Saare võimalikkus. Michel Houellebecq

lahti lasknud ja asi sujus, asi sujus tõesti kenasti, kõik oli mõnus ja hell, ja ma tundsin, et mu elus ootab ees õnnelik aeg, kui mu pilk jäi millegipärast pidama toa sisustusel – mäletan, et kuukiir langes sel hetkel ninasarvikuga gravüürile, see oli vanaaegne gravüür, umbes selline, mida võib leida 19. sajandi loodusentsüklopeediates.

      „Kuidas sulle mu korter meeldib?”

      „Meeldib, sul on hea maitse.”

      „Sind üllatab, et mul on hea maitse, samal ajal kui ma töötan sellises saastases ajakirjas?”

      Tõepoolest, tema eest juba oma mõtteid ei varja. Kummalisel kombel täitis see nending mind omamoodi rõõmuga; oletan, et see on üks ehtsa armastuse tundemärke.

      „Mulle makstakse hästi… Tead, sageli see just nii lihtne ongi.”

      „Kui palju?”

      „Viiskümmend tuhat kuus.”

      „Seda on tõesti palju. Hetkel teenin ma ise küll rohkem.”

      „Väga loogiline. Sina oled gladiaator, sa seisad keset areeni. See on normaalne, et sulle hästi makstakse: sa tood oma naha turule, iga hetk võid sa langeda.”

      „Mhmh…”

      Sellega ei olnud ma lõpuni nõus; tundsin, et see tekitas minus järjekordse rõõmutunde. On hea, kui valitseb täielik üksmeel, kui arvamused langevad igas küsimuses kokku, esimeses faasis on see lausa hädavajalik; aga samuti on hea, kui mõned seisukohad on veidi erinevad, kas või ainult selleks, et saaks neid seejärel sõbraliku arutelu käigus klaarida.

      „Kujutan ette, et sa oled maganud terve hulga tüdrukutega, kes on käinud sinu etendusi vaatamas…” jätkas Isabelle.

      „Mõnega olen.”

      Ega neid tegelikult nii väga palju polnudki, ehk viiskümmend, äärmisel juhul sada, aga ma ei hakanud täpsustama, et meie äsja koosveedetud öö oli neist kaugelt parim; ma tundsin, et ta teadis seda. Ja sugugi mitte hooplemisest või ülemäärasest edevusest, vaid vaistlikult, sest ta tajus inimsuhteid; ja ka seetõttu, et tal oli adekvaatne arusaam omaenda erootilisest väärtusest.

      „Tüübid, kes on laval,” jätkas ta, „ei tõmba tüdrukuid seksuaalselt ligi mitte ainult sellepärast, et naised otsiksid kuulsust, vaid ka sellepärast, et nad tajuvad, kuidas lavale mineja toob oma naha turule: publik on suur ja ohtlik metsloom, kes võib tema loodu igal hetkel hävitada, ta minema kihutada, sundida teda solvangute saatel ja häbistatuna põgenema. Tasu, mida nad saavad pakkuda tüübile, kes lavale ronides oma naha turule toob, on nende keha; täpselt sama asi nagu gladiaatorite või härjavõitlejatega. Oleks rumal arvata, et need primitiivsed mehhanismid on kuhugi kadunud: ma tunnen neid, ma kasutan neid ära, ma teenin nendega elatist. Ma tean väga hästi, milline on ragbimängija, rokkstaari, näitleja või rallimehe erootiline potentsiaal: kõik see toimib täiesti iidsete skeemide järgi, ainult väikeste variatsioonidega, mis sõltuvad moest ja ajastust. Hea ajakiri tütarlastele on see, mis suudab – õige pisut – neid variatsioone ennetada.”

      Jäin kohe terveks minutiks mõttesse; pidin selgitama oma seisukohta. Oli see siis oluline või mitte, aga ütleme nii, et ma tahtsin, et ta seda mõistaks.

      „Sul on täiesti õigus…” ütlesin. „Ainult et mina ei riski mitte millegagi.”

      „Kuidas nii?” Isabelle oli end voodis istukile ajanud ja vaatas mind üllatunult.

      „Sest isegi kui publikul tekiks tahtmine mind minema kihutada, ei saaks ta seda teha; minu asemele pole kedagi teist võtta. Ma olen sõna otseses mõttes asendamatu.”

      Isabelle kortsutas kulmu, vaatas mind; väljas hakkas valgeks minema, nägin tema rinnanibusid hingamise taktis õõtsumas. Oleksin tahtnud ühe neist suhu võtta, seda imeda ja enam mitte midagi mõelda; ütlesin siiski endale, et parem, kui ta mõtiskleb natuke. Tal ei läinud kauem kui kolmkümmend sekundit; ta oli tõesti taibukas tüdruk.

      „See on tõsi. Sa oled täiesti ebanormaalselt otsekohene. Ma ei tea, kas selle põhjuseks on mõni eriline sündmus sinu elus, on sind niimoodi kasvatatud või mis; aga ei ole vähimatki võimalust, et sinu põlvkonnas sarnane asi korduks. Tõepoolest, inimesed vajavad sind rohkem kui sina neid, vähemasti minuvanused inimesed. Mõne aasta pärast olukord muutub. Sa tead, millise ajakirja juures ma töötan: me üritame luua uut tehislikku ja kergemeelset inimliiki, kellel poleks midagi pistmist tõsiste asjade ega huumoriga, kes elaks aina meeleheitlikumalt fun’i ja seksi taga ajades; see on igaveste laste põlvkond. Me saame sellega hakkama, selge see; ja selles maailmas sul enam kohta ei ole. Aga ma oletan, et sellest pole hullu, küllap sa oled selle aja peale jõudnud juba piisavalt raha kõrvale panna.”

      „Kuus miljonit eurot,” vastasin automaatselt, midagi mõtlemata; üks teine küsimus kummitas mul juba paar minutit peas.

      „See sinu ajakiri… Mul ei ole sinu lugejaskonnaga mitte midagi ühist. Ma olen küüniline ja kibe, ma saan huvi pakkuda ainult sellistele inimestele, kellel on kalduvus kahelda, neile, kes tajuvad, et mängud on varsti mängitud; see intervjuu ei sobi absoluutselt sinu ajakirja.”

      „Tõsi…” ütles Isabelle rahulikult, nii rahulikult, et tagantjärele näib see mulle isegi kummaline – ta oli nii läbipaistev, nii aus, nii vähe oli tal annet valetamiseks. „Intervjuud ei tule, see oli ainult ettekääne, et sinuga tuttavaks saada.”

      Ta vaatas mulle otse silma, ja ma olin sellises seisundis, et mul läks juba ainuüksi tema sõnade peale kõvaks. Mulle tundus, et nii sentimentaalne, nii inimlik erektsioon liigutas teda; ta heitis minu kõrvale, pani pea mulle kaenlaauku ja hakkas mu riista silitama. Ta võttis endale aega, surus mu munad peopesasse, vaheldas liigutuste ulatust ja tugevust. Lasksin end lõdvaks, andsin ennast täielikult tema silituste meelevalda. Miski sündis meie vahel, miski süütuse seisund, ma olin nähtavasti oma küünilisuse astet kõvasti üle hinnanud. Ta elas 16. linnajaos, Passy kandis; taamal paistis üle Seine’i jõe viiv metrooraudtee. Väljas läks aina valgemaks, tasapisi hakkas kostma liiklusemüra; sperma purskas tema rindadele. Võtsin ta oma käte vahele.

      „Isabelle…” ütlesin talle kõrva sisse, „ma tahan, et sa jutustaksid mulle, kuidas sa sellesse ajakirja tööle sattusid.”

      „Ma olen Lolitas olnud vaevalt aasta, seda ongi ilmunud ainult neliteist numbrit. Olin pikalt ajakirjas 20 Ans, töötasin seal kõikvõimalikel ametikohtadel; peatoimetaja Germaine usaldas mind täielikult. Lõpuks, vahetult enne seda, kui ajakiri üles osteti, nimetas ta mu abipeatoimetajaks; see oli tõesti vähim, mis ta teha sai, kaks aastat olin ma tema eest kogu töö ära teinud. Sellest hoolimata ei sallinud ta mind silmaotsaski; mäletan tema vihkavat pilku, kui ta mulle Lajoinie kutse üle andis. Sa tead, kes on Lajoinie? Ütleb see nimi sulle midagi?”

      „Veidike ütleb…”

      „Jah, ta ei ole üldsusele väga tuntud. Ta oli ajakirja 20 Ans aktsionär, tal oli küll väike aktsiapakk, aga just tema algatas müügi; üks Itaalia ettevõte ostiski ajakirja ära. Germaine löödi enesest mõista minema; itaallased olid valmis minuga jätkama, aga et Lajoinie kutsus mind ühel pühapäeval enda poole brantšile, tähendas see, et tal olid minuga teised plaanid; Germaine tajus seda ja see ajas ta kohutavalt vihaseks. Lajoinie elas Marais’s, Vosges’i väljaku lähedal. Kui ma kohale jõudsin, sain ikka kerge šoki: seal olid Karl Lagerfeld, Naomi Campbell, Tom Cruise, Jade Jagger, Björk… Nojah, ühesõnaga mitte päris need inimesed, kellega ma olin harjunud läbi käima.”

      „Kas mitte Lajoinie ei pannud käima seda pedede ajakirja, mis on kohutavalt populaarseks saanud?”

      „Mitte päris, algselt ei olnud GQ mõeldud pededele, vaid pigem eneseteadlikele macho’dele: bimbod, autod, natuke militaaruudiseid; tõsi ta on, et poole aasta pärast märkasid nad, et ostjate hulgas on massiliselt geisid, aga see tuli üllatusena, ma ei usu, et nad oleksid ise ka täpselt pihta saanud, milles asi. Igatahes müüs ta selle veidi aega hiljem edasi ja just see avaldas ringkondades muljet: ta müüs GQ maha, kui see oli tipus ja arvati, et see tõuseb veelgi, ja asutas ajakirja 21. Sellest peale käis GQ alla, nad kaotasid vist mingi nelikümmend protsenti lugejaid,