Minu Guatemala. Kaja Kahu

lastegrupi tund professionaalse kasvataja eestvedamisel. Tegelikult on tavaline puhkepäevane hetk, kus emad lastega õues kokku on trehvanud, lähemal elavad on toonud kodust mängud ja lõbu kui palju. Koos musiga kõikidelt lastelt ja emadelt laekub minu infopanka veel suur hulk nimesid ja tutvustusi, kes kelle laps on. Ma ei üritagi neid meelde jätta.

      Muide, igal guatemalalasel, ja vist kogu hispaaniakeelsel elanikkonnal maailmas, on vähemalt kaks ees- ja perekonnanime. Kõige enamlevinud variant on see, et esimene perekonnanimi on isalt ja teine emalt. Abielludes saab naise esimeseks perenimeks mehe esimene, isaliini nimi, ja teisena jääb alles ta enda isaliini nimi. Ja ametlikult nimetatakse abielus naist proua Kellegi Oma. Ehk siis mina olen seal señora de Kahu. Aga võimalikud on ka kõik muud nimekombinatsioonid. Naine võib abielludes hakata kasutama ainult mehe nime, aga kindlasti koos eesliitega „de”. Sinna juurde võib alles jätta ka oma mõlemalt vanemalt saadud perekonnanimed. Või mehe perenime üldse mitte võtta. Tavaelus, näiteks end tutvustades või meiliaadressis, on sageli kasutusel vaid üks perekonnanimi, kuid passis on enamasti kõigil ikka rohkem nimesid kirjas.

      Eesnimesid pannakse igale lapsele samuti kaks, olgu siis poiss- või tüdruklaps. Nii saabki mulle selgeks, miks Guatemala immigratsiooniankeedil on nimede kirjutamiseks neli rida ette nähtud. Kui ma oma neljatähelise ees- ja perekonnanime sinna kirja panen, jääb alati mulje nagu ma ei tahaks oma nime öelda ja sageli küsitaksegi, kas mul tõepoolest rohkem nimesid ei olegi. Ametlikult ennast esitledes nad ise ka kõiki oma perekonnanimesid ette ei loe ja eesnimedest on igapäevaselt kasutusel lühendid. Näiteks tütarlaps Maria Fernanda on igapäevaselt Mafer ja Maria Jose on Majo. Poisslaps Enrique on aga Kike ja Estuardo on Tito. Minu imelihtne Eesti nimi aga osutub neile üsna kõvaks pähkliks, sest hispaania keeles hääldub j nagu h ja kirjapildi h jäetakse kõneldes sootuks välja ütlemata. Nõnda siis kõlab minu nimi nende hääldusreeglite järgi: Kaha Kauu. Juhan on sealmaal aga päris vahva nimevariant, sest kui nad seda loevad, siis saabki kokku tavaline hispaaniakeelne nimi Juan ja kuna neil on kombeks tavakõnes ka tiitleid härra ja proua kasutada, siis ongi mu mees seal Don Juan…

      Istudes sel kaunil laupäeva pealelõunal koos kõigi nende Mariade, Fernandade ja Josedega oma uue kodutänava ääres maas, kuulates nende lakkamatut hispaaniakeelset juttu, kusjuures, nad suudavad kõik korraga rääkides siiski üksteist ka kuulata ja vastuseid anda, tekib mul hetkeks tunne nagu oleksin osaline mõnes Mehhiko seebiseriaalis. Ühest küljest tunnen ennast nii kauge ja võõrana selle seltskonna ja kultuuri keskel, teisalt aga näib, et mind on kohe omaks võetud. Vaatan neid ja mõtlen, et nad on nii erinevad, meist eestlastest, minust. Nad on nii elavad, nii avalad, nii temperamentsed. Nad meeldivad mulle ja tahaksin väga neile lähemale pääseda. Kuulan nende lauluviisina katkematult kulgevat jutuvada ja mõtlen, et kas kunagi koidab see päev, kui ma hakkan sellest ka aru saama. See tundub uskumatu, sest esialgu ei suuda ma isegi tabada, kus üks sõna lõpeb ja teine algab.

      Carmina, kuulnud, et olen huvitatud tennisest, lubab mind kohe esimesel tööpäeval kohaliku treeneriga kokku viia. Siin on elanike kasutada oma tenniseväljak ja töötab treener, kes kõiki soovijaid õpetab. Ühe individuaalse tennisetunni hind koos treeneri ja pallipoisiga on Euroopa taset arvestades igati taskukohane. Mina muidugi muretsen jälle keeleprobleemi pärast, aga Carmina hajutab mu hirmu, öeldes, et treener räägib ka natuke inglise keelt ja üldse on ta väga kena ja armas inimene ning pole mingit põhjust pabistada.

      Nõnda leiangi ennast peagi tenniseväljakult, kus tutvun Claudioga. Silma järgi pakun tema vanuseks pisut üle neljakümne, ta on väga tõmmu, pool pead minust lühem ja ta näib rõõmustavat uue võimaliku õpilase üle. Inglise keelt ta muidugi ei oska, peale mõne tennisetermini ja väga ilusa hääldusega esitatud „Are you ready?”5. Carmina abiga lepime kokku esimese tunni aja ja nii see algab. Ma ei tea siis veel, et sellest väljakust saab minu lemmikkoht meie condominio’s ning Claudiost treener, kes peale tennise õpetab mulle veel hispaania keelt ja seda, kuidas peaksin oma meelt muutma.

      Peale tenniseväljaku on elanike kasutada bassein, kus niisama suplemise kõrval samuti treeneri käe all tunde saab võtta ja ka väike jõusaal, squash’i- ja aeroobikasaal. Võimalus on liituda grupitreeningutega või palgata endale individuaaltreener mis tahes stiili viljelemiseks. Esialgu piirdun ma siiski tennisega, aga kui „uksealune post” toob teate joogatundide algamisest, siis lähen ka sinna.

      Joogatunni alguseks on märgitud kell kuus ja ma olen kümme minutit enne kuut kohal, aga mitte kedagi ei ole. Ma olen kohaloldud aja jooksul juba aru saanud, et kellaaegadest kinnipidamine ei ole guatemalalaste tugevaim külg, ent kui mõned minutid kuus läbi ikka veel kedagi pole, hakkan kahtlema, et äkki ajasin päevad sassi. Siis aga tuleb treener, äärmiselt sümpaatne noor naisterahvas, kes, nagu selgub, on üks condominio elanikest, ja järgneva viieteist minuti jooksul saabub veel neliviis joogahuvilist naist. Mina pole neist ühtegi varem näinud, aga nemad hüüatavad mind nähes kõik rõõmsalt: „Teie peate küll Katarina ema olema?”

      „Olen jah, aga kust te Katat tunnete?” imestan.

      „No kes siis Katat ei tunneks! Me kõik teame seda uut blondi tüdrukut, kes siia kaugelt Euroopast elama on tulnud.”

      Niisiis, mina elan siin kobamisi sisse, üritan nimesid ja nägusid meelde jätta, aga minu tütar teab ja tunneb juba kõiki ja kõik tunnevad teda! Meie laps ei olegi vist eestlane, mõtlen naljaga pooleks. Olen eelnevate aastate jooksul palju oma pead vaevanud mõtetega sellest, kas me ikka oleme olnud piisavalt vastutustundlikud vanemad, kui oma lastele sellise elustiili peale oleme surunud. Kata alustab Guatemalas viiendat klassi ja see on tema jaoks kolmas kool, kusjuures iga kord vahetub mitte ainult kodurajoon, vaid riik; mitte ainult sõbrad ja õpetajad, vaid ka keel, kombed ja tavad. Oma suureks rõõmuks märkan, et Kata ei tee sellest mingit probleemi. Igal sügisel läheb ta rõõmsalt ja ootusärevalt kooli, leiab kiiresti uued sõbrad, tegemised ning just tema sõbrannade kaudu tutvun minagi väga paljude, erinevatest maailma nurkadest pärit vahvate emadega.

      Siin, Guatemalas, kus meie kodu asub suletud territooriumil ja lapsed saavad vabalt omapäi õues ringi liikuda, leiab ta kohe sõbrad ka naabermajadest. Õnneks oskavad temaealised juba piisavalt ka inglise keelt, kuid õige varsti suudab Kata suhelda nendega nende emakeeles ja kuni lõpuni olen ma aeg-ajalt sunnitud Katalt abi otsima, kui ma kõiki lapsi nende vanematega seostada ei oska. Või mis siin rääkida lastest ja nende vanematest, juba mõne aja pärast on Katal selge, missugused emad-isad on omavahel õed ja vennad või onud ja tädid, kes on kelle vanaema või kellel on välismaalt sugulased külas. Mõnikord käib Kata külas mu sõbrannal Lisal. Lisa kirjutab mulle siiani, et aeg-ajalt tunneb ikka puudust sellest väikesest blondist tüdrukust, kes koputab uksele ja kellega koos siis kuuma šokolaadi keeta ja maailma asju arutada. Missuguse kergusega õpib noor peagi rääkima hispaania keeles! Meie Juhaniga ragistame ajusid mis kole, et ennast sellest grammatikast kuidagimoodi läbi närida. Kata ei tea grammatikast midagi, aga muudkui räägib, samal ajal kui meie ei saa sõna suust.

      Kord, kui meil Juhaniga juba erinevad õpetajad on ja me vaidleme mingi keeleküsimuse üle stiilis „Aga minu õpetaja ütles, et nii on õige!”, kuulab Kata meid pea viltu ja küsib: „Miks te selle nii keeruliseks teete? Rääkige lihtsalt!”

      Oh jah! Aga tõepoolest, miks me peame selle kõik nii keeruliseks tegema? Mõistlik oleks oma lapsest õppust võtta ja hakata asjadesse suhtuma nii, nagu nad on.

      Millalgi meie esimestel Guatemala kuudel organiseerib Kata meid külla üle tee naabritele. Oleme juba paar korda sealt õuelt reede ja laupäeva õhtuti valju muusikat ja juttu kuulnud ja ühel laupäeval, kui me juba päeva lõpetatuks oleme lugenud ja ennast mõnusalt elutuppa sättinud, saabubki õuest Kata jutuga, et naabritel on pidu ja nad kutsuvad teid ka. Mina muidugi kohe muretsema, et mis pidu, äkki on sünnipäev, kinki vaja ja mismoodi nad ikka meid kutsusid jne, jne.

      „Ei ole neil seal mingit sünnipäeva,” rahustab mind Kata. „Niisama on inimesed seal ja tulge nüüd, saate ka tuttavaks!”

      Võtame pudeli veini ja lähemegi. Toatäis inimesi, jälle uued näod, uued nimed, musid. Kõik

5

Kas sa oled valmis? (ingl k)