New York. Edward Rutherfurd

Dyck kirus endamisi. Eile oli tema plaan paistnud üsna lihtne. Tema mehed laadivad paadi ja indiaanlaste kanuu tühjaks. Indiaanlased ootavad, et meretõusu ajal tagasi minna. See annaks talle aega, et näidata Kahvatule Sulele linnakest ja osta talle mõned Hollandi koogid. See oleks rõõmus kulminatsioon lühikesele koos veedetud ajale. Siis viiksid indiaanlased tüdruku tagasi jõe ülemjooksule ning tema läheks oma naise ja laste juurde.

      Harilikult oli nii, et kui Margaretha kuulis, et mees on sadamasillal, teadis ta, et too peab kõigepealt laohoones oma asjad korda ajama, ning ootas teda majas. Sellega, et naine on fordi juures, polnud mees arvestanud.

      Ta täidab igal juhul tütrele antud lubaduse, kuid peab olema ettevaatlik.

      „Tule, Kahvatu Sulg,” sõnas ta.

      Polnud kerge naise silma alt eemale hoida, kui ta Kahvatule Sulele linna näitas. Ent tüdruk paistis olevat üsna õnnelik. Mees leidis, et linna üle võib uhkust tunda. Ei saanud eitada, et Stuyvesant oli selle paiga palju paremaks muutnud. Lai porine kaldapealne oli osaliselt munakividega sillutatud. Isegi ärikvartalis turu lähedal olid kõrgete viilkatustega majadel avarad hästi hoolitsetud aiad. Ida poole minnes ületasid nad väikese kanali ja jõudsid raekoja, stadt huys’i juurde. Sellel suurel hoonel oli sissekäik keskel, kolm rida aknaid ning mansardkorrusel veel kaks, ning üleval katuses ülaorv. Kõrval seisid hollandi kaupmeeste majad, vaadates väärikalt Idajõe poole. Raekoja ees oli kurjategijate karistamiseks kaks posti. Ta pidi Kahvatule Sulele seletama, kuidas inimesi alandamiseks nende külge seoti.

      „Seal ülalpool,” ütles ta piki jõekallast osutades, „on meil ka võllad, kus inimesi tõsisemate kuritegude eest köiega surnuks kägistatakse.”

      „Minu rahval sellist kommet ei ole,” lausus tüdruk.

      „Ma tean,” sõnas mees lahkelt. „Kuid meil on.”

      Nad olid just möödunud kõrtsi eest, kus mõned meremehed õlut jõid, kui nurga tagant tuli nende poole Margaretha van Dyck, avar kleit seljas ja piip käes.

*

      Margaretha silmitses oma abikaasat ja tüdrukukest. Alles mõne minuti eest oli meinheer Steenburgeni naine talle öelnud, et van Dyck on linnas. Võib-olla kujutas ta seda ette, aga kui naine oli selle uudise edasi andnud, arvas Margaretha nägevat ta silmis pilku, millega vaadatakse naist, kelle abikaasat on nähtud teise naisega, ja see oli teda valvsaks teinud.

      Kas Dirk tõesti teeb sellist asja avalikult? Teda haaras äkiline kõhedus, kuid ta valitses end ja naeratas Steenburgeni naisele, justkui oleks abikaasat sel päeval niikuinii oodanud.

      Ja siin ta nüüd oli ühe indiaani tüdrukuga. Ei, armuke see küll ei ole. Kuid tütarlaps paistis indiaanlase kohta veidi kahvatu, ehk on …

      „Sa oled tagasi,” sõnas naine ja embas meest põgusalt. Siis astus ta sammu tagasi.

      „Jah. Me laadime lao juures nahku.”

      Kas mees paistis närvilisena? Võib-olla.

      „Kas reis läks korda?”

      „Täiesti. Nii palju nahku, et nende äratoomiseks läks vaja veel indiaanlaste kanuud.”

      „Siis on hästi.” Ta vahtis Kahvatut Sulge. „Kes see tüdruk on?”

      Dirk van Dyck heitis pilgu tütrele ja mõtles: kas ta saab aru, mida me räägime? Ta mõistis äkki, et ei tea seda. Mõned indiaanlased rääkisid hollandi keelt, kuid tema oli tütrega alati tolle emakeeles rääkinud. Ta palvetas endamisi.

      „Ta tuli indiaanlastega kanuus kaasa,” vastas mees rahulikult. „Ta on kilpkonna hõimust.” Kohalike indiaanlaste hulgas oli kombeks, et hõimusidet anti edasi naisliini pidi. Sa kuulusid oma ema hõimu. „Ma olen kilpkonna hõimuga sõbralikes suhetes.”

      Margaretha silmitses Kahvatut Sulge mõtlikult.

      „Kas sa tunned tema ema?”

      „Ei.” Van Dyck raputas pead. „Ta on surnud.”

      „Laps paistab olevat segavereline.”

      Kas ta aimab midagi? Mees tundis hirmu ja surus selle kähku maha.

      „Ma arvan ka nii.”

      „Kes ta isa on?”

      „Kes seda teab.” Mees kehitas õlgu.

      Naine imes oma piipu.

      „Need indiaani naised on kõik ühesugused.”

      Van Dyck leidis, et see on kummaline. Oma kalvinistlikust usust hoolimata olid hollandi naistel sageli enne abiellumist armukesed. Kui aga mõni indiaani naine, kelle rahva valge mees oli minema ajanud, müüb kaupmeeste asundustes väikese raha eest oma ihu, siis seda nad ei mõistnud. Tema naine pidas igat indiaani naist hooraks.

      „Mitte kõik,” sõnas ta vaikselt.

      „Ta on kena väike olend.” Margaretha puhus suunurgast suitsu. „Kahju, et nende ilu ei püsi kaua.”

      Kas tal on õigus? Kas tema väikese tütre ilu hääbub juba tema eluajal?

      Ta nägi, et Kahvatu Sulg vahib tuimalt enda ette. Armas jumal, kas ta saab aru, mida nad räägivad? Või aimab nende sõnade tähendust hääletoonist?

      Dirk van Dyck armastas oma naist. Võib-olla mitte niipalju nagu peaks, ent Margaretha oli iseenesest hea naine ja lastele tore ema. Mees teadis, et ükski abielu pole täiuslik ning temapoolsetes vajakajäämistes on süüdi ka naine. Ta oli olnud enamasti truu, kui välja arvata Kahvatu Sule ema, keda ta pidas erandjuhtumiks.

      Igatahes polnud mingit põhjust, miks Margaretha võiks aimata, et Kahvatu Sulg on tema mehe tütar. Ei mingit põhjust peale naiseliku vaistu.

      „Ära too teda meie majja,” lausus Margaretha vaikselt.

      „Muidugi mitte,” kuulis mees end ütlevat.

      Naine oli aimanud. Ta oli selles peaaegu kindel. Kas ta hakkab meest süüdistama, kui see koju tuleb? Kas hakkab stseene tegema? Võib-olla. Kuid siis eitaks ta kõike ja naine jääks lolliks. Ta on liiga uhke, et seda sündida lasta.

      Mees soovis siiski, et ta poleks naist haavanud.

      „Saada ta ära,” ütles Margaretha kindlalt. „Su lapsed ootavad sind.” Ta pöördus minema.

      Van Dyck ei saanud teda muidugi süüdistada. Tegelikult ta imetles teda. Naine käitus väärikalt, perekonda koos hoides. Ent siis vaatas mees Kahvatut Sulge.

      Too vahtis endiselt enda ette, kuid ilmetu kohkumus tema näol ütles kõik. Ta ei pidanudki nende sõnadest aru saama. Nende toon ja pilgud ütlesid talle kõik. Imetoredast ajast, mida isa oli talle lubanud, sai häda ja piin. Isa polnud seda tahtnud, kuid oli ta reetnud. Mehest tulvas üle kibe kahetsuselaine. Ta ei võinud tüdrukust niimoodi lahkuda.

      Margaretha läks minema. Mis halba oli mees oma naisele teinud, see oli nüüd tehtud. Pealegi oli too täiskasvanud naine ja tugev naine. Tütarlaps tema kõrval oli aga süütu laps. Van Dyck mõtles kiiresti.

      „Mul on veel äriasju ajada, Greet, kui indiaanlased ära lähevad,” hõikas ta naisele järele. „Ma pean minema Smiti farmi. Mäletad, veerand nahkadest on mõeldud talle.” See oli tõsi, et ta pidi minema farmeri juurde, kuid ta polnud kavatsenud seda teha täna. „Ütle lastele, et ma tulen koju homme.”

      „Ja millal sa kavatsed jälle ära minna?” Naine oli ümber pööranud.

      „Ära minna?” Mees naeratas. „Mitte enne kui mõne kuu pärast.”

      Margaretha noogutas. Kas ta oli leebunud?

      „Homseni siis,” sõnas ta.

      Mees ja Kahvatu Sulg ei rääkinud mõnda aega midagi. Isa tahtis tütrele käe ümber panna, kuid ei julgenud. Nii nad läksid vaikides mööda tänavat, kuni tüdruk küsis: „Kas see on sinu naine?”

      „Jah.”

      „Kas ta on hea naine?”

      „Jah. Hea naine.”

      Nad