Minu Prantsuse Guajaana. Jaaguari jälgedes. Sergei Põlme

Minu eelkäija Villu ajal oli liblikakasvatus märksa ulatuslikum, kuid aja jooksul hääbus. Kui leian metsast huvipakkuva rööviku, toon ta puuri kasvama. Toiduks kasutan sedasama taime, kust rööviku leidsin. Liblikavastsete saamiseks on veel üks võimalus: kui kärpida emasel liblikal tiibu, hakkab ta peagi munele, muidugi eeldusel, et loom on munaootel. Häda on selles, et paljude liikide puhul pole täpset toidutaime teada, või siis pole seda niisama lihtne rohelisest ja mitmekesisest džunglist üles leida. Minu ülesandeks on röövikutele iga päev värskeid lehti tuua ja nende arengul silma peal hoida. Märkan, et kiiremad on juba nukkuma hakanud, ja tõstan nad ümber eraldi purkidesse, et värsked liblikad end koorudes ei vigastaks. Kord leidsin oma toast kilekoti küljest musta nahkja kookoni. Panin ta purki ja jäin huviga ootama, mis sellest tuleb. Ühel öösel oli koorunud sellest ööliblikas. Huvitaval kombel ei toimu koorumine suvalisel ajal, vaid päevaliblikatel päeval ja ööliblikatel öösel.

      Aeg on nihkunud lõunasse. Võtan suuna kanalale, et sealt mõned munad tuua, kui märkan, et selle ümber askeldavad Olivier ja Raymond. Olivier kutsub mu lähemale ja suundume koos kanala kõrval paiknevasse kuuri, mis on täidetud kõiksugu vana kolaga. Mehed arutavad midagi omavahel, kuid ei vaevu mind kurssi viima. Näis, nagu otsiks nad midagi, hakates kola ükshaaval ümber tõstma. Ühel hetkel jõuavad nad vana gaasipliidini ja kui Raymond selle seinast eemale tõmbab, jookseb sealt tagant välja hiiglaslikku rotti meenutav opossum. Keha on pea kassisuurune, pikk haardsaba, roosa koon ja hõre karvastik. Ta ei ole kuigi kiire, kuid jõuab pugeda järgmise risu varju. Olivier teeb mulle selgeks, et opossum on alatu munavaras, kes käib öösiti kanalas munavargil ja võib mõne kanagi õnneks võtta. Raymond kolistab veel kord gaasipliidiga ja sealt jookseb välja järgmine opossum, kes on aga esimesest kaks korda väiksem. Suure eeskujul putkab ta samasse nurka. Hakkame sealt kola ümber tõstma ja meil õnnestub mõlemad loomad hetkeks nurka ajada. Raymondil on käeulatuses vana liblikalõks, mille ta ühele loomale kiirelt peale asetab. Õnnetuseks on liblikakast pealt lahtine ja loom ronib sealt ilma vaevata välja. Keegi ei raatsi teda paljakäsi takistada. Haarame kõrvalt ühe terve kasti ja peagi saame teise looma selle alla. Vaatleme teda seal sibamas ja küsin meestelt, mis plaan neil temaga on. Nad kavatsevad ta lihtsalt metsa peletada. Minu küsimuse peale – kas ta tagasi tulla ei või – kehitavad mehed vaid õlgu ja ei näi selle pärast muretsevat. Arusaadavalt seab see minu silmis kahtluse alla kogu ürituse mõttekuse.

      Raymond avab gaasipliidi ukse ja sealt hüppab välja veel kolmas ärevile aetud opossum ning jääb avatud pliidiuksele seisma. Sel hetkel ulatab Olivier mulle suure lillevaasi ja mul õnnestub see loomale kiirelt tagurpidi peale asetada. Nüüd on meil käes kaks noorlooma, aga suur on ikka veel vabaduses. Peagi laseme ühe vabaks. Vahepeal tuleb Fred lärmi peale uudistama. Kuuldes, et tegu on opossumitega, käsib ta loomad tappa. Mööbeldame kuuris edasi ja taas õnnestub üks loom kola vahel jooksma saada. Olivier heidab korraliku ürgmehe kombel looma poole kivi, kuid vajaka jääb üksnes koopaelaniku vilumusest ning raske ese maandub sihtmärgist kaugele. Raymond otsustab ühe teise iidse tehnika kasuks, haarab lauajupi ja äsab loomale vastu pead. Loomake jääb purustatud kolbaga viimast agooniat veetma ja mehed tormavad kiviaegse varustusega järgmisesse taplusesse. Teist looma oli nähtud juba väljas tünnide vahele jooksmas.

      Kuni me seal kolistame, on meie vaatajaskond kasvanud päris suureks. Meiega liitub Apentu koos oma arvuka järglaskonnaga. Kui tünnid on laiali nihutatud, paistab nende vahelt mudases veeloigus põgenik. Apentu ajab lapsed eemale, asetab oma spordipüssi palge ja vajutab päästikule. Kõlab pauk ja maast pritsib muda üles. Kuul on läbinud looma keha keskelt, nii et roided ja soolikad paistavad, ometi asub opossum aeglasele minekule. Fred tallub jalgadega looma peal ja tundub, et nüüd on saabunud lõpp. Peale Fredi lahkumist hakkab aga loomake uuesti liigutama. Olivier surub ta pea kaikaga mutta, üritades sedaviisi looma lämmatada. Üllatuseks raugeb Olivieri käteramm enne kui opossumi elujõud. Lõpuks viskab Apentu poolelava „laiba” sabapidi metsa.

      Mõned õhtud hiljem kuulen ebatavaliselt aktiivset kaagutamist kanalast. Kohe meenub „rott-opossum”, keda Fred oli lihtsalt suureks rotiks kutsunud. Võtan taskulambi ja lähen kaema, mis täpsemalt toimub. Valgusvihus avastan suure opossumi kanade toidukausist vastu vahtimas. Kutsun Quentini looma vaatama. Opossum on inimeste kohalolust veidi ähmis ja hakkab mööda kanalat aeglaselt ringi jooksma, suutmata leida ava, kust ta varem sisenes. Jätame ta endast maha väljapääsu otsima.

      Järgnevatel päevadel matkan tihti kämpingut ümbritsevatel metsaradadel. Kullakompanii on rajanud suure labürintja metsateede võrgustiku, mida oma retkede käigus avastan. Ometi ei käi veel aktiivset kullakaevamist ja kõik senised tegevused on olnud vaid prooviuuring, hindamaks ala sobivust. Kohati võib näha mitut kuupmeetrit eemaldatud pinnast. Eeldan, et tegu on mullaproovidega hindamaks kullasisaldust, aga kindlalt ei tea. Proovin ka ise ühe oja ääres pinnast sõeluda, kuid algajat kullaotsijat ei saada õnn. Tegelikult teevad siinsed sündmused mulle veidi muret. Kui ühel hetkel peaks kaevandamine algama, siis millised on selle mastaabid ja tagajärjed Kaw’ mägede loodusele?

      Neil retkil õnnestub näha mitut ahviliiki. Neid loomi vaadeldes hämmastab mind, millise mängleva kerguse ja tasakaalutunnetusega liiguvad pärdikud puuvõrades. Nagu muuseas hüppavad need väikesed imetajad puult puule, kasutades selleks vaid imepeeneid oksi. See näib neile valmistavat samaväärset pingutust, kui meile üle tänava äärekivi astuda. Taas satun möiraahvide peale, seekord põrkun ligi kümnepealise karjaga, kes tervitavad mind reipalt soolesisuga, kuid mina olen juba oma õppetunni saanud ja oskan piisavat distantsi hoida. Minu tee ristub ka kahe uudishimuliku aguutiga, kes paarikümne meetri kauguselt mind pingsalt jälgivad. Aguutid on umbes kassisuurused närilised, kes meenutavad välimuselt üldiselt pikajalgset merisiga. Nad tunduvad siinsetes metsades olevat väga tavalised ja nii olen näinud neid ka Apentu pere toidulaual.

      Kord ajan õhtupoolikul liikvele väikese salga pekaarisid. Fred väidab, et pekaarid on potentsiaalselt ohtlikud loomad, kes võivad karjana inimest rünnata. Kui mainin Apentule pekaaride nägemist, räägib ta mulle lugusid mitmesajapealistest hiigelkarjadest, mida need loomad võivad moodustada. Karjadesse kogunemine pakub neile tõhusamat kaitset põhiliste looduslike vaenlaste puuma ja jaaguari eest. Nõnda võtan vabadel päevadel pea alati ette erineva pikkusega metsaretki ja kogun tähelepanekuid siinse looduse kohta. Vahel võtavad sellised retked terve päeva ja jõuan bangalosse rampväsinuna, alles koos pimeduse saabumisega.

      Ühel jalutuskäigul leian bangalo lähedalt väikese mao. Mao selg on hallikasbeež, kuid kaela ümbruses moodustavad erkoranžid ja rohekad toonid ilusaid kontraste. Iseenesest pole mao nägemises midagi erilist, see on üsna sage nähtus, aga kuna tegu on ilusa miniatuurse isendiga, siis tõstan ta sabapidi üles, et Quentinile pildistamiseks viia. Quentin ei tunne ennast madudega kuigi mugavalt, kuid kasutab alati võimalust neid fotografeerida. Nähes madu, otsib Quentin kiirelt ühe kaanega plastkarbi ja hoiab seda avatuna. Hakkan madu karpi tõstma, kuid ilmselt lasen liiga vara sabast lahti, sest ühe momendiga on roomaja põrandal. Nüüd on ta otsekui uue elu saanud ja siugleb kiiresti edasi. Kumbki meist madusid kuigi hästi ei tunne ja ka seekord pole me päris kindlad, kas tegu on ikka ohutu liigiga, seepärast kargame eemale. Proovin vingerdavat roomajat sabast haarata, kuid juba ta kaob üle veranda ääre bangalo alla. Kadunuks ta seekord jääbki, kuid tegu pole siinsete metsade viimase maoga ja edaspidi saavad mulle osaks veel paljud põnevad ja vähem põnevad kohtumised roomajatega.

      Apentu koos oma täiskasvanud poegade Borgia ja Raymondiga on matšeetedega raiunud mõned metsarajad, mis hõlbustavad kämpingu ümbruses liikumist. Seekord on mul kaasas liblikavõrk, lootuses ehk midagi ebatavalist leida. Kulgen mööda rada ja naudin hommikupooliku päikesekiirte mängu vihmametsas, kui tunnen järsku torget paremas jalalabas. Näen, kuidas tumeda-punasekirju madu tõmbab pea minu jala juurest tagasi. Mingil põhjusel on ta mind hammustanud, ehkki ma talle peale ei astunud. Tema keha on peidus mahalangenud lehtede all ja vahel, millega ta suurepäraselt kokku sulab. Sandaalid ei paku erilist kaitset ja nii on mu jalalabasse tekkinud kaks väikest auku – hambad on jätnud jälje. Madu meenutab mõnd boalist, aga päris kindel ma ta ohutuses siiski ei ole. Löön talle ehmatusest liblikavõrguga vastu