New York. Edward Rutherfurd

kui tahame.”

      „Oh.”

      „Jäta see meievaheliseks asjaks, isa.”

      „Jah. Jah, muidugi. Ära muretse, mu poiss. Ma ei sega end sellesse.” Ja isa lasi tal majja pageda.

*

      Kas sellega oli asi lahendatud? James polnud selles kindel. Ta teadis, et isa ei näe Charlie White’i kuigi sageli, kuid vahel nad ikkagi kohtuvad. Ta arvas, et kõige parem oleks minna järgmine päev Charlie maja juurde ja öelda, et ta ajas kuupäeva segi, ja veeta mõni aeg Sami seltsis. See aitaks tal jälgi segada ja kõik oleks korras. Ja ta oleks äärepealt nii teinudki. Kuid pärastlõunal viivitas ta jälle seni, kuni sai aru, et on jälle hiljaks jäänud. Sama asi kordus järgmisel päeval. Kolmandal päeval hakkas ta kogu lugu juba unustama, kui keset tänavat peatus tema kõrval punase numbriga veovanker ning tugeva nahkkuue ja mõnepäevase habemetüükaga jässakas mees kummardus tema poole ja küsis: „Kas sa oled James Master?”

      „Ehk olengi. Kes küsib?”

      „Mu nimi on Charlie White. Ma mõtlesin, et sa tuled ühel päeval minu juurde.”

      See oli võimalus. James oleks võinud öelda, et ongi sinna minemas. Oleks võinud vabandada. Kõik oleks korda saanud. Ühe hetkega. Miks ta sellest kinni ei haaranud? Sest äkki tundis ta mingit sisemist vastupanu kogu sellele asjale, või rumalat hirmu, et ta valetamiselt tabatakse. Ta ei teadnud õieti, mis see oli või miks see juhtus. Kuid ta kuulis end ütlevat: „Ma ei tea sellest midagi, härra White. Saan ma midagi teie heaks teha?” Ja seda öeldi nii viisakalt, nii süütu näoga, et Charlie White jäi uskuma.

      „Ei midagi, noorhärra. Ma eksisin. Ajasin teid vist kellegagi segi.” Ja ta andis hobusele piitsa ning vanker sõitis minema.

*

      Charlie mõtles, et naisel oli olnud õigus. Kui ta oli lootnud, et niinimetatud sõber suhtub temasse mõningase südamlikkusega, polnud Master poisile üldse rääkinudki. Oli pannud ta Sami ees narri olukorda ja alandanud teda perekonna silmis. Ta oli juba talunud naise vaikimist sel teemal. Oli näinud, et lapsed vaatavad teda pilkava kaastundega. Võib-olla John unustas või muutis meelt? Mis ka põhjuseks ei olnud, näitas see üht. Päeva lõpuks polnud vaese mehe tunnetel enam tähtsust. Polnud mingit sõprust ega lugupidamist, ainult rikka mehe põlgus. Muud seletust ei saanud sellele olla. Ning tollest päevast alates oli John Masteril salavaenlane, kuigi ta seda ei teadnud.

*

      John Master ei näinud Charlie White’i järgmisel paaril nädalal. Kord küsis ta Jamesilt, kas poiss kohtub Samiga, kuid James pomises midagi põiklevat ning ta jättis asja sinnapaika. Kuid ta oleks endiselt võinud otsida kohtumist Charliega, kui poleks olnud üht väikest seika.

      Tema kolmeteistkümneaastane poeg võis olla veidi teistsugune, kuid tütar Susan, kes oli kolm aastat vanem ja sama blond nagu isa, oli juba enesekindel ja menukas noor naine, kes pälvis New Yorgi meeste tähelepanu. Susanil oli rõõmsameelne muretu loomus, kuid ta teadis juba täpselt, mida tahab. Ta tahtis abielluda mehega, kellel on Westchesteri või Dutchessi maakonnas suur mõis. Ning tema välimust ja varandust arvestades polnud põhjust kahelda, et ta saab oma tahtmise.

      Nii et kui kaks noort newyorklast, mõlemad Yale’i ülikooli mehed, nende majja lõunale tulid, oli John oletanud, et tütre soosingut silmas pidades tahavad nad ka temaga sõbralikult läbi saada.

      Kui vestlus poleks ainult pööranud ülikoolide teemale.

      Kuna Massachusettsil oli Harvardi kolledž ja Connecticut sai endale peagi Yale’i, hakkasid newyorklased mõtlema, et ka neil peaks olema koht, kus saab kõrgemat haridust. Nii asutati King’s College. See oli vaid väike õppeasutus, mis asus vaeses linnajaos, kus elas Charlie White. Kuid sellel oli Hudsoni jõe ääres kena park. Kuna Kolmainsuse kirik oli andnud kolledži jaoks maad, arvas selle eestseisus, et sinna peaks tulema anglikaani õppeasutus, ja inglasest kuberner oli sama meelt. Kuid see kutsus esile vihase kisa teistelt kirikutelt, eriti presbüterlastelt.

      Enamik rikastest kaupmeestest nagu Master kuulus anglikaani kirikusse. Mõned kutsusid neid Kolmainsuse jõuguks. See jõuk oli esindajatekojas ülekaalus ja sel olid kõige paremad ametikohad. Seepärast pidasid teised kogudused katset saada enda kontrolli alla ka haridust koletuks võimu kuritarvitamiseks. Presbüterlased ütlesid, et see on vandenõu. Isegi vaene rahvas, keda ülikool võib-olla suurt ei huvitanud, karjus solvanguid privilegeeritud anglikaanide aadressil. Pahameel oli üles kruvitud. Masteri meelest oli kogu see asi ülespuhutud. Tuli jõuda kompromissile. Kuid äriringkond tekitas linnas palju paksu verd ja endiselt võis kuulda tänavarahutustest.

      Noored Yale’i mehed olid presbüterlased. Vestlus läks üsna tuliseks. Ja noormehed söandasid John Masterit solvata ning nimetasid teda kuberneri lakeiks ‒ tema oma majas! Ta viskas nad seepeale välja ning Mercy ja Susan olid tema poolt. Kuid mõne päeva pärast hakkas John Master end ebamugavalt ja ärritunult tundma.

      Ja seda Charlie White’i pärast, kes ise ei pruukinud ülikoolist hoolida, kuid kuulus klassi, kes oli anglikaane sõimanud. John Master vältis nüüd alateadlikult voorimeest ja tema perekonda. See oli üsna ebaõiglane ja vaevalt et ta sellest ise teadlik oli. Kuid ta polnud läinud Charlie majja isegi aastavahetusel.

*

      Uusaastal tuli John Master oma üllatusega lagedale. Ta jõudis selleni samm-sammult.

      „Kas tead, Mercy,” lausus ta. „Ebameeldivused nende Yale’i meestega ja kõik see paks veri ülikooli pärast on pannud mind arvama, et mul poleks midagi selle vastu, kui saaksin linnast mõneks ajaks minema.”

      „Me võime maale minna, John,” pani Mercy ette. „Või minu sugulaste juurde Philadelphiasse, kui soovid.”

      „Mul on üks mure, mis ei lase mul sinna minna,” jätkas mees. „Ma mõtlen, et me ajame äri Albionide kaudu, kuigi neid tegelikult ei tunne.”

      Viis aastat tagasi, kui isa Londoni agent oli vanaduspuhkusele jäänud, oli ta soovitanud, et Masterid hakkaksid ajama äri Albioni firma kaudu. Seni oli see laabunud hästi, kuid asju aeti vaid kirja teel, ning kuna kaubavahetus Londoniga suurenes iga aastaga, arvas John, et on aeg Albione isiklikult tundma õppida ning neid teiste kaubakontoritega võrrelda.

      „Mida sa sellega mõtled?” küsis naine.

      „Ma mõtlen, et lähen parem Londonisse,” vastas mees ja tema kena nägu lõi naerule. „Ja ma mõtlesin, et ehk sa tahad ka tulla.”

      LONDON

1759

      OH, OLLA KORD INGLISMAAL! Ja seal ta nüüd oli. Päris Thamesi ääres, Briti impeeriumi südames.

      Laevad, tornid ja kirikute kuplid kõik koos helendava taeva all. Vana hall Tower jõekaldal rääkis muistsetest aegadest. Mäeseljandikul asuva protestantliku St Pauli kiriku suur kuppel paistis väärikas, majesteetlik ja usaldusväärne. Mercy valmistus rõõmsa erutusega viimaks jalga jälle kuivale maale tõstma.

      Isegi kõigi oma puudustega ‒ sajanditepikkusest söepõletamisest tulenevate nõgiste udude, odavat džinni joova alamrahva ning suurte erinevustega rikaste ja vaeste elujärjes ‒ oli London hunnitu paik. See polnud kaugeltki suurim linn Euroopas. Keskaegse linna rottidest kubisevad tänavad olid eelmisel sajandil suure tulekahju käigus kadunud, kuid suurejoonelised gooti kirikud jäid püsti, kuni nende asemele tulid George’i-aegsed uhked tänavad ja väljakud, mis ulatusid Cityst Westminsterini. Kui mõelda, et see kõik on nüüd mitmeks kuuks tema päralt. Mida maailmas veel tahta!

      Kuid noor James ei arvanud nii.

*

      Ettevalmistused, mis John Master enne New Yorgist lahkumist tegi, olid lihtsad. Tal oli usaldusväärne ametnik, kes hoolitses ladude töö eest. Rummivabriku töödejuhataja oli samuti tubli mees. Dutchessi maakonnas asuvatel maadel hoidis silma peal volinik, kes kogus renti ka arvukatelt linnas paiknevatelt maavaldustelt. Mis puutus perekonna majja, siis sellega ei olnud mingit muret. Selle järele vaatas Hudson. Kuid siiski vajas ta kedagi, kes vaataks kogu majapidamise järele ja hoiaks silma peal mitmele lugupeetud äriettevõttele antud laenudel. Sest kuna New Yorgil polnud erinevalt Londonist veel ühtegi panka, tulid äri edendamiseks vajalikud laenud Masterilt ja teistelt