Saare võimalikkus. Michel Houellebecq

pole elu sees lihtsamalt raha teeninud.

      Minu kõige edukam töö stsenaristina oli kahtlemata „Küünik Diogenes”; vastupidi sellele, mida oleks võinud pealkirja järgi oletada, ei olnud tegemist kostüümidraamaga. Küünikud, ja see punkt nende õpetuses unustatakse sageli, soovitasid lastel oma vanemad tappa ja ära süüa niipea, kui viimased ei olnud enam võimelised töötama ja muutusid kasututeks suudeks; polnud sugugi raske ette kujutada, kuidas tuua see teema kaasaega, just äsja oli üles kerkinud „neljanda generatsiooni” probleem. Ühel hetkel tekkis mul idee pakkuda peaosa filosoof Michel Onfray’le, kes enesest mõista asjast otsekohe vaimustusse sattus; hädine grafomaan, kes oli kõva mees telesaatejuhtide ja üldjuhul juhmide üliõpilaste ees seistes, läks kaamerate ees täiesti verest välja ja sealt ei tulnudki midagi. Tootjad lõid käega, mis oli mõistlik otsus, ja pöördusid tagasi kindla peale töötavate variantide juurde; Jean-Pierre Marielle tegi võimsa rolli nagu tavaliselt.

      Enam-vähem samal ajal ostsin ma suvila Andaluusiasse, tookord üsna metsikusse piirkonda veidi Almeríast põhja pool, mida nimetati Cabo de Gata rahvuspargiks. Arhitekti plaan oli suurejooneline, ette olid nähtud palmipuud, apelsinipuud, mullivannid, kaskaadid – mis kliimaolusid arvestades (tegemist oli Euroopa kõige kuivema piirkonnaga) mõjus ilmselt kergelt hullumeelsena. Mul polnud sellest õrna aimugi, aga see paik oli Hispaania rannikul ainus, mis oli tookord turismist veel puutumata; viis aastat hiljem olid maatükkide hinnad tõusnud kolm korda. Ühesõnaga, neil aastatel olin ma umbes nagu kuningas Midas.

      Just sel ajal otsustasingi ma Isabelle’iga abielluda; olime kolm aastat koos olnud, see oli täpselt keskmine tutvusaeg enne abielu. Tseremoonia oli tagasihoidlik ja veidi nukker. Isabelle oli just saanud neljakümneseks. Praegusel hetkel näib mulle ilmne, et need kaks sündmust olid omavahel seotud, et ma tahtsin selle kiindumuse tõendiga natuke pehmendada tema neljakümnenda eluaasta šokki. Mitte et Isabelle oleks selle üle kaevelnud, ilmutanud silmatorkavat ängi või kuidagi muudmoodi seda väljendanud; see oli midagi õhkõrna ja seetõttu veel valulisemgi. Mõnikord – ja eriti Hispaanias, kui me valmistusime randa minema ja kui ta trikood selga pani – tundsin ma, kuidas ta hetkel, kui minu pilk temal peatus, kergelt kühmu tõmbus, justkui oleks ta abaluude vahele obaduse saanud. Kiirelt mahasurutud valukrimpsutus moonutas hetkeks tema kauneid näojooni – tema näo peen ja tundeerk ilu oli sedasorti, mis paneb ajale vastu; aga tema keha hakkas ujumisele ja balletile vaatamata ilmutama esimesi vanuse märke – märke, ja seda teadis ta liigagi hästi, mis süvenevad kiiresti, kuni järgneb täielik allakäik. Ma ei tea täpselt, mis paistis tookord minu enda näost ja mis temas sedavõrd suuri piinu tekitas; oleksin paljugi andnud selle eest, et neid ära hoida, sest ma ütlen veel kord, ma armastasin teda; aga nähtavasti polnud see võimalik. Ma ei saanud talle enam ka korrutada, et ta on ikka niisama ihaldusväärne, niisama ilus; ma ei oleks mitte iial suutnud, isegi pisinatukene, talle valetada. Ja ma teadsin juba ette tema järgmist pilku: see oli alandlik ja kurb pilk nagu haigel loomal, kes jääb karjast pisut maha, paneb koonu käppadele, ohkab vaikselt, kuna tunneb, et ei jaksa enam, ja teab, et tal ei ole oma liigikaaslaste käest loota vähimatki halastust.

      daniel24,3

      Kaljud kõrguvad mere kohal oma vertikaalses absurdsuses ja inimeste kannatustele ei tule kunagi lõppu. Esiplaanil näen ma kivirahne, teravaid ja musti. Veidi eemal on ekraanil kergelt rastrilisena näha ebamäärane porine ala, mida me jätkuvalt kutsume mereks ja mis kunagi oli Vahemeri. Esiplaanil liiguvad olendid, nad kõnnivad piki mäeharja, nagu seda tegid nende esivanemad mitme sajandi eest; neid on vähem ja nad on räpasemad. Nad tülitsevad omavahel, katsuvad jälle koonduda, moodustavad karjasid ja jõuke. Nende endisaegne nägu on punane, verelihal, alasti, seda ründavad vaglad. Vähimgi tuulehoog, mis kannab endaga liivaterasid, paneb nad valust võpatama. Mõnikord viskuvad nad üksteisele peale, kisklevad, haavavad üksteist hoopide või sõnadega. Ükshaaval jäävad nad rühmast maha, nende samm aeglustub, nad kukuvad selili. Nende vetruv ja valge selg suudab taluda kontakti kaljudega; nad meenutavad kummuli kilpkonnasid. Putukad ja linnud laskuvad nende taeva poole õieli olevale alasti ihule, nokivad ja õgivad seda; olendid kannatavad natuke veel, seejärel kangestuvad. Teised jätkavad paar sammu eemal oma võitlusi ja asjatoimetusi. Aeg-ajalt astuvad nad lähemale ja silmitsevad oma kaaslase agooniat; sel hetkel väljendavad nende pilgud üksnes õõnsat uudishimu.

      Panen jälgimisprogrammi kinni; pilt kaob, libiseb tööriistaribasse. Marie22-lt on uus sõnum.

      Sulguva silma

      nummerdatud plokk,

      laastatud ilma

      lõpptähtaja šokk.

      247, 214327, 4166, 8275. Tasapisi ilmub nähtavale valgus, see intensiivistub, tõuseb ülespoole; sukeldun valgustunnelisse. Mõistan, mida tundsid mehed naise sisse tungides. Ma mõistan naist.

      daniel1,4

      Kuna me oleme inimesed, siis ei ole sobilik inimkonna hädade üle naerda, vaid neisse tuleb suhtuda osavõtlikkusega.

Demokritos

      Isabelle’il hakkas jaks otsa saama. Naisele, kelle ihu ajahammas juba pures, polnud enesest mõista kerge töötada sellises ajakirjas nagu Lolita, kuhu maabusid iga kuu uued aina nooremad, aina seksikamad ja aina ülbemad tibid. Mäletan, et mina võtsin teema esimesena jutuks. Ronisime Carbonerase kaljuküngastel, need sööstsid mustavatena erksinisesse ookeanivette. Isabelle ei hakanud keerutama ega katsunud ennast petta: tõesti-tõesti, tema töö on ülal hoida omamoodi konfliktset õhkkonda, nartsissistlikku võistlust ja ta tundis, et on selleks iga päevaga üha vähem võimeline. „Elamine rüvetab,” märkis kirjanik Henri de Régnier; eelkõige elamine kulutab – kahtlemata suudavad mõned säilitada teatud rüvetamata tuuma, mingi elamise tuuma; kuid mida kaalub see jäänuk keha üldise kulumise kõrval?

      „Peaks vist endale vallandamishüvitise kauplema…” ütles Isabelle. „Ma küll ei tea, kuidas ma sellega hakkama saan. Ajakirjal läheb aina paremini, ma ei leia ühtegi head ettekäänet lahkumiseks.”

      „Mine Lajoinie juurde ja seleta asi talle ära. Ütle täpselt sama, mis sa mulle ütlesid. Ta on ise ka juba vana, ma arvan, et ta saab aru. Muidugi on ta rahainimene ja võimuinimene ning need kired hääbuvad aeglaselt; aga kõige selle järgi, mis sa temast oled rääkinud, tundub mulle, et ta mõistab küll, mida tähendab läbi kulumine.”

      Isabelle tegi, nagu olin soovitanud, ja tema tingimused võeti viimseni vastu; peab ka ütlema, et ajakiri võlgnes talle enam-vähem kõik. Mina ei saanud veel oma karjääri lõpetada – mitte veel päriselt. Mu viimasel etendusel oli kummaline pealkiri „Edasi, Milou! Teele Adeni poole!” ja alapealkiri „100 % viha” – see kiri jooksis risti üle kuulutuse, midagi Eminemi plakati stiilis; ja see polnud mingi poeetiline liialdus. Kohe alguses võtsin ette Lähis-Ida konflikti – mis oli mulle juba varem kenakest meediatähelepanu toonud – „eriliselt lihvitud” moel, nagu ütles üks Le Monde’i ajakirjanik. Esimeses sketšis pealkirjaga „Tillude võitlus” astusid üles araablased, keda kutsuti „Allahi ussikesteks”, juudid, keda nimetati „ümberlõigatud täideks”, ja isegi Liibanoni kristlased, kellele sai osaks hellitav hüüdnimi „Maarja vitukarvade satikad”. Lühidalt öeldes – nagu märkis ajakirja Le Point kriitik –, kõik pühakirja järgivad religioonid „said sama mõõduga”, vähemalt selles sketšis; etendus jätkus lõbusa jandiga, mille pealkiri oli „Palestiinlased on naeruväärsed”, millesse ma puistasin ohtralt jämekoomilises ja kiimalises võtmes vihjeid dünamiidipulgale, mida Hamasi naisvõitlejad endale suurtes kogustes kõhu ümber kinnitasid, et juutidest hakkliha teha. Seejärel laiendasin teemat ja ründasin kedagi säästmata igat laadi mässu, nii rahvuslikku kui revolutsioonilist, tegelikult isegi poliitilist tegevust kui sellist üleüldse. Enesest mõista arendasin terve etenduse kestel parempoolsest anarhismist inspireeritud ideid stiilis „iga mahalöödud sõdalane tähendab ühte sõdivat idiooti vähem”, mis oli Prantsuse koomikas juba Céline’ist Audiard’ini kauneid vilju kandnud; kuid sellele lisaks tuletasin ma meelde püha Pauluse sõnu, et kõik võim tuleb Jumala käest, ja kandusin mõnikord koguni süngetesse mõtisklustesse, mis meenutasid otsapidi juba kristlikku apologeetikat. Mõistagi jätsin seejuures