Minu Guatemala. Kaja Kahu

päästmise aktsioonis Vaikse ookeani randades. Kuna ma kõigi nende uhkete ookeanikalade kohta midagi arvata ei oska ja kilpkonnamunad mind tõepoolest ei ahvatle, ostan seekord vaid naela krevette, mis on kolm korda odavamad ja muidugi kordi värskemad kui supermarketis. Sellest meile esimeseks korraks piisab.

      Kunagi hiljem, kui mulle külla tulnud naabriprouadele krevette pakkudes mainin, et ostsin need hommikul Terminali turult, küsib üks neist pärast kohustuslikku „Issand, kas sa käid seal turul ise?” imestamist: ”Kas su mees lubab sul seal käia?”

      Ma ei hakka talle seletama, et ma ei pea selleks mehe käest luba küsima, vaid kinnitan, et ikka lubab ja siis ta palub: „Kui sa jälle lähed, osta mulle ka palun natuke! Ma tahaksin küll ise minna, aga minu mees ei luba.”

      Ja mida enam ma kohalikku ellu sisse elan, seda rohkem mõistan, et tegelikult meie ihukaitsjad vastutavadki meie elude eest. Algul jäävad jutud Guatemala kuritegevusest kaugeks, neid loen internetist või kohalikust ajalehest, ent kui tekivad sõbrad ja tuttavad ja kui pisiröövimised tänaval kuni Juhani firma müügimehe mahalaskmiseni mulle tuttavate inimestega hakkavad seostuma, siis…

      Ma väga loodan, et „meie poisid” lõpuks mõistsid, kui tänulik ma olen neile selle kaitse, hoolitsuse ja armastuse eest, mida nad meile nende kahe aasta jooksul pakkusid.

      Kõige sellega seoses meenub mulle üks episood eelmisest kümnendist, varakapitalistlikust Eestist. See on üks varasügisene õhtu, kui ma mingi töise olemise tõttu väga hilja meie kodumaja ette veeren ja mõningase üllatusega märkan, et otse meie maja ees seisab võõras auto, mille esiistmetel olevad kaks meest minu garaažisõitu väga pingsalt jälgivad. Üks tuleb isegi autost välja, nii et mul hakkab juba hirm, aga õnneks sulgub garaažiuks mu selja taga ja olen päästvalt oma territooriumil.

      Juba toas ja ka voodis kuulen Juhani käest, et päeval olla tema firmale maffia poolt „katust pakutud” ja kui ta sellest kehtiva korra kohaselt peakorterisse raporteeris, siis määras firma talle isikliku ihukaitse. 24 tunniks ööpäevas. Aga kuna üks inimene ei suuda teatavasti ilma magamata funktsioneerida, siis see täiesti isiklik mees on temaga hetkest, kui ta kodust väljub, kuni ajani, mil ta lubab selle ööpäeva jooksul rohkem mitte kodust lahkuda. Ja ülejäänud ajal seisabki meie ukse taga mehitatud valve, kellega mul oli au juba kohtuda.

      See on nii kummaline informatsioon, et ma ei oska esiotsa sellega mitte midagi peale hakata. Ilmselt esitan veel mingeid tobedaid ja täiesti mõttetuid küsimusi, sest Juhan üritab mind rahustada, et see on peamiselt ettevaatusabinõu ja asi pole kindlasti nii hull. Ma püüan ka vapper näida, kuid vaatamata sellele saadan järgneva öö mööda jubedate hirmuunenägude küüsis, kus kordamööda mind, Juhanit või meie lapsi röövitakse, vangi pannakse või muul moel piinatakse.

      Hommikul tuleb meil seda olukorda ka lastele selgitada ja otsustame rääkida, nagu asi on. Sellest hommikust alates ongi ihukaitsja Sergei meie mitteametlikuks pereliikmeks vastu võetud, paariks järgnevaks kuuks. Tööpäevadel puudutab see tegelikult vaid Juhanit, kuid nädalavahetustel oleme kõik koos. Kui läheme kohvikusse, istub ta kõrvallauas ja teeskleb, et lehes on midagi väga huvitavat lugeda; kui käime sisseoste tegemas, on ta ikka paar sammu meist tagapool. Laupäeval-pühapäeval, kui oleme kodus, kutsume ka Sergei alati meiega koos sööma. Ta on äärmiselt haritud, diskreetne ja meeldiv inimene. Ta saab kohe sõbraks meie koertega ja muretseb väga, et äkki lapsed kardavad, kui ta, püstol vööl, söögilauda tuleb. Hiljem ta jätabki oma relva söögiajaks esikusse. Ja kui ta tajub meie poegade huvi selle riistapuu vastu, siis ta näitab neile, kuidas relva käsitsetakse, ja avaldab lootust, et päriselt meil seda siiski kunagi vaja ei lähe.

      Ühe korra saan Sergeilt ka tõsiselt riielda. See on siis, kui tuleme poest ja ma parklasse jõudes unustan korra, et kõigepealt vaatab tema auto üle, istub sisse, käivitab auto ja alles siis tohime meie tulla. Ma ei saa midagi parata, aga selline ihukaitsja töörutiin on minu ellu nii sobimatu, et ma tõenäoliselt olen ta meie sõbraks kujutlenud ja nii lähengi täiesti süüdimatult esimesena auto juurde.

      „Ärge palun enam kunagi rohkem niimoodi tehke,” ütleb ta mulle hirmunud isa pilguga otsa vaadates. Ta on sealjuures nii tõsine, hirmul ja ikka nii viisakas ja kena mu vastu, et mul on tõsiselt piinlik oma mõtlematu teo pärast.

      Meie Kiievi-perioodil, kui olen Juhaniga külastamas Gruusiat, ühte tema töö maadest, on meile sealgi ihukaitse ette nähtud. Kuigi Gruusia rooside revolutsioonist on juba aega möödas, on see firma silmis siiski ohtlik piirkond ja nõnda saangi nendeks päevadeks Gia (see on lühend Gruusia mehenimest Giorgi, mida minu arust kannab seal iga teine mees), ihukaitsja, kes oskab olla kohal nii, et sa teda absoluutselt tähelegi ei pane, kes loeb su soove silmadest ja täidab need enne, kui sa ise oma soovist teadlikukski oled saanud. Tagasiteel imelisest Vardzija koobaslinnast pakub ta tagasihoidlikult, et võiksime õhtust süüa tema ema kodus, kus tunniajase ettehoiatamise järel kostitatakse meid sellise õhtusöögiga, mille valmistamiseks minul terve päev kuluks. Kui läheme mere äärde, siis võlub ta kuskilt välja oma sõbra, kes mind veesuusatama viib, ja meie lahkumisel lennujaamas ulatab ta mulle paki ehtsa Gruusia hatšapuri valmistamiseks vajamineva Suluguni juustuga, mille kohta ma mingi jutuajamise käigus olen maininud, et Kiievi turul sellist ei müüda.

      Imelik, kuidas elu pakub sulle eelnevalt tutvumiseks olukordi, mis mõne aja möödudes saavad sinu elu igapäevaosaks. Ja kuigi ma kogu südamest loodan, et edaspidi enam ei osutu elu ihukaitsjaga vajalikuks, on need mehed, kellega elu mind seni erinevatel asjaoludel kokku on viinud, kõik olnud vapustavalt armastusväärsed isiksused, igaüks oma erineval moel.

      KOHANEMINE

      Esimesed päevad, nädalad ja kuud Guatemalas mööduvad imekiirelt. Siin on kohe, algusest peale kõik teistmoodi. Vilniuses kulus mul mitu kuud, enne kui isegi seal elavate eestlastega tuttavaks sain ja ühtegi leedulasest sõpra ma seal ei leidnudki. Kiievi esimestest kuudest on mul meeles peamiselt liiklus ja kuidas selles ellu jääda. Siin aga tulevad toredad tegemised ja inimesed mu ellu esimestest hetkedest alates.

      Carmina, meie majaomaniku abikaasa, helistab meie uksekella kohe, kui informatsioon minu ja Kata saabumisest temani jõuab. Tema, ja ka kõik teised meie condominio elanikud, räägivad vabalt ilusat, pehme hispaania keele aktsendiga inglise keelt. Carmina räägib kiiresti ja palju, hüpates ühelt teemalt teisele, puistates korraga nii palju informatsiooni, et mul kaob suhteliselt kiiresti järg käest. Õhtul, kui räägin Juhanile oma kohtumisest uue naabriga, tõdengi, et ega mul suurt midagi meelde pole jäänud. Peale selle, et Carmina ise on mehhiklanna ja tulnud Guatemalasse mehe juurde, et oleme pea ühevanused, meil mõlemal on seljataga sama pikk abielu ja mõlemas peres on neli last. Seni on aga hästi meeles Carmina mitmekordsed kinnitused, et ma helistaksin või koputaksin ta uksele kohe, kui mul midagigi vaja peaks olema. Ükskõik millal, kas või südaöösel. Ja kui ma esimese hooga võib-olla peangi sellist ülevoolavat sõbralikkust vaid sõnakõlksuks, siis järgneva kahe aasta jooksul kinnistub minus teadmine, et sa võidki guatemalalase uksele igal ajal koputada ja ta annab endast kõik, et sind aidata.

      Umbes kolmandal-neljandal päeval pärast meie saabumist heliseb pealelõunal uksekell ja avades leian trepil koogiga naisterahva. Ta on „küla pealt” kuulnud, et saabunud on uus perekond kaugelt Euroopast ja tulnud meid nüüd iseküpsetatud koogiga tervitama. Ma saan teada, et Lisa on pärit Ameerika Ühendriikidest ja samuti abielludes Guatemalasse elama asunud. See selgitab ka tema heledama nahavärvi ja heledad juuksed, mille üle imestasin kuuldes, et ta on meie naabrusest. Tahan teda koos endaga kooki maitsma paluda, aga ta kiirustab hetkel asjaajamistele, kuid lubab kindlasti mõni teine päev läbi tulla. Muidugi kinnitab temagi, et mis iganes mure või küsimus mul ka on, koputagu ma aga julgelt tema uksele ja küsigu, kui vaja, kas või südaöösel. See võib tunduda ameerikaliku klišeena, et naabrit koogiga tervitama tullakse, aga võõrana võõral maal on seda äärmiselt soe ja armas kogeda. Ja klišeeks jääks see juhul, kui ma Lisat rohkem kunagi ei kohtaks, kuid temast saab mu hea sõbranna, ja meil on teineteiselt paljugi õppida.

      Ühel laupäeval esimestel nädalatel tuleb Kata teatega, et kõik meie tänava emad on