Minu Tenerife. Noor pensionär. Mart Normet

Jalad üle saare ääre vees, istub üks päevitamata nahaga kiilaspäine mees, päikeseprillid ees ning Eesti lipp ühes ja antennidega televiisor teises käes. See MARTsipanimehike vaatab kurvavõitu näoga unistavalt taevasse.

      Ma ei teadnud seda enne isegi, kui vapper pisarate kinnihoidja ma olen. Nii siis püüangi tasakesi naeratada ja tänulikkust üles näidata, endal kalanägu ees ja pulss pisarate kinnihoidmisest kahesaja peal. Rääkimata sellest, et tort ise on nii hea, et tahab silmist vett välja pigistada.

      Mitte aga et see veel kõik oleks. Piinamine jätkub. Mind pannakse diivanile istuma, telekas lülitatakse sisse ning DVD-mängijasse lükatakse plaat. Kõik piidlevad mind sihukeste nägudega, nagu oleks kümme purki moosi kusagilt virutanud. Püüan hoida kõiki oma nähtavaid keharakke kontrolli all, et mitte reeta paanikat. Silme eest käib läbi kogu elu – mida kuradit nad nüüd on üles leidnud ja mulle näidata kavatsevad!

      Ja siis algab Lenna loo „Mina jään” muusika ning ükshaaval seisavad mu kallid kolleegid mikrofoni ja kaamera ees, nii et igaüks esitab ühe rea…

      „Ringi vaadates me tardunud,

      saade eetrisse on sumbunud,

      kauaks Normet läinud rändama,

      kaugele ta kondama.

      Oh, kui vähe olid sina siin,

      nüüd on me elu päris piin.

      Mina jään… veel ootama su jälgi lumel.

      Mina jään… veel seisma siia tormituulde.

      Sosistama sinu nime,

      lendama su unes,

      salaja…”

      Huhh, esimene minut kuulatud… kaks veel ees… pulss tõuseb kolmesaja peale… Käimas on stiilipuhas inimkatse teemal „kuidas panna ülemus nutma, endal tort käes”. See ongi tegelik põhjus, miks ma ise mingit „lahkumispidu” korraldada ei tahtnud. Pole lihtsalt piisavalt närvi, et kõikide nende inimestega, kellega veedan igapäevaselt rohkem aega kui perega, tõtt vaadata ning seejärel lennukile astuda.

      Nii, kell on pool neli, veel viimased töötunnid jäänud! Vaja vorpida paarkümmend meili, mis fikseerivad ära asjade seisu. Vaja anda veel viimased soovitused aastavahetusprogrammi jaoks, mida olen viimased viis aastat kokku pannud. Vaja soomlastele öelda, kuidas jääb meie koostöösaatega. Ja taanlastele, kuidas meiega kahjuks ei jää. Vaja Eurovisiooni delegatsioonijuhtide lennupiletid tellida. Vaja Kinoteatri lepingusse süveneda, kümmekond arvet kinnitada, Jazzkaarele vastata jne. Lahe! Töö annab mõnusat energiat. Veel viimane särts enne pikka pausi…

      Kell 23.58 lõpetan oma osakonna varade inventuuri ning vajutan „send” raamatupidamise poole.

      Kõik! Töö saigi tehtud. Punkt.

      Pärast südaööd kirjutan veel kolleegidele viimase postituse:

      „Tähelepanu!

      Alates käesoleva aasta 1. novembri hommikust toimub telemajas meeletu muudatus – René Vilbre ja Ruth Heinmaa võtavad üle meelelahutussaadete toimetuse. Juhtorganite poolt on neile tööülesandeks pandud kogu osakonna muutmine meeleliitmise toimetuseks. Vaheetappidena tuleb ette ka meelejagamist ja meelekorrutamist.

      Soovin kõikidele asjaosalistele meelekindlust (mitte ajada segamini „merekindlusega”) ning hulganisti meelitusi!

      Siinkirjutaja manab nüüd pähe meela näo ning lendab esimese ettejuhtuva lennukiga palmi alla meelt parandama.

      Tuletan meelde, et rahumeelne tagasitulek toimub tuleva aasta aprilli viimastel päevadel.

      Ilumeelt ja jõulusüldi sisse loomakeelt!

      Mart.”

      Adrenaliin püsti, vean end väsinuna läbi sügisilma koju, viimast korda päris oma voodisse.

      Magan, kui Rasmus Kaggelt laekub kiri:

      „Vägevat tuulutamist, Mart! Tule siis ikka koju tagasi ja… ära võõraks jää! :D”

      KOHAL!

      Tenerifel on kaks lennujaama: põhjapoolne ja lõunapoolne. 70 % reisijatest maandub lõunas. Ja kõik nad kogevad, et see lennuvälja kant on pööraselt tuuline.

      Selle kohta liigub rahvasuus briljantne jutt. Nimelt, kui hakati lõuna-lennujaama planeerima, siis kutsuti kohale kõige vingem selle valdkonna spetsialist Hispaanias. Ta tutvus oludega, mõõtis, kaardistas, joonestas, arvutas ning tõmbas Tenerife kaardi peale risti – täpselt sinna, kus tänapäeval lennuväli asub. Siis aga võttis lugupeetud lennujaamade eriteadlane kätte ning pani kõrvad pea alla. Õnneks jäi temast maha tähtis kaart, ristiga! Ja nii avatigi saare uus, kuninganna Sofia nime kandev lennujaam 1978. aastal täpselt tolles kohas. Mis aga selgus hiljem… Spetsialisti sõnum oli olnud väheke teistsugune: tehke see lennujaam kuhu tahes, ainult mitte mingil juhul sellessesamusesse ristiga tähistatud paika, kuna seal puhub kogu aeg õudne tuul.

      Meile saabub lennujaama vastu väikese auto ja suure kõhuga maakler Daša. Me polnud tema rasedusest teadlikud, muidu oleks talle Tallinnast ehk kingituseks kaasa tarinud midagi muud kui purpurpunases kinkekotis Vana Tallinna.

      Stardime. Daša püüab meiega autos vene keeles rääkida. Aga mu aju on pehme nagu käsn ning venekeelsete lausete asemel suudan suust poetada üksikuid mjähkii znakke. Vähemalt noogutan ta jutu peale. Lennujaamast sõidame Los Cristianosesse mööda kiirteed veerand tundi. Mäed! Päike! Palmid! IKEA! No mida veel elult tahta!

      „Sel majal pole ust!” on meie tütre Nele esimene reaktsioon, kui oma uue kodu ees autost välja ronime. Tõepoolest – neljakorruselisel kortermajal ulatub tänava poole kaks trepikoda, mis algavad kohe värava tagant, ehk et trepikojad kõrguvad vabas õhus.

      Vinname 15kilosed kotid-kohvrid kangelaslikult neljandale korrusele. Siin selle punakaspruuni ukse taga see siis on – meie uus kodu. Kahe kuu raha on ette ära makstud, taganemisteed pole. Keerame ukse lahti.

      Esimesena jookseb muidugi sisse Nele. Kui jõuan asjad sisse tõsta, on ta elamisele tiiru peale teinud. „Meil on kaks vetsu,” rõõmustab ta. „Kumma ma endale saan?”

      Meile on aga esmatähtis, kas lubatud internet on ikka sees. Toanurgas särab uus valge Vodafone’i ruuter. Toksime parooli telefonidesse ning uskumatu küll, töötabki! Olime valmis selleks, et internet tekib heal juhul nädala-paari jooksul. Aga nüüd – voilà! – netiuudised ühe klikiga kohal!

      „Konkurss kultuurilehe Sirp peatoimetaja kohale kukkus läbi.”

      „Parima koolisöökla konkursi võitsid Laagna gümnaasiumi kokad.”

      „Zara asutaja tütrest sai Hispaania rikkaim naine.”

      Pilk telefonilt toa peale. Terve elutoa sein on kaetud sektsioonkapiga, mille värv on midagi heleda pähkli ja merevaigu vahepealset. Ja mitte et riiulid tühjad oleksid! Uus omanik on üüriliste silmarõõmuks kokku ostnud kirjeldamatus koguses keraamikat. Suure toa sektsioonkapis elavad hiina vanamees, kes püüab kala; hall kivi, mille peale on graveeritud hall laev; kahest valgest kuldse nokaga tuvist koosnev skulpturaalne teos; krohvilaadse materjaliga kaetud laevamudel; rohelise kaelaga valge luik, mille sisse saab panna näiteks kommi või silma alt ära mõne väiksema keraamilise objekti; pruun joogikann, millel paari sajandi taguste mõjutustega pilt joviaalsest punaste pükstega aadlikust, kes rabab punase kübaraga daami; täpselt sama pildiga kuus dekoratiivset joogitoopi; valge kuldsete joontega amfora; tuhaurni meenutav läikiv asjandus, mille sees siiski tuhka pole; miniatuurne klaasist õllevaat, mille küljes ripuvad miniatuursed õllekapad jne.

      Ja nagu sellest oleks veel vähe, on meil majapidamises ka alljärgnev valik jooginõude komplekte: klassikalised veiniklaasid; ümmarguse äärega šampuseklaasid; kandilise äärega šampuseklaasid; reljeefse kirsimotiiviga