Saare võimalikkus. Michel Houellebecq

hea huumorimeel. Armas Sylvie. Nii läkski kaduma minu süütus ja otsustati mu kutsumus.

      Pärast gümnaasiumi lõpetamist panin ennast kirja näitlejakursustele; järgnesid üpris kuulsusetud aastad, mille jooksul ma muutusin üha tigedamaks ja seetõttu ka üha teravamaks; selle peale ei jäänud edu tulemata – see oli koguni üsna märkimisväärne, mis mind üllatas. Olin alustanud väikeste sketšidega kärgperedest, Le Monde’i ajakirjanikest, keskklassi üldisest keskpärasusest – mul tulid väga hästi välja karjääri tegevate intellektuaalide verepilastuslikud kiusatused, mida neis tekitasid nende palja naba ja üle püksivärvli ulatuvate stringidega tütred või kasutütred. Ühesõnaga olin meie kaasaja tegelikkuse terav vaatleja; mind võrreldi sageli Pierre Desproges’iga. Jätkasin ühemeheetendustega ja mõnikord võtsin vastu kutseid ka telesaadetesse, mida ma valisin välja suurte vaatajanumbrite ja keskpärase taseme põhjal. Ma ei jätnud kunagi seda keskpärasust rõhutamata, aga tegin seda peenelt: oli tarvis, et saatejuht tunneks end pisut ohustatuna, aga mitte liialt. Niisiis olin tõeline professionaal; olin ainult pisut ülehinnatud. Ma ei olnud ainus.

      Ma ei taha öelda, et minu sketšid ei olnud naljakad; need olid naljakad. Olin tõepoolest meie kaasaja tegelikkuse terav vaatleja; mulle tundus ainult, et see kõik on nii elementaarne, et meie kaasaja tegelikkuses on nii vähe asju, mida veel üldse vaadelda: oleme kõike sedavõrd lihtsustanud ja taandanud, kaotanud nii palju barjääre ja tabusid, põhjendamatuid ootusi ja mõttetuid püüdlusi; järele jäi tõepoolest väga vähe. Sotsiaalses plaanis olid muidugi olemas rikkad ja vaesed, teatud juhtudel oli võimalik üleminek ühest klassist teise – „sotsiaalsesse lifti” oli kombeks suhtuda irooniliselt; oht laostuda oli tõsisem. Seksuaalses plaanis jagunesid inimesed nendeks, kes tekitavad iha, ja nendeks, kes seda vähimalgi määral ei tekita: see mehhanismike – küll mõningate komplikatsioonidega (homoseksuaalsus jne) – taandus laias laastus siiski edevusele ja nartsissistlikule võistlemisele, mida prantsuse moralistid kirjeldasid väga tabavalt juba kolm sajandit tagasi. Muidugi olid olemas ka tublid inimesed, need, kes töötavad, kes tegelevad tegeliku kaupade tootmisega; ka need, kes – veidi koomilisel või kui soovite, haledal moel (aga mina olin eelkõige koomik) – ohverdavad end laste nimel; ja need, kes polnud nooruses ilusad, hiljem ambitsioonikad ega mitte kunagi rikkad, kes aga ometi kogu hingest – ja innukamalt ning siiramalt kui keegi teine iganes – on veendunud, et ilu, noorus, rikkus, ambitsioonid ja seks on ülimad väärtused; nemad on teatud mõttes kastme paksendaja. Nemad ei saa olla, pean seda kahjutundega ütlema, teema. Kujutasin mõnda sellist oma sketšides, et oleks vaheldust, tegelikkuse efekti; ometi hakkasin kogu asjast tasapisi tõsiselt tüdinema. Kõige hullem oli see, et mind peeti humanistiks; küll sapiseks humanistiks, aga ikkagi humanistiks. Et anda aimu minu etendustest, toon siinkohal ära ühe nalja, millega ma neid vürtsitasin:

      „Kas sa tead, kuidas nimetatakse vagiinat ümbritsevat rasva?”

      „Ei tea.”

      „Naine.”

      Kummalisel kombel õnnestus mul selliste asjadega lagedale tulles saada siiski häid arvustusi ajakirjades Elle ja Télérama; on ka tõsi, et araabia immigrantidest koomikute tulekuga said macho’likud liialdused uue hoo sisse ja mina liialdasin ikka täiega: gaas põhja, siis pidurit, kõik alati kontrolli all. Lõppkokkuvõttes on kõige suurem tulu, mis tõuseb koomikuametist ja üldisemas plaanis humoristlikust eluhoiakust, see, et võib täiesti karistamatult käituda nagu viimane kaabakas ja oma nurjatusest koguni kasu lõigata, seda nii seksuaalses kui majanduslikus mõttes, ja seda kõigi üleüldisel heakskiidul.

      Minu oletatav humanism põhines tegelikult vägagi õhukesel alusel: väikesest teravusest tubakamüüjate aadressil ja vihjetest Hispaania rannikul kaldale uhutud mustanahaliste illegaalide laipadele piisas, et tuua mulle vasakpoolse ja inimõiguste eest võitleva tegelase kuulsus. Mina ja vasakpoolne? Olin mingil ajal pannud oma sketšidesse mõne nooremapoolse globaliseerumisvastase, keda ma ei kujutanud otseselt antipaatsena; võimalik, et olin vahetevahel teinud järeleandmisi mõningasele demagoogiale: kordan, ma olin siiski tõeline professionaal. Pealegi nägin ma välja nagu araablane, mis teeb asjad kohe lihtsamaks; neil aastatel oli vasakpoolsuse ainsaks sisuks antirassism, täpsemalt valgete vastane rassism. Kusjuures ega päris täpselt aru ei saanud, kust oli pärit minu araablase välimus, mis aasta-aastalt aina süvenes: mu ema oli Hispaania päritolu ja isa minu teada bretoon. Näiteks mu väike litsakas õde oli vaieldamatult vahemerelist tüüpi, aga ta polnud pooltki nii tõmmu kui mina ja tema juuksed olid sirged. Võis tekkida küsimus, kas mu ema oli ikka olnud täiesti truu. Või oli minu sigitajaks mõni Mustafa? Või koguni mõni juut? Fuck with that: araablased käisid karjade kaupa mu etendustel, ja juudid muuseas ka, kuigi pisut vähem; ja kõik need inimesed ostsid täisraha eest pileti. Meie surma asjaolud teevad meid kõiki murelikuks, kindel see; sünni asjaolude kohta seda tingimata öelda ei saa.

      Mis puutub inimõigustesse, siis enesestki mõista oli mul nendest täiesti kama; hädavaevu suutsin oma riista õiguste vastu huvi üles näidata.

      Selles vallas kinnitas mu edasine karjäär laias laastus mu esimest edu kuurortlinnas. Enamasti puudub naistel huumorimeel, mistõttu peavad nad huumorimeelt mehelikuks omaduseks; seega ei tulnud mul terve karjääri jooksul puudu juhustest pista oma meheelund mõnda sobivasse avausse. Tõtt-öelda polnud nendes ühtimistes midagi suurejoonelist: koomikute vastu tunnevad enamasti huvi pisut vanemad, neljakümnele lähenevad naisterahvad, kes juba aimavad, et varsti kisub asi nutuseks. Mõnel neist oli paks tagumik, teisel rinnad nagu pesukindad, mõnikord mõlemat. Neis polnud kokkuvõttes midagi erutavat; ja kui enam hästi kõvaks ei lähe, siis paratamatult langeb ka huvi. Ega nad nüüd nii kohutavalt vanad ka ei olnud; teadsin, et viiekümnele lähenedes hakkavad nad taas hindama võltse, rahustavaid ja lihtsaid lahendusi – mida nad mõistagi ei leia. Seal vahepeal võisin ma neile üksnes kinnitada – uskuge mind, täiesti tahtmatult, selles pole midagi meeldivat – nende erootilise väärtuse kahanemist; ma võisin üksnes kinnitada nende esimesi kahtlusi, ja mitte üldsegi meelega sisendada neisse lootusetut elunägemust: ei, see polnud küpsus, mis neid ees ootas, vaid lihtsalt vanadus; silmapiiril polnud mingit uut õidepuhkemist, vaid hunnik frustratsiooni ja kannatusi, mis on alguses väikesed, varsti aga juba talumatud; see polnud väga eluterve, see kõik polnud tõesti väga eluterve. Elu algab viiekümneaastaselt, tõsi; ainult selle täpsustusega, et neljakümneselt on see juba läbi.

      daniel24,1

      Vaata neid väikeseid olendeid, kes seal eemal askeldavad; vaata. Need on inimesed.

      Hääbuvas valguses olen ma tunnistajaks liigi kadumisele ja see ei tekita minus vähimatki kahetsust. Viimane päikesekiir riivab tasandikku, libiseb üle ida poolt vaatevälja piirava mäeaheliku ja kuldab kõrbemaastiku üle punase kumaga. Villat ümbritseva kaitsetara metallvõrestik sätendab. Fox uriseb vaikselt; ilmselt tajub ta metslaste lähedust. Metslased ei tekita minus vähimatki kaastunnet, ka mitte ühtekuuluvustunnet; minu silmis on nad lihtsalt pisut intelligentsemad ja sellevõrra ka ohtlikumad ahvid. Teen teinekord tara lahti, et varjule saaks tulla mõni jänes või hulkuv koer; mitte kunagi selleks, et varjule saaks tulla inimene.

      Samamoodi ei kujutaks ma eladeski ette, et võiksin mõne nende emasega ühtida. Selgrootute ja taimede puhul on liikidevaheline piir enamasti territoriaalne, ülemate selgroogsete puhul omandab see peamiselt käitumist reguleeriva tähenduse.

      Kusagil Keskjaamas on modelleeritud üks minusarnane olend, vähemasti on tal minu näojooned ja minu siseorganid. Kui minu elu lakkab, registreeritakse signaali puudumine mõne nanosekundiga; otsekohe meisterdatakse valmis minu järglane. Järgmisel, hiljemalt ülejärgmisel päeval avatakse kaitsetara; minu järglane seab end nende seinte vahel sisse. Temale ongi see raamat mõeldud.

      Esimene Pierce’i seadus samastab isiksuse mäluga. Isiksus on olemas üksnes niivõrd, kuivõrd ta suudab mäletada (olgu see mäletamine siis kognitiivne, protseduuriline või afektiivne); näiteks nimelt tänu mälule ei lahusta uni vähimalgi määral identiteeditunnetust.

      Teise Pierce’i seaduse järgi toetab kognitiivset mälu adekvaatselt keel.

      Kolmas Pierce’i seadus määratleb neutraalse keele tingimused.

o

      Pierce’i