Tundmatu peig. May Agnes Fleming

kahju. Siin aga tuleb doktor Oleander ja ma kavatsen olla just nii võrgutav nagu alati, sest ma tahan need ülejäänud kaks hullumeelsuse äärele ajada.”

      Mollie astus tantsusammul eemale, jättes mister Walraveni abitus segaduses põskhabet näperdama.

      “Huvitav, kas olen nüüd omadega täiesti sees?” mõtles ta, vaadates üle pika saali Blanche’i poole, kes säras ja hiilgas ühe särava ja tähelepanuväärse rühma keskel. “Ta on väga ilus ja väga nutikas, niivõrd nutikas, et elu lõpuni ei saa ma teada, kas avaldasin mina talle armastust või tema mulle. Ja nüüd on juba liiga hilja midagi ette võtta, sest valida on kas pulmad või ränk kahju, ja neist kahest halvast eelistan esimest.”

      Missis Walraveni dinee lõppes väga hilja ning Blanche Oleander läks koju koos onupojaga.

      “Ülbe ja ninatark plikanähvits!” pahvatas miss Oleander kohe, kui nad kahekesi kaarikus olid. “Guy, mida sa pagana päralt mõtlesid, kui talle kogu õhtu nii märgatavat tähelepanu avaldasid?”

      “Mida mõtles Carl Walraven, kui sulle kogu õhtu nii märgatavat tähelepanu avaldas?” mõõtis onupoeg talle vastu.

      “Mister Walraven ei kurameerinud niisama, ta mõtleb abielu.”

      “Ja mina ka ei kurameeri niisama, ka mina mõtlen abielu.”

      “Guy, sa oled hull! Abielluda selle nimetu, häbematu nukukesega?” “Blanche, püsi viisakuse piirides! Päris kindlasti ma abiellun temaga, kui tema tahab abielluda minuga.”

      “Siis kahetsed seda kõik oma ülejäänud elupäevad.”

      “Küllap vist. Minu arust ma kuulsin, et miss Dane tegi sama märkuse ka sinu kihlatu kohta.”

      “Häh, see väike häbematu nõiaplika! Oodaku, kuni minust saab mister Walraveni abikaasa!”

      “Väga segane ja jube lugu! Millal siis?”

      “Pulmad? Järgmisel kuul.”

      “Vaene Walraven! Aga nüüd, Blanche, ära mine närvi, palun! Kui sa oled abielus, siis tahad sa seda sinisilmset Molliet jalust ära, järelikult annad ta mulle, väike tulesäde, nagu ta on! Mulle on taltsutamata varsad alati meele järele olnud, sest mulle meeldib neid taltsutada.”

      Missis Walravenile räägiti poja peatsetest pulmadest päev pärast dineed; missis pani pahaks, kuid ei öelnud sõnagi. Mollie pani pahaks ja ütles kõike.

      “Pole mõtet nüüd enam sellest rääkida, Mollie!” hüüdis ta eestkostja kannatamatult. “Ma tahan ja pean Blanche’iga abielluma.”

      “Ja oh, missugune haletsusväärne õnnetusehunnik olete te juba aasta pärast! Aga ma ei jäta teid iialgi maha, ma ei loovuta oma lippu vallutajannale. “Poiss põleval laevalael.” Minust saab teie teine tüüri… või kuidas tahes selle ameti nimetus on. Teile. Minust saab nüüdsest peale teie pruutneitsi ja teie kaitsja selle võluva Blanche’i eest.”

      Ta pidas sõna. Hoolimata miss Oleanderi meelepahast saigi Molliest esimene pruutneitsi, kui see sündmusterohke õhtu kätte jõudis.

      Ent kaunim kui pruut, kõige sulnima neiuna kogu roosilise pruutneitsite parve keskel hiilgas sinisilmne Mollie Dane. Seltskond sõnatult imetlevaid mehi seisis tagaplaanil, nende hulgas silmatorkavaim Hugh Ingelow.

      Pruutpaar viidi albas ja stoolas ootava preestri ette ning “Kes kingib selle naise?” oli küsitud ja vastatud ning pidulik laulatus jätkus korrakohaselt, kuni ukse poolt kostsid äkisti ärevad hääled.

      Keegi tormas sisse ning üle kogu avara hoone kaikus üks hääl, mis karjus:

      “Pidage! Ma keelan selle abielu!”

      Carl Walraven pöördus nagu ussist nõelatud. Pruut karjatas, pruutneitsid vastasid kajana sama karjega kogu heliredeli ulatuses, kõik peale Mollie; sest tema ja peigmees tundsid sissetungija otsekohe ära.

      Sest pikk ja kõhn nagu Macbethi esimeses pildis ilmuv nõid, seisis nende ees keegi naine – Miriam!

      IV peatükk

      MOLLIE VALLUTUS

      VALITSES HAUDVAIKUS: kõigi pilgud olid koondunud tontlikule naisekujule, kes nende ees kõrgus.

      “Ma keelan ära selle abielu!” hüüdis Miriam. “Preester, see on teie hukatus, kui panete need kaks inimest paari!”

      “See naine on hull!” hüüdis Carl Walraven vihast kahvatades. “Mehed, visake ta välja!”

      Keegi ei sekkunud; kõik vahtisid põnevusest hingetuna, kuidas miss Dane oma kohalt lahkus, selle jubeda ilmutise ette astus ja talle silma vaatas. Naine karjatas teda nähes ning haaras ägedalt neiu käe.

      “Hull plika! Kas oled unustanud, mida ma sulle ütlesin? Kas abiellud selle mehega?”

      “Abiellun selle mehega? Mida sa sellega mõtled? Ma ei kavatse täna abielluda mitte kellegagi. Hoopis sina oled hulluks läinud, minu meelest.”

      “Milleks siis need pruudirõivad?”

      “Pruutneitsi rõivad, kui tohib. Tule taevas appi, Miriam, kas sa tõesti arvasid, et ma kavatsen mister Walraveniga abielluda, kas arvasid?”

      Segaduses Miriam tõmbas peoga üle lauba.

      “Kellega ta siis abiellub, kui mitte sinuga?”

      “Miss Blanche Oleanderiga muidugi, nagu iga inimene oleks võinud sulle öelda, kui oleksid vaevaks võtnud küsida, enne kui siia sisse tormad ja stseeni korraldad.”

      “Ma kuulsin alles eile õhtul, et ta abiellub,” ütles Miriam kimbatuses olles, “ja olin veendunud, et sinuga.”

      “Siis pidi sul olema minu maitsest halvem ettekujutus, kui ma arvasin. Tule, vabanda kõigi ees ja ütle, et see kõik oli hirmus viga.”

      “Üks sõna veel: oled sa terve ja õnnelik?”

      “Mu tervis on täiesti korras ja olen õnnelik nagu printsess. Tule nüüd, pole aega raisata. Hirmus, kuidas inimesed praegu vaatavad, pruut on raevust sõge. Tule ruttu!”

      Mollie lipsas oma kohale tagasi ning Miriam astus ette, pöördudes kohalviibijate poole:

      “Ma palun teilt väga vabandust, leedid ja džentelmenid. Ma tegin suure vea. Ma arvasin, et pruut on miss Dane. Palun jätkake talitust.”

      Miriam tõmbas loori kahvatu ja kõhna näo ette ning, viimased sõnad öeldud, kiirustas välja ja kadus. Mister Walraven suutis vaevu raevu alla suruda ja pöördus vaimuliku poole.

      “Jätkake!” lausus ta kannatamatult. “Ja palun kiiremini.”

      Pruut, nägu vihast ja alandusest kahvatu, asus oma kohale. Tseremoonia jätkus. Seekord ei olnud vahelesegamisi ning kümne minuti pärast oli see paar juba mees ja naine.

      Pool tundi hiljem olid nad tagasi Walravenite lossis pulmapidu pidamas ning siis pöördus vastne missis Walraven, pilk välkumas ja metalsel häälel isanda poole, nõudes seletust. Mister Walraven kehitas kõige kahetsevamal kombel õlgu.

      “Mu armas Blanche, ma ei oska seletada. See naine peab hull olema. Räägi palun Molliega.”

      “Carl Walraven, ära sa mõtlegi mind otse pulmapäeval petta. Sa tead sellest rohkem, kui räägid.”

      “Missis Walraven, ära palun raiska oma ingellikku häält niisugusel toonil tühja asja peale. Ma ütlesin, räägi Molliega. Ma ütlen veel kord, räägi Molliega; ja ennäe, seal ta ongi.”

      “Siin ta ongi,” lausus miss Dane nende juurde trügides. “Kas tahate, et juba tõstaksin laulatusejärgse pööristormi? Paljutõotav algus! Milles küsimus?”

      “Kes see naine oli?” nõudis pruut.

      “Üks minu vana sõber, madame.”

      “Miks ta tuli kirikusse ja tahtis laulatust takistada?”

      “Sest ta arvas, et pruut olen mina. Ta ju ütles nii, ütles eks? Ja kuna