Minu Tenerife. Noor pensionär. Mart Normet

tervisekindlustus viimaseks kolmeks kuuks (sest esimesed kuud on kaetud mu krediitkaardi peal oleva kindlustusega), ning Eesti kulud.

      Ideaal on see, et need viimased õnnestuks viia kas päris nulli või siis nulli lähedale. Meie puhul peitub peamine küsimus enda Tallinna korteri väljaüürimises. Kust leida normaalne inimene kuueks kuuks? Sõber hoiatab, et jumala eest ei tohi võtta sisse lapseootel ega lapsega naist, sest seadus pidi noorte emade poole sedavõrd kaldu olema, et kui neil kiusutuju tuleb, ei saa neid pärast enam oma elamisest välja.

      Uurime, kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi, kes otsiks ainult pooleks aastaks ulualust. Oleks korralik ja lihtsalt normaalne inimene.

      Pärast ainult paaripäevast otsimist leiame noore daami Maria, kel on oma majas planeeritud remont just sobivaks perioodiks. Ah jaa – tegu pole mitte lihtsalt inimesega, vaid hambaarstiga. Ja mitte lihtsalt hambaarstiga, vaid hambaarstiga, kellel on tolmuallergia! Enam paremaks minna ei saa. Keda veel soovida endale üüriliseks, kui mitte korralikku naisterahvast, kellele võrdub nanomeetrisuurune tolmukübe sarimõrvariga, kes tuleb asap kahjutuks teha.

      Ette rutates võin kinnitada, et ma pole oma kodu kunagi varem näinud nii tolmuvabana, kui pikalt puhkuselt tagasi tulles.

      Kust veel tulu saada? Võtan peale põhitöö ette mõned suvised lisateenistused: teeme koos ansambliga Winny Puhh dokfilmi nende esinemisest Pariisi moenädalal, aitan korraldada Skype’i suvepäevi ning paneme Erik Moora ja Peeter Ojaga kokku Peetri esimese stand-up-tuuri „Nüüd tõesti aitab jamast”. Räägitakse, et see 2013. aasta suvi on üle aegade täiuslik – soe ja mõnus. Paraku ei tea ma sellest midagi, sest töötan nii, et aju ajab vahtu välja. Aga vähemalt paistab tunneli lõpus päike.

      Kevadel ja suvel suhtleme jooksvalt tenerifekate Priidu ja Dašaga, kes peaksid otsima meile elamist. Priit Kivi on veidi pealt 40aastane juristiharidusega romaanikirjanik, Jan Beltráni nime all. Tema põhitööks on just kinnisvara vahendamine. Kuna Priidul on hispaania keel perfektselt suus, saab tema abil korda ajada ka kõikvõimalikke ametlikke asju.

      Daša on aga Lõuna-Siberist pärit krapsakas vene noorik, kes koos kohaliku ärimehe Rosendoga vahendab kortereid pikemaks ja lühemaks ajaks.

      Meie nõudmised: kolm magamistuba (millest ühe teeme kirjutamise toaks), vaikne kant, soojendusega bassein, merest mitte kaugel ning et transport ja toidupoed oleksid lähedal, sest me ei plaani autot võtta. Ja muidugi internet! Olgu see sees, muidu sureme!

      Paneme endale paraja varuga hinnapiiriks 1000 eurot kuus. Sest Priit on öelnud, et kahe või kolme magamistoaga korteri hind ei saa tõusta üle 600–700 euro kuus.

      Kuus korra või paar pommitame oma agente, et kuidas siis jääb. Vastus kordub aga nagu refrään: aega on; keegi ei julge oma elamist novembrist kinni panna, sest võibolla tahab mõni turist sinna juba varem sisse minna.

      Maikuus ostame lennupiletid ära – väljalend 1. novembril. Möödub juuni. Kulub juuli. Saabub august. Ja ikka ei midagi! Hakkame paralleelselt ise otsima, ingliskeelsetest portaalidest. Näiteks homeaway.co.uk on päris korralik ja mugav. Avastame oma lemmikpiirkonnas Playa Fañabés, väga vaiksel tänaval, kolme magamistoaga elamise. Mõneti küll üle meie eelarve – 1500 eurot, ja internetti pole sees, aga itaallasest omanik Stefano, kes ise just IT-vallas töötab, lubab selle probleemi lahendada.

      Priit manitseb meid veidi veel ootama: „1500 on väga kallis. Kui vaatad siinseid hindu, siis nii kalleid pole just eriti ollagi. Iseasi on muidugi turistidele üüritavate villadega, mille hinnad on 1000–3000 nädalas, aga neid ei anta pikaajalisele üürile.”

      Ise me küll neid Priidu mainitud hindu kusagil ei näe – kõik ingliskeelsed lehed küsivad kuu aja eest kõige vähem kaks korda nii palju. Sest tõsi see on – hispaaniakeelne inimene, ja eriti veel kohapeal, saab majandada hoopis teiste tingimustega kui keegi umbkeelne umbriigi kodanik. Võrdluseks võitegi lahti võtta Hispaania kinnisvaraleheküljed: fotocasa.es ja idealista.com.

      Daša pakub hinnaga 3000 eurot kuus El Duque eliitrajoonis 100ruutmeetrist kolmetoalist korterit, mille juurde kuulub 100ruudune merevaatega unistuste terrass. Jah, vägev, aga selline hind sobib ainult Vene uusrikkale või Euroopa vanarikkale.

      September koputab uksele. Loetud kuud enne äralendu pole meil veel midagi. Kaks varianti – kas võtame odavama piirkonna, tsentrumist eemal, või üritame selle 1500 eurot itaallaselt madalamaks rääkida.

      Kirjutan Stefanole: „Kas su korter on veel vaba, me ikkagi kaldume selle poole?”

      Ootan päeva, ootan kaks – ei mingit vastust.

      Kolmandal päeval reageerib Stefano:

      „Tere, Mart! Palun vabandust, aga vahele on tulnud üks ootamatu perekondlik probleem. Mu isal on septembris pakiline südameoperatsioon ning arst soovitas tal paari kuu möödudes Tenerifele taastuma sõita.” Nii et pole meil ka seda kallist varianti.

      Nagu sellest veel vähe, kirjutab Priit: „Üldiselt on kolme magamistoaga sel aastal tuugad lood. Möödunud nädalal käisin ja vaatasin nii mõndagi, kuid ausalt öeldes on nad kehvakesed ja seetõttu hind ka madal – umbes 600–700 eurot kuus. Selle Egiptuse ja muu jama tõttu on tung siia suurem ja paljud eelistavad lühiajalist üürimist, paar nädalat, sellega venitab ju parema papi välja. Kolme magamistoaga kortereid leidub küll teisel pool kiirteed, kuid see on jama.”

      Tenerifel on tõesti oluline ära jagada ka see, kummal pool maanteed elad. Sest põhimõtteliselt kogu saare ümber, rannikust umbkaudu kilomeetri kaugusel, kulgeb mitmerealine autotee. Turismipiirkonnast kuni Puerto de la Cruzini (mööda idakallast) on see koguni kiirtee, kus lubatud sõita 120 kilomeetrit tunnis. Kui endal on auto, siis võib vabalt elada ka teisel pool teed, veidikene mäe peal, sest sealt avaneb kaunis vaade ja hinnad võivad olla tsipa odavamad. Aga jalgsi rannas käimiseks on see tülikas, sestap asub ka enamik hotelle mere pool magistraali.

      Ja mis puudutab ühistransporti, siis lõunapoolses turismipiirkonnas liiguvad bussid miskipärast ainult paralleelselt kiirteega, mitte sellega risti.

      Lõunapoolses kuurordis on meie kõige tähtsamaks kriteeriumiks, et me ei satuks selle keskmesse – Playa de las Américase piirkonda. See on kõige puhtakujulisem näide puhkuste vabrikust, kus asuvad keskmise klassi hotellid ja keskpärased restoranid. Linna keskel kulgeb nii-öelda kuldne miil, kus õhtuti vilguvad kutsuvad tulukesed ning asuvad firma- ja pudupoed. Tegu on rahutu paigaga, kus puudub „päris elu”.

      Lennujaama poolt piirneb Américas aga rajooniga Los Cristianos, mis oli kunagi tuntud kaluriküla, ja nüüdki on sadamas püsti mitu putkat, kus iga päev värsket kala müüakse. Los Cristianose keskel vanalinnas asub nunnu kirikuplats, kus kohalikud lapsed käivad õhtuti jalkat tagumas, kuigi sinna on spetsiaalselt üles pandud jalgpallimängu keelumärk. Kirikuplatsi ümbritsevad kauplused, millest pooled peavad isegi Hispaania kombe kohaselt siestat, mis on turismipiirkonnas haruldane. Kuid umbes poole Los Cristianosest on hammustanud britid, kes omakorda ei tea siestast midagi, küll aga pubidest ja kehvast toidust.

      Teisel pool Américase randa asub Costa Adeje – mida rohkem mereääre poole liikuda, seda kõrgetasemelisemaks lähevad hotellid ja rahulikumaks kogu elu. Lühikeseks puhkuseks kindlasti parim võimalik paik, aga pikemal perioodil võib liiga selgelt välja tulla, et seegi on klassikaline turismipiirkond. Ja teistest kallim.

      Sealt edasi asub kaluriküla La Caleta, mis on imeilusa u-kujulise promenaadi, klõbisevate veekividega lahesopi, romantiliste kitsaste tänavate ning metsikute kaktuseväljadega tõeline rikka pensionäri unistus. Elamine ja restoranid on seal kallid, suuri poode pole, lasteaiast rääkimata, ning mujale liiklemiseks on vaja autot.

      Aga mis me siin unistame – vähem kui kahe kuu pärast on start, kuid elamist pole!

      7. septembril saabub Dašalt kiri: „Mul tuli pakkumisse uus