Minu Tenerife. Noor pensionär. Mart Normet

joogiklaas; jalaga viinapits; jalata viinapits; veel üks ilma jalata viinapits; keraamiline viinapits; sangaga viinapits; lillega valge kohvitass; lillega beež kohvitass; sinise triibuga väike kohvitass; keskmise suurusega valge kohvitass; keskmise suurusega valge pruuni ja musta triibuga kohvitass. Ja kõiki neid nimetatuid kuus tükki.

      Aga mis on puudu?

      Normaalselt suur kohvikruus! See on meil üks esimesi oste.

      Ning mille leian ma köögisahtlist… veinipudeli avaja! Ongi olemas. Isegi kaks tükki! Okei-okei, mitte nii head kui meie oma. Nõus-nõus, kodurahu nimel, nõus.

      Aga aitab – oleme lennureisist nälga suremas, läheme otsime kesklinnast mõne restorani.

      Viie minuti tee kaugusel algab Los Cristianose kaubandustänav ning sellele kõige lähem söögikoht on oma aknale uhkelt kirjutanud „Paella”. Koht kubiseb kohalikest, ametlik ja ainus keel tundub olevat hispaania. Okei, tuld – millega siis veel alustada kui mitte paellaga! Võtame plasttoolidel istet.

      Lauda teenindavad kordamööda 60aastased valges särgis härrased nagu vanas Euroopas sageli kombeks. Teenindaja – see on siin ikkagi karjäär, mitte hädapärane tööjupp. Et paremini sulanduda, hakkame hispaania keeles tellima. Paella – seda on lihtne öelda. Samuti dos cervezas (kaks õlut). Ning lapsele võtaks zumo naranja (apelsinimahl). Selle peale kelner küll seletab küsivalt midagi, aga meie lennupohmellis pead lihtsalt kinnitavad üle, et jajah – zumo naranja. Oi, kui tublid me ikka oleme!

      Mõnus, oleme Hispaanias. Kui turismikeskuse põhikeeled on inglise ja vene keel, siis meie piirkonnas on seda päris Kanaari ja Hispaania hõngu tunda.

      On 1. november 2013, kell on kaheksa õhtul. Päike on loojunud, aga õues on T-särgi ilm. Tänavad inimesi täis. Küll need kohalikud ikka räägivad kõva häälega!

      Alles me olime porises Tallinnas ja nüüd valmistume sõna otseses mõttes palmi all külma õlut timmima. Ja sealt need saabuvad – kaks higistavas toobis Doradat, mis on kohalike lemmikmark. Ning lapsele laekub… Fanta! Nii palju siis meie esimesest katsest kohalikus keeles apelsinimahla tellida. Seni oleme hoidnud Nelet gaseeritud limonaadidest eemal. Aga noh, olgu. Temalgi märgiline päev, mida tähistada elu esimese Fantaga. ¡Salud! Terviseks!

      Veerand tundi ootamist ja saabub paella. Lauale pannakse suur munarest ning selle peale kuum pann riisitoiduga. Päris nutikas taaskasutus, kas pole. Kelner tõstab igaühele mehise portsu kollast riisi mereandide, kana- ja sealiha tükkidega ning katab panni fooliumiga.

      Elu on lill? Ei. Sel õhtul on elu paella! Hõljume koju.

      Kõrvalhotellis käib õue kultuuriprogramm kuni kella 23ni.

      Ühtlasi avastame, et dušist ei tule sooja vett.

      TEINE PÄEV

      Keegi sikutab mind käest. Keset mehist norsatust avan aegluubis silmad. „Me läheme ujuma,” teatab energiline Nele, endal juba täispuhutud rõngas ümber.

      Kell on pool kümme. Esimene öö uues kohas selja taga. Vedelen veel veidi, kuni lükkan pealt lina. Tekist loobusin juba öösel, kui läks liiga palavaks. Ajan end püsti. Üllatuslikult on isegi kivipõrand soe.

      Uksekell. Lendab sisse maakler Daša saadetud remondimees, kel kulub meile sooja vee tekitamiseks kuus sekundit. Nimelt soojendab vett gaasiballoon ja loomulikult oli kinni üks kahest gaasikraanist. Täielikud blondiinid.

      Tatsan elutuppa, mille lõunapoolses küljes on klaassein, selle taga rõdu ja kohe selle taga seitse palmi. Astun rõdule, päike paistab külje pealt sisse. Meie sisehoovi ümbritseb viiest kollasest majast koosnev hoonete kompleks. Kui seda satelliidifotolt vaadata, siis meenutab meie krunt segamini paisatud Tetrise mängu – kõik hooned on erineva geomeetrilise kuju ja suurusega ning paiknevad üksteise suhtes ebasümmeetriliselt. Mis peamine: meie kompleksi keskel on kaks basseini – lastekas ja suurtekas – ning nende keskel helesinine delfiin, kelle suust purskab vett.

      Kui vanalinna on meie juurest ümmarguselt viie minuti tee, siis ligi viieminutilise jalutuskäigu kaugusel asub ka meie oma hoovi bassein. Miks? Sest sinna saamiseks tuleb neljanda korruse korterist trepist alla jalutada, värav lukust lahti keerata ning siis kõndida mööda tänavat, möödudes mitmest teisest meie kompleksi majast, kuni tuleb uus värav, siis see lahti keerata, kõndida tagasi ehk mööduda teiselt poolt nendestsamadest majadest. Kuni tuleb uus värav, mis ümbritseb basseini. Keerad basseini värava lahti ja oledki kohal!

      Nii et lubage anda meie maja planeerijale loogika ja tõhususe eripreemi a – see on ju lausa super, et oma õue basseini pääsemiseks tuleb kõndida ümber kvartali.

      Ei tea, kas kellaaeg on varajane või ei viitsi keegi sinna ujuma kõndida, igatahes on minu naised seal ainukesed. Ma ise eelistan aeglasemalt aklimatiseeruda. Organism on niikuinii ületöötamisest ja kliimavahetusest šokis, mis teda ikka liialt traumeerida. Ilge pingelanguse pohmell on peal küll.

      Mida täna siis teha? Mitte midagi! Sest meil on puhkus! Puhkus!

      On ainult kaks eesmärki – hankida külmkapp toitu täis ja osta endale märkmik ning hakata päevikut pidama.

      Esimese asjana aga tõstan mikrolaineahju silma alt ära – elutoa kappi, et isegi kiusatust ei tekiks. Meil pole kodus mikrokat olnud kümme aastat. Viimased mälestused sellega pärinevad Londonist, kus tudengipõlves mõned kuud elasin ja muudkui pooltooteid soojaks lasin. Tulemus – pluss seitse kilo kaalu.

      Toiduhinnad on Tenerifel umbes samad kui Eestis. Banaan palju odavam ja piim kallim. Pikk sai on odavam, mustikas röögatult kallim. Veini hinnast pole üldse mõtet rääkida – pudeli täiesti joodavat valget veini saab kätte 90 sendiga. Keskmine hind jääb 2–3 euro vahele. Kuuldavasti on see liigsuureks ahvatluseks paljudele, mistõttu sõltuvus on kerge tulema.

      Aga milles tuleb teravalt välja Eesti ja Tenerife toidupoodide peamine vahe – toidu kvaliteedis. Puu- ja juurviljad on läbi aasta sama head kui meil suvel. Liha näeb igas poes välja värske ja mahlane. Eestlane on ju suur lihasööja-rahvas, miks siis nii, et meie poodides on liha justkui vana ja kõva? Tippkokk Peeter Pihel selgitab mulle, et peamine põhjus peitub kliimas, mispärast inimesedki lõunasse pagevad: „Samal ajal kui Eesti loomad peavad rohkem kui poole aastast laudas kükitama, näevad loomad Hispaanias sinist taevast märksa rohkem ja seda on ka lihast tunda. Sama lugu ka loomade toidulauaga – kui pead talv läbi mäluma kuivanud heina või paremal juhul silo, siis jätab see märgi külge ka lihale.”

      Kanaari kliima on ka kalade lemmik. Kanaari hoovus toob saarte ümber neile sobiva temperatuuriga vee. Nii on ka suures Mercadona-nimelises toidupoes korraga müügil mitukümmend sorti värskelt püütud kala, krevetti, kaheksajalga jne.

      Hea mõte – teeme esimesel päeval ahjus kala! Huvitav, et kalal on sama nimi nagu õllelgi – dorada. Eestikeelne liiginimi: kuld-merikoger. Anu asetab saagi fooliumi peale ja plaadile, paneb kaasa paprikat ja sidrunit ning ahju minek! Aga ahi ei taha soojaks minna. Hmm. Keerame temperatuuri juurde. Ikka ei midagi. Anu avab ahjuukse – pahmakas suitsu tuleb ahjust välja ning käib klõps. Korgid väljas. Eesti blondiinid saavad seekord vähemalt sellega hakkama, et korgid uuesti sisse lülitada ning kala pannil ära teha. Daša lubab järgmisel päeval remondimehe saata.

      Kohalikud eestlased teavad Tenerife töömeestest palju uskumatuid lugusid rääkida. Üks neist on nihuke. Korterit üürivad tüdrukud avastasid, et aken on puruks. Tuli parandaja vaatama ja ütles, et see on nii väike töö, et saadab üldse oma poja. Järgmisel päeval tuli poeg ja küsis, kas üürnikel mõõdulinti on. Sest endal polnud tal seda kaasas. Paraku ei olnud ka tüdrukutel. Niisiis läks poeg mõõdulinti tooma. Aeg jooksis, piigad ootasid. Siis mõõtis tund aega, ühte akent! Ja lubas järgmisel päeval uue aknaga tulla. Tuligi. Aga see oli vales mõõdus.

      Kell on seitse õhtul, Eestis üheksa, vaatame arvutist „Aktuaalset kaamerat”: „Eelolev öö on pilves ja vihmane. Õhusooja tuleb