Minu Prantsuse Guajaana. Jaaguari jälgedes. Sergei Põlme

Читать онлайн.
Название Minu Prantsuse Guajaana. Jaaguari jälgedes
Автор произведения Sergei Põlme
Жанр Книги о Путешествиях
Серия
Издательство Книги о Путешествиях
Год выпуска 2015
isbn 9789949511914



Скачать книгу

avarama koha. Sinna püstitavad Apentu ja Francisco käepärastest vahenditest ruumika varjualuse. Pea käsivarrejämedustest puudest laotakse karkass, mis liaanidega kokku tõmmatakse ja mille katuseks venitame peale kaasavõetud koormakatte. Seome katuse alla rippmatid ja vihmakindel eluase ongi valmis.

      Olles end laagrisse sättinud, läheme jõesoppi võrku laskma. Selles jõeosas on vesi hallikasroheline ja vool peaaegu puudub. Francisco laseb risti üle jõe mitu suuresilmalist nakkevõrku. Quentin, kes kõige paremini inglise keelt oskab, seletab mulle päevakava – kuna aeg kisub õhtusse ja troopikas on pimedus kiire tulema, siis oja peale aimaraad püüdma on plaanis minna alles homme. Hetkel ei jää mul midagi muud üle, kui proovida jõest midagi tabada. Proovin ettevaatlikult lanti ujutada, kuid tulutult. Quentin tabab primitiivse käsiõngega mõned väikesed ja kirjud ahvenlased. Vaadates Apentu ja Francisco varustust, pean tahes-tahtmata muigama. Apentu on kodust kaasa võtnud vaevalt pooleteise meetri pikkuse murdunud otsaga spinningu, kuhu ta on peale kerinud vähemalt millimeetrijämeduse tamiili, mille tõmbetugevus on üle 45 kilo. Kõige otsa on seotud jämeda terastrossi vahendusel ligi nimetissõrmepikkune konks. Francisco varustus jätab veelgi robustsema mulje. Ta on metsast raiunud paarimeetrise roika, mille otsa on seotud jäme sinine kapronnöör, millega võiks vabalt hundikoera jalutada. Ka see lõpeb kohmakalt ja umbsõlmedega seotud terastrossi ja konksuga. Mõlemad panevad söödaks kaasavõetud kanalihatükid. Sööt lastakse põhja vajuda ja siis oodatakse rahulikult, aeg-ajalt õnge liigutades.

      Sedasi möödub umbes tunnike, kuid tulutult. Seejärel suundume võrke vaatama. Aimaraa asemel on ennast tihedama silmaga võrku mässinud mitmed hõbehallid piraajad, mingid ahvenataolised elukad ja paar päris veidrat kala. Nad meenutavad kehakujult, eriti just ninamiku poolest vimba, kuid on oranžikaskollased, tumedate ahvenatriipudega külgedel. Lisaks sellele on neil suus neli pisikest ja teravat hammast, mis annavad kalale koomilise üldilme. Valmistame saagist õhtusöögiks maitsvat suppi, eriti hästi mekivad piraajad. Peale õhtustamist viskavad mehed külili ja räägivad oma-vahel juttu.

      Kuna päikeseloojanguni on veel pisut aega ning viibin pärapõrgus, kuhu ma tõenäoliselt elus teist korda ei satu, tahan sellest viimast võtta ja otsustan pikutamise asemel veel kala püüda. Panen söödaks surnud kalakese ja jään ootama. Naudisklen vastaskalda džunglis loojuva päikese valguses, kui keegi hakkab aeglaselt korki eemale vedama. Haagin kiirelt, kuid edutult. Keegi on söödakala pooleks hammustanud. Kas ehk kurikuulus aimaraa? Heidan sööda uuesti samasse kohta ja kümmekonna sekundi pärast tõmban tülitekitaja kaldale – tegu on umbes paarikümnesentimeetrise piraajaga.

      Pimeduse saabudes teeb Francisco lõkke ja kõik kogunevad selle ümber juttu puhuma. Olen veidi üllatunud, kui ta uurib, kas ma olen pärit ühendriikidest. Eesti peale teeb ta arusaamatut nägu, aga Euroopat mainides noogutab äratundvalt. Ühtäkki tekib kõigil huvi eesti keele ja kultuuri vastu ning varsti kõlab keset metsikut džunglipimedust eestikeelne teretamine.

      Quentin teeb mulle ettepaneku proovida džunglijõel öist püüki. Lükkame paadi taas vette ja heidame kanalihaga söödastatud konksud põhja. Püük edeneb sündmustevaeselt ja varsti heidan paadininna pikali, asetades spinningu jalgadele. Tähelepanu köidab salapärane õhustik keset metsikut loodust – imetlen tähistaevast, ööhääli ja pimedusse mähkunud vihmametsa. Rikkalik konnakontsert on alanud, nad krooksuvad nii vees, kaldal kui ka puude otsas. Nii maas kui puude vahel sibavad ringi ja lendavad helendavad mardikad, kes kord kustuvad, et siis taas heledalt särama lüüa. Kalapüügil jääme küll tühjade kätega, aga müstiline õhkkond tsivilisatsioonist kaugel eemal asuvas punktis korvab selle kuhjaga.

      Varahommikul avan silmad möiraahvide röökimise peale. Üks kari on õhtul end meie lähedusse magama sättinud ja võtab nüüd häälekalt uut päeva vastu. Apentu ja Francisco on juba üleval ja valmistuvad võrku nõudma minema. Tagasi tulles on neil lisaks tavapärasele pudile-padile paadipõhjas ka kolm kolme-neljakilost aimaraad. Peale hommikusööki suundume paadiga oja suudme juurde, kuhu on planeeritud tänane kalaretk.

      Teel on madalaid kohti ja ümber kukkunud puurisu, mistõttu peame lõpuosa jalgupidi vees kahlama ja paati takistustest üle lükkama. Mingid ogalised taimeväädid tõmbavad mu vasaku õlavarre veriseks. Sõidame ojas veidi maad ülesvoolu, kui meile hulbib veepinnal vastu surnud aimaraa, suurusjärgus umbes paar kilo. Kala näib olevat värske ja Apentu võtab ta kaasa. Õige pea muutub oja liiga madalaks ja randume. Edasi läheb meie teekond jalgsi, võtame püügivarustuse ja tulirelvad kaasa ning asume sobivat püügikohta otsima. Francisco juhatab meid koos Quentiniga ojakaldale, kus vees paikneb poolviltu ümberkukkunud puu. Selle alla jääb varjualune, kuhu kaldalt ei näe. Ise ta suundub ülesvoolu samasuguseid kohti otsima.

      „Aimaraa istub varjulistes kohtades ja varitseb saaki,” valgustab mind Quentin. Viskame söödad vahetult puutüve ette ja ootame. Quentin on teiste eeskujul valmistanud roikast õnge, ent mina püüan spinninguga. Liigutan aeg-ajalt sööta ja jälgin, kuidas kaks lähestikku kalatükki omavahel konkureerivad. Möödub paar minutit ja muutun kergelt kärsituks. Kogu püügiviis on minule harjumatu ja erilist usku ei sisenda. Otsustan püügikohta vahetada ja suundun veidi allavoolu, kus olin samuti üht sügavamat kohta näinud. Vaevalt jõuan sinna, kui Quentini poolt hakkab kostma veepladin ja ta hüüab erutatult mu nime. Torman tagasi, ent umbes kolmekilone aimaraa on vette tagasi kukkunud ja tüve alla ujunud. Mu kaaslane viskab sööda samasse kohta ja momentaanselt on kala taas otsas ning seekord õnnestub prantslasel ta järsu liigutusega kaldale rebida. Aimaraa viskleb metsikult ja Quentin lükkab teda jalaga veest kaugemale, sealjuures hoolega kala suuri hambaid silmas pidades.

      Suundun südame põksudes allavoolu sügava koha juurde. Peagi hakkabki keegi tamiili ära vedama. Üritan Quentini eeskujul haakida, kuid pehme ritv on hoopis midagi muud kui võsast raiutud kaigas. Nüüd saan lõplikult aru, et minu varustus pole siinsetes oludes efektiivne, ning lapsikult käkerdatud sõlmed ja tohutud konksud ei tundu enam naljakad.

      Umbes poole tunni möödudes ilmub džunglirohelusest Quentin ja kutsub mind ülesvoolu.

      „Seal on rohkem kala ja meil on kolme peale juba seitse tükki käes!” Järgnen kiiresti Quentinile ja kohale jõudes märkan, et püütud kalad on lõpuste vahelt liaani otsa aetud ja jahedamasse ojja asetatud. Väiksem võib neist olla paarikilone, suurem vististi üle nelja. Francisco õngitseb ühe sügavama koha juures. Sööt vajub põhja ja viie sekundi möödudes tõmbab brasiillane kaldale peksleva ja turske aimaraa. Ta ajab selle kiirelt liaani otsa ja viipab mind lähemale, ulatab omatehtud „õnge” ja juhatab mind tasakesi sama koha juurde. Kümne sekundi möödudes hakkab keegi jämedat kapronnööri tasakesi ära vedama. Ootan mõne pingelise hetke ja siis haagin nii kuis jaksan. Aimaraapurakas kerkib kõrgele vee kohale, kuid plartsatab siis tagasi. Francisco hurjutab mind saamatuse pärast ja kiirelt söödastan konksu taas ning heidan vette. Seekord tõmban edukalt välja eelmisest suurema kala. Niisiis istus sellel ruutmeetril vähemalt kolm suurt kala, kes ainult ootasid, et midagi vette kukuks või mööda ujuks. Järgmise koha juures sikutab Francisco taas ilusa kala ja mina kahetsen, et polnud võtnud sobivat konksu ja trossi, muidu saaksin endalegi korraliku roika meisterdada. Niipea kui Francisco teeb suitsupause, kasutan juhust tema õngega püüda, kuid tulutult. Õigupoolest ei saa enam keegi kala ja me asume tagasiteele. Kalad on kolme-nelja kaupa liaanidele seotud, viskan neli kõige suuremat üle õla ja rühin paadi poole. Lisaks pean veel vedama oma moodsat ja kasutut varustust. Teel laagrisse võtame võrgud välja ja saame lisaks veel mõned aimaraad, kellest suurim kaalub ehk viie kilo kanti.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного