Minu Guatemala. Kaja Kahu

tunnistab meile õhtul, et see kool tundus talle nii suur ja hirmutav. Tema tahaks hoopis maia kooli minna. Hoolimata sellest, et maia kool jääb meie kodust oluliselt kaugemale kui Colegio Americano, mis asub praktiliselt nurga taga. Nii ka jääb, sest tunne ütleb, mis on õige, ja koolis käima peab ju Katarina, mitte mina ega Juhan.

      Sellega on olulised otsused Guatemalas elamiseks tehtud. Tegelikult on need reisid enne uuele maale elama ja tööle asumist mõeldud ka selleks, et pärast seda on siis võimalik tööpakkumisest keelduda. Just siin, Guatemalas, täiesti võõras kultuurikeskkonnas, mõistame selle võimaluse olulisust. Sest nii Leetu kui ka Ukrainasse kolides me siiski aimasime, missugune pilt meile seal avaneb, aga Guatemalasse sõitsime küll täielikus teadmatuses.

      Meil Juhaniga pole kombeks paljusõnaliselt asjade üle aru pidada. Pigem mõtleme kumbki omaette ja siis lõpus klapitame „jah”-id ja „ei”-d kokku. Nii ka nüüd. Vähemalt ma ei mäleta, et oleksime selle üle aru pidanud, aga mingil hetkel, kui ma juba tubadesse „kappe paigutan”, taipan küsida, et kas Juhan ikka tahab siin töötada. Ma ei mäleta ka tema selgesõnalist, kõlavat „jah”-vastust, aga sisimas sai otsus tehtud: me tuleme siia.

      Enne reisi lõppu teeb Ligia ettepaneku sõita Atitláni järve äärde. Kuna linnast sinna jõudmiseks kulub, olenevalt liiklusest, kolm ja pool kuni neli ja pool tundi, siis jääme sinna ka ööseks. Ligia jutustab, et see on tõeliselt ilus koht, kuigi äsjaalanud vihmaperioodi tõttu pole vaated ilmselt kõige paremad. Tõepoolest, taevas on neil päevil pilvine ja ka vihma sajab aegajalt. Järve ümbritsevate mägede ja vulkaanide kõrgemad tipud on udus, aga ilus on sellegipoolest. Ma armun sellesse kohta kohe.

      Järv on suur ning tema kallastel asub päris mitu väikest linna ja külakest. Meie peatume linnakeses nimega Panajachel, mis mulle oma turistidele orienteeritud laiskleva elutempoga kohe sümpaatne tundub. Enamik elanikest paistab siin olevat indiaanlased ja pean tunnistama, et võimalus kohtuda päris elusuuruses indiaanlastega on ahvatlenud mind sellest hetkest alates, kui Guatemala minu mõtetesse tuli. Tõsi, siinsed indiaanlased pole hoopiski sihvakad, sulgedega ehitud Gojko Mitići kehastatud Winnetou tüüpi iludused. Just kinolinalt, tolleaegse Saksa Demokraatliku Vabariigi filmidest, pärinevad minu põhilised visuaalsed kontaktid indiaanlastega ja tõenäoliselt samast ajast, filmidest ja raamatutest on pärit ka see eriline oreool, mille olen enda jaoks indiaanlastele külge mõelnud.

      Kohapealne reaalsus on lapsepõlve kujutlustest aga totaalselt erinev. Maiad on pisikesed, heal juhul mulle ninani, pigem jässakad kui sihvakad. Sulgi, nagu Põhja-Ameerika indiaanlastel, pole neil üldse. Truuks on nad aga jäänud oma rahvuslikule riietusele. Väidetavalt just Guatemala maiade järeltulijad on tänapäeval need, kes maailmas enim iga päev rahvariideid kannavad. Naised kannavad tikitud ja mõnikord ka tuttidega ehitud vööga ümber puusade seelikuks seotud kirevavärvilist riidetükki ja rikkalike värviliste tikanditega peaauguga ristkülikukujulist pluusi. Pluus, mis kannab nime huipil, võib olla nii õhukesest valgest kui ka paksemast värvilisest kangast, aga alati on see kaunistatud rikkalike tikanditega. Mehed kannavad pükse, mis muu maailma mõistes on enamasti „kukekad”. Vahel on pükste peale, ümber puusade, seotud miniseeliku pikkuses riidetükk. Püksid võivad olla valged, triibulised või tumedad. Korra nägime ka vaid puusade ümber keeratud riidetükiga paljaste säärtega mehikesi. Mehed kannavad vesti ja peakattena kaabulotti. Guatemala indiaanlaste rahvarõivad erinevad üksteisest piirkonniti samamoodi nagu Eesti omadki, nii et rõivaste järgi saab määrata, missugusest piirkonnast keegi tuleb. Guatemala rõivad ja üldse kõik kangad on väga tugevate, erksate värvidega, ent mingil kummalisel kombel on mõnel nende kangal hämmastav sarnasus meie Muhu või Kihnu triibuliste kangastega.

      Lapsi kannavad maia naised riidetüki sisse seotud pambuna seljal: päris väikesed on üleni palaka sees, rippumas ema seljal nagu vorstid, suurematel on pea ja käed välja jäetud. Pakke kannavad naised pea peal, pehmenduseks ja ilmselt libisemise vältimiseks on selleks tarbeks neil osavalt pealaele sätitud riidetükk. Järgneva kahe aasta jooksul näen niimoodi transporditavat väga erinevaid asju, kõige ekstreemsemad neist: jalgratas (minu kujutluses oleks jalgrattaga sõitmine oluliselt lihtsam, kui selle peas tassimine) ja veel hõõguvate sütega grillimisvann, mida pereema pärast tööpäeva lõppu ilmselt müügikohast koju kannab. Mehed tassivad raskeid kandameid seljas, aga teistmoodi, kui kodus harjunud olen nägema. Nad seovad oma kandami, näiteks küttepuud või mõne ehitusmaterjali, pundiks kokku, panevad sellele siis pika rihma ümber ja seejärel võtavad kõik selle selga, aga nii, et rihm on ümber pea nagu peavõru ja kogu kandami raskus toetubki peale. Ligia ütleb, et indiaanlaste kombe kohaselt ei lõika naised elu jooksul kordagi juukseid. Enamasti ongi neil juuksed erinevate punumismeetodite ja paeltega ümber pea seotud või siis lihtsalt hobusesabasse või krunni kogutud. Vaadates aga hobusesabades lehvivaid ilusaid terveid juukseotsi, kahtlustan, et noorem generatsioon vist siiski natuke oma juukseid pöeb, kuigi päris lühikeste juustega indiaani tüdrukut ei kohanud ma kunagi.

      Ligia näitab meile kõike, mida kahe päevaga võimalik näidata on, ja mul on tunne, et kõik need vaatepildid ja emotsioonid ei mahu mu sisse enam hästi ära. See kummaline järv ise keset tema ümber kõrguvaid mäehiiglasi, indiaani naised müütamas oma käsitööd, samas aina uusi asju juurde punudes ja tikkides, indiaani mees koos väikese pojaga imetillukeses kanuus varahommikusel järvel kala püüdmas, noorukesed indiaani tüdrukud käsitööpoe tagatoas kummalises keeles omavahel lobisemas ja aina uusi pärleid eheteks nööridele lükkimas. See kõik on nende inimeste igapäevane elu, aga mina vaatan seda nagu filmi. Ja ma tahan, et see film muudkui kestaks ja kestaks.

      Kuigi need inimesed ei ole välimuselt sugugi sellised, nagu ma seni indiaanlasi ette olen kujutanud, õhkub neist ometi sedasama uhkust ja rahulikkust, mis minu jaoks indiaani rahvaga kaasas käib.

      Käime järves ka ujumas ja Ligia räägib meile uskumusest, et see, kes järves ujudes ka pea vette kastab, tuleb siia kindlasti tagasi. Kindluse mõttes ujun kohe tükk aega vee all. Ette rutates olgu öeldud, et järgneva kahe aasta jooksul käime erinevate külalistega seitse korda seda järve vaatamas. Ja kui keegi külalistest murelikult arvab, et olen sellest paigast vist juba surmani tüdinud, siis võin käsi südamel öelda, et olen iga kell valmis siia sõitma. Nii eriline ja maagiline on minu jaoks see koht.

      Pikal tagasilennul Euroopasse ma und eriti ei leia. Olen küll väsinud, aga meeled on ärksad ja mõtted uitavad kõikvõimalikke radu pidi. Palju muljeid, nagu ikka reisil käies, aga erinev on see, et kui tavaliselt pöördud võõrsilt naastes mõne päeva pärast jälle oma tavarutiini tagasi ning elamused uuest ja põnevast jäävad tagaplaanile, siis kõik see, mida nädala jooksul Guatemalas kogesime, saab juba paari kuu pärast meie igapäevase elu osaks. Oli palju sellist, mis meie natuuri ja elustiiliga justkui ei sobiks: kokkulepetest ja aegadest mittekinnipidamine, uisapäisa ringi sahmimine, elamine suletud, valvataval territooriumil, ihukaitsjad… Ometi see meeldis mulle, kõigele vaatamata tundsin ennast hästi. Ja mulle hakkab tunduma, et sellest saab midagi palju enamat kui lihtsalt kolimine teisele maale.

      JÄLLE TEELE

      Kui mõelda viimastele aastatele meie elus, siis tunduvadki need pideva teelolemisena. Selle sõna otseses mõttes. Asjade kokkupakkimine, lahtipakkimine, uue kodu otsimine ja sisseelamine, et siis mõne aja pärast jälle minna ja end uues kohas sisse seada.

      Pärast külaskäiku Guatemalasse oleme ennast agaralt püüdnud harjutada mõttega, et seal hakkamegi varsti elama. Juhan trükib internetist välja Guatemala kaardi, mille külmkapi uksele kinnitame. Aeg-ajalt imetleme seda koos ja itsitame, et kindlasti sõidame sellistesse naljakate nimedega kohtadesse nagu Huehuetenango või Chichicastenango. Kuskilt täiesti suvalisest Ukraina bensiinijaamast leiame Guatemala ja El Salvadori maanteede kaardi ja Guatemala internetileheküljed on minu lemmikuks. Klõpsin seda pidevalt, loen ja püüan ette kujutada, mismoodi see elu seal välja võiks näha. Eesti saatkonda Guatemalas ega teisteski Kesk-Ameerika riikides pole, nii et on väheusutav, et me Guatemalas elavate eestlastega, kui neid seal olema peaks, üldse kohtume. Pärast Kata sünnipäeva maikuu lõpul jääbki vaid kuu aega, et otsad Kiievis kokku tõmmata. Veedame nostalgilise jaaniõhtu meie Eesti sõprade Kiievi