hoiatas mees.

      Naine teadis seda. Mõned kõige suuremad investorid koloonias olid rikkad lesed ja abielunaised. Margaretha oli nende kõigiga nõu pidanud.

      „Kahtlemata. Kuid ma usaldan su vaistu.” Naine nägi, et mees mõtleb järele. Kas ta aimas tema plaani? Võib-olla. Ent vaevalt oli see pakkumine, millest saab keelduda. Mees mõtles ja naeratas siis.

      „Mu kallis naine,” vastas ta südamliku häälega. „Sinu usaldus teeb mulle au ning ma teen meie perekonna heaks kõik, mis saan.”

      Margarethale oli nõu andnud koloonia rikkaim naine, lesk, kes oli äsja võtnud kolmandat korda noore mehe. „Ära valitse oma abikaasat. Kuid loo tingimused, kus ta langetab ise valiku.” Margaretha arvas, et ei võta kaua aega, kuni van Dyck suurematest tehingutest maigu suhu saab. Ja vilkast seltsielust, mis nendega kaasas käib. Peagi on ta Uus-Amsterdamis nii hõivatud, et ei jookse enam kõnnumaal indiaani naiste järel. Ja kui ta on uue eluga harjunud, kardab ta toetuse äralangemist, kui tal peakski tekkima kiusatus üleaisa lüüa.

      „Ma pean veel ülemjooksule minema,” täheldas mees.

      „Oh?” Naine kortsutas kulmu.

      „Ma ei saa loobuda oma karusnahaärist. Igatahes mitte praegu. Me vajame veel seda sissetulekut, eks ju?”

      Margaretha kõhkles. Tegelikult oli neil mehe teenistusest kasu ja kui ta ei taha öelda, kui palju raha tal tegelikult on, pidi ta mehega nõustuma. Kuid ta nägi läbi mehe mängu ja püüu konksu otsast pääseda. Pagan teda võtku!

      Kas tal oli seal kõnnumaal mõni naine? Või mitu? Margaretha oli kindel, et see indiaani laps oli olnud tema oma. Ausalt öeldes võis mees olla tõsises hädas. Stuyvesant, kes oli kirglik moralist, oli hiljuti muutnud seksuaalsuhted indiaanlastega seadusevastaseks. Kuid mida Margaretha ka ei tundnud, oleks abikaasa toomine kuberneri kohtu ette vaevalt midagi lahendanud. Ei, ta säilitab rahu. Las mees vingerdab niipalju kui tahab, tema suudab ikka kavalam olla. Ta hoiab meest tööga nii kinni, et sel pole aega pikalt ülemjooksule minna.

      „Sul on õigus,” lausus ta mesimagusa häälega. Las mõtleb, et on võitnud.

*

      Järgmised paar nädalat läksid Dirk van Dyckil hästi. Ta tutvus peagi suurkaupmeestega, kes vedasid tubakat üle Atlandi vana Amsterdami suurtesse tubakavabrikutesse. Nad käisid Margarethaga külas suurkaupmeeste majades, kuhu van Dyck varem polnud jalga tõstnud. Mees ostis uue kübara ja isegi paari peeni siidsukki. Võõrastetoas kaunistati kaminasimss kenade sinivalgete fajanssplaatidega. Margaretha võttis isegi käsile orjapoiss Quashi, kes seni oli niisama ringi jooksnud ja juhuslikke töid teinud, pani ta kenasti riidesse ja õpetas lõunalauas teenima. Kui vana kirikuõpetaja neid oma külaskäiguga austas, kiitis ta orjapoisi taibukust.

      Ühel juunipäeval, kui van Dyck kõrtsis keeglit mängis, nimetas üks noor hollandi kaupmees teda bossiks. Ja kui hollandlane ütles sinu kohta baas, tähendas see, et sa oled suur nina, lugupeetud mees. Van Dyck kõndis nüüd ringi enesekindlalt ja naine paistis olevat temaga rahul.

      Nii et kui neil tekkis tüli, tuli see mehele üllatusena.

      See oli ühel juuliõhtul. Van Dyck pidi järgmisel hommikul minema ülemjooksule. Margaretha oli seda teadnud juba mõnda aega. Seepärast ei paistnud see mehele kuigi mõistlik, kui ta äkki ütles: „Ma arvan, et sa ei peaks homme minema.”

      „Miks mitte? Ettevalmistused on tehtud.”

      „Sest sa ei tohiks jätta oma perekonda, kui oht on nii suur.”

      „Mis oht?”

      „Sa tead väga hästi. Inglased.”

      „Oh.” Mees kehitas õlgu. „Inglased.”

      Naisel oli õigus. Kaupmees Springsteen, kelle arvamust hinnati, oli selle talle ühel päeval hästi selgeks teinud. „Inglased tahavad muidugi endale meie karusnaha- ja orjakaubandust. Tubakas, mida veetakse välja selle sadama kaudu, on väärt kümneid tuhandeid naelu. Kuid eelkõige on asi selles, mu sõber, et kui Uus-Amsterdam on nende käes, on nende oma ka jõgi ja siis valitsevad nad kogu põhjapoolset maad.”

      Inglased olid muutunud järjest agressiivsemaks. Pikal saarel, mille kaugem ots oli nende käes, oli Manhattani lähedal olev ala alati jäetud hollandlastele. Viimastel aastatel aga nõudis Connecticuti kuberner Winthrop makse ka mõnelt hollandlaste asunduselt ja mitte kõik polnud julgenud keelduda.

      Hiljuti oli tekkinud veel suurem oht.

      Kui Inglise kuningas Charles II oli lõbus võrukael, siis tema vend, Yorki hertsog James, oli teistsugune mees. Ta ei meeldinud paljudele. Teda peeti uhkeks, paindumatuks ja auahneks. Seepärast oli ehmatus suur, kui saabus teade: „Kuningas on andnud Ameerika kolooniad oma vennale, Massachusettsist Marylandini välja.” Selle territooriumi hulka kuulus ka hollandlaste Uus-Holland. Ja Yorki hertsog saatis Ameerikasse laevastiku, et oma nõuded maksma panna.

      Stuyvesant oli olnud oma ülesannete kõrgusel. Ta hakkas tugevdama kaitserajatisi ja pani välja valvepostid. Lääne-India Kompanii oli käskinud tal kolooniat kaitsta, kuid polnud saatnud ei sõdureid ega raha. Ja vapper kuberner tahtis vähemalt Uus-Amsterdami enda käes hoida.

      Ent siis tuli Hollandist uus sõnum. Briti valitsus oli lubanud täie kindlusega, et neil pole hollandlaste kolooniaga mingeid plaane. Laevastik läks Bostonisse. Varsti pärast seda tuli lohutav teade. Laevad olid jõudnud Bostonisse ja seisid seal. Kriis oli möödas. Stuyvesant oli juba teel ülemjooksule, et lahendada seal probleemid mohookidega.

      Nii et kui Margaretha kasutas ära inglaste ohu, et veenda meest ülemjooksule mitte minema, nägi van Dyck, et naine üritab teda kavalusega kinni hoida. Ja ta ei kavatsenud sõna kuulda.

      „Ja minu äri?” küsis ta.

      „See võib oodata.”

      „Ma arvan, et ei või.” Mees vaikis hetke ja silmitses naist. „Sind ja lapsi ei ähvarda mingi oht,” jätkas ta.

      „Seda ütled sina.”

      „Sest see on tõsi.”

      „Kas see tähendab, et sa keeldud siia jäämast?”

      „Isegi Moskva suurvürst arvab, et oht on möödas,” täheldas mees kõhkluseta. Uus-Amsterdami inimesed, kes Stuyvesanti diktaatorlikke kombeid tihti pahaks panid, kutsusid teda seljataga niimoodi.

      „Pole vaja kutsuda kuberneri selle lolli nimega,” ütles Margaretha vihaselt.

      „Nagu soovid.” Mees kehitas õlgu. „Puujalg siis.”

      Paljud kaupmehed, Margaretha rikkad sõbrad kaasa arvatud, ei armastanud tegelikult Stuyvesanti ega isegi Lääne-India Kompaniid. Van Dyck arvas, et mõned neist ei hooli ka sellest, milline riik koloonia endale saab, niikaua kui nende äri ei segatud. Mehele tegi nalja, et naise sõbrad on ühel meelel pigem tema kui Margarethaga.

      „Ta on väärt kümmet