Minu Prantsuse Guajaana. Jaaguari jälgedes. Sergei Põlme

on hiljutistest sadudest veel märg, kuid kuum päike aurustab kiirelt musta asfaldi pealt vihmavett. Sealt, kust asfalt lõpeb, paljastub punane aluskivim, mida peab sobivaks kasvukohaks häbelik mimoos. See on üks vähestest taimedest, mida olen võimeline siin ära tundma – taimele on kuulsust toonud oskus reageerida puudutustele lehtede kiire kokkutõmbamisega. Palavates teeservades, mimooside vahel, võib näha mitmesuguseid värvilisi sisalikke, kes on tulnud end päikese kätte soojendama. Suurimad neist on üle meetripikkused teegud, keda vahel kutsutakse ka Lõuna-Ameerika varaanideks. Ent sisalikud on arglikud ja vilkad, põgenedes kümmekond meetrit enne meie saabumist, mistõttu Quentin ei teegi katset neid pildistada.

      Kõrge temperatuur muudab meid varsti loiuks ja sellega koos langeb ka tähelepanuvõime. Longime mööda maanteed, pilk maas, kui mu tähelepanu köidab väike musta-beežikirju karusnahkne selg, mis aeglaselt liikudes teeäärsest alus-taimestikust välja paistab. Ütlen seda ka Quentinile – hetkeks oleme kui naelutatud. Quentin hakkab kiirelt oma fotokat seadistama, kuid õnnetuseks ütlevad akud üles. Saame kõik kuulda prantsuskeelset vandumist ja loom tõstab alustaimestikust oma pea. Iseloomulik pikk koon ja väike kasv viitab kääbus-sipelgaõgijale (Cyclopes didactylus). Loom jätkab kiirustamata oma teekonda, justkui meid polekski seal. Lähe-neme sipelgaõgijale ettevaatlikult umbes kolme meetri kaugusele. Jälgime, kuidas ta metsa äärde jõudes hakkab mööda puutüve üles ronima, kasutades osavalt oma lihaselist haardsaba. Peagi on ta kadunud puuvõrade rohelusse. Alles siis panen tähele, et mu jalad on märkamatult kattunud väikeste punaste sipelgatega, kes kipuvad hammustama, kui jalgu liigutan. Hiljem kipitavad hammustuskohad veel pikalt.

      Pärastlõunal, kui oleme bangalos esimesest avastusretkest taastumas, astub sisse üks mustanahaline mees kohalikust kommuunist. Eile oli ta meid juba tervitamas käinud, aga tema võõrapärane nimi ei taha kuidagi meenuda. Ta on lüheldast kasvu, umbes 165 sentimeetrit pikk ja jõulise kehaehitusega. Lihaseliste kätega hoiab ta riisikaussi, kust paistavad ka mõned lihakäntsakad. Tema ülemises suupooles puudub mitu lõikehammast, mis annab ta naeratusele riukaliku ilme. Seljas on tal katkine T-särk ja peas luitunud nokkmüts. Jalas lotendavad veidi suured põlvpüksid, mida hoiab rihma asemel puusade ümber nöörijupp, ning pilti ilmestavad rohmakad kummi-saapad. Tundub, et ta on parasjagu kusagilt välitöölt naasnud. Ta räägib mingit algelist kreooli ja prantsuse segu ning tundub, et isegi Quentinil on raskusi temast aru saamisega.

      „Apentu tõi meile külakosti,” selgitab Quentin mulle.

      „Apentu,” kordan mõttes ta nime.

      „Ta käis mõne päeva eest jahil,” jätkab Quentin, „ja lasi mingi… sea. Ja nüüd tõi ta osa sellest meile söögiks.”

      Apentu vaatab mulle otsa ja imiteerib relvaga sihtimist, veendumaks, et ka umbkeelne saaks aru.

      „Kuskohas ta jahil käis?”

      „Siit mööda metsateed edasi.”

      Päeval nägime, et kämpingusse viiv tee ei ole tupik, vaid suundub sügavamale metsa, aga kumbki meist polnud jõudnud veel sellega tutvuda.

      Järgneb dialoog Apentu ja Quentini vahel, millesse mind enam ei pühendata. Täname Apentut veel kord ta lahkuse eest ja ta suundub oma elamise poole, mis paikneb teisel pool kämpingu hoovi. Ta elab ühes neist bangalotest koos oma arvuka perega. Olivieri väike elamu jääb perifeeriasse, päris hoovi nurka, kus ta tundub üksi elavat.

      Õhtul jagame Apentu toodud portsjoni kahe vahel ära. Liha on keedetud mingite maitsetaimedega, mis annavad sellele spetsiifilise maitse. Lihtne toit, halb ei ole, aga keelt ka alla ei vii.

      Järgmisel päeval küsin Fredi käest võimalust internetti kasutada. Tahan sõpradele mõned elektronkirjad saata. Suundume Frediga taas sellesama putka juurde, mis baaslaagrit ülejäänud maailmaga ühenduses hoiab. Kogu side käib raadiotelefoni pealt, mida toidab vana autoaku. Mobiiltelefonid siin ei levi, neid saab korralikult kasutada vaid pealinna vahetus läheduses.

      „Enne internetiühenduse loomist kuula, kas telefon annab kinnist tooni,” seletab Fred, „kui see on kinnine, tähendab, et keegi räägib kullakompaniis telefoniga. Me jagame seda liini nendega. Pead ootama seni, kuni nad kõne lõpetavad, siis saad alles proovida internetiga ühendamist. Üldiselt sobivad selleks kõige paremini hilisõhtused, öised või varahommikused tunnid. Siis kasutavad nad telefoni kõige vähem. Liini ei tohi kaua kinni hoida, muidu võib kullakompaniiga probleeme tulla.”

      Parasjagu kedagi liinil ei ole ja Fred ühendab telefonikaabli lahti ning torkab modemisse arvutist lähtuva juhtme. Modem hakkab krigisevat häält tegema.

      „Akut pole kaua laetud, ühenduse saamine võtab siis kauem aega,” ütleb Fred. „Kõige mõttekam on see, kui laed kirjad alla ja seejärel katkestad ühenduse. Siis kirjutad vastused valmis ja ühendad uuesti, et need ära saata.” Möödub kümmekond minutit ja ühendus on saavutatud. Fred lahkub ja ma jään meilidega toimetama. Varsti ühendus katkeb ja ma asun seda taastama, nii nagu Fred oli mulle näidanud. Seda juhtub korduvalt ja märkamatult kulub mõne meili saatmisele vähemalt kolmveerand tundi.

      Internetipunker paikneb kohe Apentu bangalo taga. Tema lapsed mängivad selle ümbruses, piiludes aeg-ajalt uudishimulikult minu tegevust arvuti taga. Kiikan naeratades nende poole, mispeale nad edvistades bangalo nurga taha jooksevad. Apentu istub veidi eemal lõkkeaseme juures ja raiub matšeetega tulehakatuseks pilpaid. Lõkkeaseme kohal paikneb vaiadel lääpas plekitükk, mis pakub tulele kaitset troopiliste paduvihmade vastu. Minus tekitab huvi lõkke kohale riputatud poti sisu. Kui olen meilidega ühele poole saanud, lähen lõkkeaseme juurde uudistama. Minu juurde astub Apentu täisealine poeg Raymond ja kõnetab mind. Vaatan talle nõutu näoga otsa, kuna ei saa midagi aru; oskan vaid õlgu kehitada. Nähes meie konarlikku suhtlust, astub Apentu tähtsa näoga juurde ja võtab oma õlule tõlgi rolli. Ta ümiseb sõnu otsides ja ta ilme reedab suurt mõttetööd.

      „Sa tead vilu!” kuulen järsku vigast ingliskeelset lauset. Suudan eristada sõnu „sa” ja „teadma”, mis ilmselgelt olid mõeldud ingliskeelsena kõlama, ehkki Apentu suutis neile anda omapärase häälduse, mis tulenes tema emakeelest, ühest Suriname murrakust. Fred on mulle maininud, et Apentu on oma perega pärit Surinamest. Aga sõna „vilu” tähendus jääb mulle arusaamatuks.

      „Mida?”

      „Sa tead vilu!” kordab Apentu oma mõtet.

      „Mida?” kordan nõutu näoga.

      Apentu vahetab pojaga tähendusrikkaid pilke.

      „Vilu!” ütleb ta rõhutatult. Poeg kordab sama. Mõlemad vaatavad küsivalt mulle otsa. Nende ilme eeldab, et ma peaks aimama, millest jutt käib. Proovin kiirelt leida kõikvõimalikke seoseid, kui äkki saab kõik selgeks.

      „Aa, Villu!” hüüan rõõmsalt, mõeldes oma eestlasest eelkäijale. Villu, kes oli siin enne mind ja rääkis mulle põgusalt ka kohalikest. Imiteerin kätega pikka patsi, et asi selge oleks – Villu nimelt kandis pikki juukseid. Apentu ja poeg noogutavad heakskiitvalt.

      „Yes, yes!” korrutab Apentu.

      „Jah, tean,” noogutan lakooniliselt, üritades lauseid lihtsana hoida.

      „Vilu vend?” suudab Apentu järgmise ingliskeelse sõnaga välja tulla.

      „Ei vend, sõber.” Sellest sõnast saavad nad ka kohe aru. Mõlemad osapooled tunnevad rahuldust läbimurdest dialoogis. Sedasi hakkabki kujunema meievaheline vestlus.

      Apentu ja ta pere on saramakad, mis on etniline rühmitus Surinamest. Nad on endiste orjade järeltulijad, kelle keel taki-taki koosneb peamiselt inglise keelest laenatud ja mugandatud sõnadest. See annab teineteise mõistmisel teatud eelise, ehkki tihtipeale on tema „inglise keel” nii moondunud, et tekitab suurt segadust. Mina olen jõudnud üksikud prantsuskeelsed fraasid ära õppida ning käsi ja jalgu appi võttes suudame ajapikku end arusaadavaks teha.

      „Mis see?” näitan poti poole.

      „Pink,” ütleb Apentu, mis inglise keeles teatavasti