Tundmatu peig. May Agnes Fleming

Dane, lubage!” hüüatas järsku üks hääl neiu õla tagant. “Lubage teile tutvustada, Sir Roger Trajenna, miss Dane.”

      Miss Dane pöördus rahulikult peoperemehe poole, kes esitles õhtu kõrgeimat külalist, ning võttis vastu auväärse baroneti sügava kummarduse. Ent samal hetkel kõlas valsimuusika, armukadeda kunstniku lõputuks kergenduseks.

      “Nõnda siis, miss Dane, kui olete nõus, siis…” lausus mister Ingelow üpris kuninglikul toonil.

      “Vabandage mind, mister Ingelow,” vastas miss Dane lõputult külma rahuga, “ma olen selle valsi jaoks liiga väsinud. Sir Roger, keegi laulab seal eemal. Sooviksin teda kuulata.”

      Ning mister Ingelow vihase pilgu all võttis neiu vaimustunud vana baroneti käe ning jalutas eemale.

      “See igivana känd!” pomises kunstnik, silmi pungitades ja hambaid kiristades. “See kuuekümne viie aastane imbetsill! Esimest korda kuulen, et neiuke loobub valssi tantsimast sel ettekäändel, et on väsinud. Südametu flirtija on ta, see Mollie Dane, ja mina olen viimane lollpea, et sellisele oma aega raiskan.”

      Miss Dane ei tantsinudki sel õhtul enam ning Sir Roger ei eemaldunud temast sammugi. Neiu kõneles temaga, vanad silmad aga pildusid sädemeid; neiu naeratas talle, kuni aadlikul hakkas suurest rõõmust pea ringi käima.

      Ja see oli vaid algus. Kannatuste tarvis, mida pidi taluma Hugh Ingelow kahe järgneva nädala vältel, ei jätku sõnu. Kõigele krooniks ilmus lavale doktor Oleander ning välgutas madalate pruunide kulmude alt silmi koketse Mollie poole.

      “Ma võin ju olla viisakas kellegi nii tavalise inimese vastu nagu üks tohter,” ütles Mollie oma eestkostjale, kui too teda taas ettevaatlikult küsitles, “aga kui Walesi baronetid on valmis põlvili langema ja suudlema maad, kus kõndinud olen! Kui doktor Oleanderile ei meeldi minu suhtumine, mingu New Yorki tagasi. Ma pole teda kunagi siia kutsunud.”

      Sir Rogeri pühendumus oli sõnulseletamatu. Pole ime, et Mollie oli haaratud. Kogu linn oli qui vive5. See pikantne New Yorgi kaunitar, keda mehed jumaldasid ja naised põlastasid, oligi võitnud kuldse karika. Kas aadlimees tõesti palub tal saada leedi Trajennaks… või haihtub kogu glamuur ning see väike ninakas flirtija jääb kuivale?

      Mister Walraveni viimasel Washingtoni-õhtul sai see küsimus vastuse. Nad olid suurejoonelisel vastuvõtul, missis Walraven säras ja hiilgas muarees ja teemantides, Mollie hõljus ringi õhkõrnas roosas, eheteks kilgendavad pärlid ja merevaigust ehted. Kohal oli mõistagi ka Sir Roger ja kohal olid (samuti mõistagi) doktor Oleander ja Hugh Ingelow, mõlemad armukadedusest suremas.

      Juba ammu oli kõigile selgeks saanud, et Walesi baronet ei lahku hetkekski neiu kõrvalt, välja arvatud siis, kui viimane tantsis. Nii et kui nad veidi enne õhtusööki seisid kahekesi lossi ees platsil, polnud selles midagi üllatavat ega märkimisväärset.

      Talveöö oli tuuletu ja mahe. Sir Rogerit painavad astmaatilised ja reumaatilised hädad olid Washingtoni suhteliselt soojas kliimas teda seks korraks rahule jätnud. Kuuvalgus kallas kõik üle häguse auhiilgusega, tähed kirjasid taevast, eemalt ballisaalist kostsid kauged muusikahelid – kõik oli armuavaldusteks küps. Sir Roger Trajenna, keda inspireerisid muusika, kuuvalgus ning võluv väike kaunitar tema kõrval, just siin ja praegu asetas oma tiitli, südame ja varanduse miss Dane’i üllaste jalgade ette.

      Tekkis vaikus. Koguni Mollie tundis end pisut heidutatuna, kui suur hetk oli viimaks saabunud.

      “Ma tean, et vanusevahe on suur,” lausus baronet erutusest vabisedes, “kuid kogu mu elu siin ilmas olgu pühendatud teile; iga rõõm, mida maine vara võib tuua, kuulugu teile; iga soov, mida iganes ilmutate, saab täidetud. Teist saaks minu silmatera, minu ebajumalanna. Armastan teid meeletult. Öelge siis ei, ku ma olen liiga vana.”

      “Ei ütle,” lausus Mollie. “Teie vanus ei loe mitte põrmugi. Noored mehed ei meeldigi mulle eriti; nad on mind ära tüüdanud.”

      “Mul on siis lootust?” küsis vana mees hingetult.

      “Oo jaa, Sir Roger, teil on lootust. Ma ei armasta kedagi neist meestest, keda tunnen.”

      “Kas teist saab minu abikaasa?”

      “Oo, see on juba teine asi! Mulle tundub, et ma ei ole veel abieluks valmis. Peate mulle aega andma, Sir Roger. Tulge, lähme õhtustama. Mõne aja pärast vastan teile.”

      “Nagu soovite, mu kaunis Mollie. Aga ärge palun laske mul liiga kaua oodata ja kui vastus tuleb, siis olgu see “jah”.”

      Miss Dane sõi isukalt, võttis vastu mister Ingelow kutse valsile ning doktor Oleanderi kutse kadrillile, naeratas mesimagusalt ja armulikult mõlemale ning balli lõppedes võttis Sir Rogeri käe, et tõlda astuda.

      “Nii, miss Dane… Mollie!” ütles baronet kärsitult, “kas olete otsustanud? Kas vastus on… jah või… ei?”

      Ning Mollie vaatas baronetile otsa tähesäraste, asuursiniste silmadega, seesama hullutav naeratus huulil ning vastas magusasti:

      “Jah!”

      V peatükk

      MOLLIE VALLATUSED

      MISS DANE PÖÖRDUS TAGASI New Yorki “kihlatuna” ning seda tõika ei teadnud keegi peale tema enese ja rõõmust joobnud waleslase.

      “Pole mingit vajadust kiirustada,” lausus noor daam vanaldasele austajale, “ma tahan turvaliselt koju jõuda, enne kui lähedasi selle uudisega jalust raban. Kihluste üle on alati nii palju sosinat ja sisinat ning kihlus ise on üks hirmus segadus ja kuulujuttude levitamine nagunii.”

      Seda miss Dane ütles. Mida ta mõtles, oli sootuks teine asi.

      “Ma tõesti tahan, et doktor Oleander ja mister Sardonyx mulle abieluettepaneku teeksid; aga kui nad avastavad, et olen eelistanud baronetti, siis nad ei tee. Tohutult igatsen näha nende virilaid ja loppis nägusid, kui vastan: “Tänan, ei.” Ja siis on veel Hugh Ingelow…”

      Ent siinkohal katkes Mollie salakavalate mõtete vool ning ta sinisilmi varjutas süümepiinade loor.

      “Vaene Hugh! Vaene poiss! Pisut liiga raske on temaga niiviisi käituda; ja ta on minusse ka hirmus kiindunud. Aga ikkagi, võimatu on nüüd enam midagi muuta… muidugi on. Ma tahan olla rikas, kanda teemante ja rännata ümber maailma ja olla “Mileedi!” ning vaene armas Hugh ei suuda üht kassigi korralikult toita. Ah! Kui kahju, et kõik kenad mehed, meeldivad mehed peavad vaesed olema!”

      Ustavalt ja truult üksteise järel tulid Mollie austajad Walravenite peole. Kedagi ei üllatanud enam Messrs Ingelow ja Oleanderi kiindumusavaldused, kuid kõiki jahmatas Sir Roger Trajenna.

      “Kas on tõesti võimalik, et see vana uhke džentelmen on sellesse kuldjuukselisse ja nipsakasse lapsukesse tõsiselt armunud?” küsis Carl Walraveni abikaasa vihaselt üllatununa. “Washingtonis oli märgata tema tähelepanuavaldusi, aga mina oletasin, et nende vanade silmade pilk vaid hetkeks temale keskendus. Ja kui see osutub tõeks, siis mida see tüdrukule tähendaks! Ja et need veeuputuse-eelsed lapsikud tudid võivad ka nii naeruväärsed olla. Mileedi Trajenna! Tõesti vastik sõnapaar! Hea meelega mürgitaksin selle plika!”

      Miss Dane flirtis endiselt, hoolimata kihlusest, kõigi kolme noorepoolse austajaga.

      Ikka ja jälle väljendas Sir Roger lapseliku, kuid halvakspaneva pilguga nõrka protesti.

      “See ei ole aus minu suhtes ja see ei ole aus teie enese suhtes, mu kallis,” ütles ta. “Iga naeratus, mille neile saadate, on noahoop minu südamesse. Lubage mul kõnelda mister Walraveniga ja viia kõik otsekohe lõpule.”

      Kuid Mollie keeldus endiselt sellega nõustumast.

      “Ei, Sir Roger, las ma liigun vähekese aega veel oma endistel radadel. Pole vaja olla armukade. Ma ei hooli neist kolmest mitte küünevõrdki. See on lihtsalt nii lõbus. Oodake veel veidi.”

      Ja mõistagi laskis hallipäine vana despoot sel neiul endisi radu käia.

      Teisel

5

qui vive– kihevil.