Tundmatu peig. May Agnes Fleming

täies ehtes missis Walraven seisis abikaasa kõrval ja tervitas saabuvaid külalisi. Miss Mollie Dane kahisevas siidis, mille voldid heitsid preili liigutuste peale pimestavaid helke, vesiroosid kunstipäraselt seatud pimestavate lokkide ümber, oli kaunis nagu merevahust tõusev Veenus.

      Siin ja seal, kõikjal veikles ta nagu valgusvihk; tantsis unistava pilguga kunstniku Hugh Ingelow’ga, rippus doktor Oleanderi käevangus, lobises nagu harakas advokaat Sardonyx’ga, ajuti naersid nad kõik kolm koos Sir Roger Trajennaga.

      Tema käike oleks võinud ette arvata sama edutult kui komeedi ilmumisi-kadumisi või mõistatada, mis suunast tormituul järgmisena puhub.

      “Naised jäävad igavesti mõistatuseks,” ohkas doktor Oleander vaikses meeleheites missis Walravenile. “Kulutõde, ammu teada ja tuntud; aga kirevase päralt! miss Mollie Dane kinnitab seda tuhandekordselt ja paneb krooni pähe ka veel. Ma pole eluski nii mõistatuslikku paharetti näinud.”

      “See olend on pahesid ja trikke otsast otsani täis,” sisistas Carl Walraveni pruut. “See kõik on vaid tema kurikaval intriigitsemine, et tõmmata selle halli lambapea Sir Roger Trajenna tähelepanu. Kui oled temasse armunud, Guy (ja kuidas sa seda suudad, on mulle mõistatuseks), miks sa talle siis kohe ettepanekut ei tee?”

      “Sellepärast, et ma kardan, madame.”

      “Kardad!” sõnas missis Walraven põlastavalt, “kardad seda seitsmeteistkümneaastast upsakat plikat! Ma poleks iial arvanud, et sa säärane idioot oled, Guy Oleander.”

      “Tänan, mu armas sugulane! On ebameeldiv, kui sind pilkab “seitsmeteistkümneaastane upsakas plika”, aga enam hakkab mulle vastu, kui mind pilkab kahekümne seitsme aastane leedi. Sinu vanus, mu kallis Blanche, eks ole?”

      “Minu vanus ei loe siin midagi!” torkas missis Walraven teravalt. “Minu vanus ei ole tähtis. Kui sa täna õhtul Mollie Dane’ile ettepanekut ei tee, siis homme teevad seda Hugh Ingelow või James Sardonyx ja šansid on kümme ühe vastu, et ta võtab esimese, kes on kõige julgem.”

      “Kas tõesti? Miks?”

      “Oh, muidugi selleks, et olla seltskonnas, olla kangelanna, olla tähelepanu keskpunktis. Ta tahab, et kõik temast räägiksid, see sinu lummav haldjaneiu. Ta ei armasta teist mitte ühtki, seda on kohe näha. Tema pelglikus loomuses, ma arvan, peitub põhjus, miks ta ei saa armastada mitte kedagi peale omaenese üliarmsa mina.”

      “Mu kallis missis Walraven, kas sa ei ole ehk ülearu karm? Vaene sinisilmne Mollie! Ja sa arvad, et kui temaga täna õhtul räägin, on mul lootust?”

      “Suurem lootus, kui sellega veel venitades. Ta võib öelda “jah” mõne hetkeaje sunnil. Ja kui ta soostub, siis usalda mind, ta peab oma sõna.”

      “Kuidas?”

      “See on juba minu mure. Aah! Mis see oli?”

      Nõod seisid kõrge, raskete draperiidega varjatud akna all ning õrnad siidkardinad olid äkitselt laperdama löönud.

      “Ainult tuul,” vastas doktor Oleander ükskõikselt. “No kena on, Blanche, võtan sind sõnast. Teen täna õhtul Molliele abieluettepaneku.” Missis Walraven noogutas ja pöördus, et eemalduda.

      “Ja tee seda nii kähku, kui saad. Sina tantsid temaga täna polkat või kadrilli, eks ole? Pärast seda polkat või kadrilli, vaat siis. Aga nüüd mingem lahku, sest seltskond hakkab arvama, et sepitseme uut püssirohuvandenõu.”

      “Või mister Carl Walraven muutub armukadedaks,” arvas doktor Oleander itsitades. “Kuule, Blanche, see kullakarva Mollie ei saa ju olla tema tütar, ega ju?”

      Missis Walraveni mustad silmad pildusid sädemeid.

      “Olgu ta kes tahes, mida rutem ta siit majast läinud on, seda parem. Ma vihkan teda, doktor Oleander, seda sinu Kullakarva Haldjapiigat, ja suurima rõõmuga läheksin ta matustele!”

      Nõu pidanud paar lahkus teineteisest. Vaevalt olid nad läinud, kui siidkardin paotus ning üks elevil näoke helekollaste juuste raamistuses piilus välja; see näoke säras ülemeelikult.

      “Kaks naist ühe katuse all, kaks kassi ühe hiire kallal, iial ei saa nad kokkuleppele,” kordas Mollie endamisi vana tõde. “Salakõrvad ei kuule eneste kohta iial midagi head, aga oeh! see võimalus oli vastupandamatu. Niisiis doktor Guy Oleander teeb mulle täna õhtul ettepaneku ja Mollie Dane vastab “jah” hetkelise impulsi ajel, ja mamma Blanche sunnib teda oma sõna juurde jääma! Ja see kõik peab toimuma pärast polkat või kadrilli! Väga hea, olen valmis. Kui doktor Oleander ja ta onutütar vastu näppe ei saa, siis minu nimi pole Mollie!”

      Miss Dane vaatas õhtu kuldraamistuses kava ning avastas, et polka ja kadrill on kohe-kohe tulemas.

      Kohendanud roosikarva kleiti, lippas ta minema, mõrtsukalik väike naeratus huulil. Kõik tegid teed maja peretütrele ning hetkega oli ta doktor Oleanderi kõrval, hoidis eeskava ta silme ees ning naeratas mehele kõige pimestavamalt, lummavamalt.

      “Missugune häbematu käitumine, doktor Oleander! Olen teid juba kõikjalt otsinud. Kutsun teid tunnistajaks, kolonel Marshland, ta lubas mulle selle kadrilli. Juba kõlab muusika, tema aga jätab mind ennast mööda maja jahtima.”

      “Andestamatu,” ütles galantne kolonel. “Tema aastates oleksin oodanud temalt paremat käitumist. Oleander, sõlmige rahu, kui oskate.”

      Kolonel kummardas ja eemaldus.

      Doktor Oleander haaras neiu käe ja kummardas samuti sügavalt selle sädeleva pahareti ees.

      “Te pole leppimatu, usun seda kindlalt, miss Mollie. See kõik oli koloneli süü, et temaga lobisema jäin, kinnitan teile.”

      Mollie kehitas õlgu.

      “Muidugi, kui te nii ütlete. Oh ärge tehke nii kahetsevat nägu! Ma andestan teile, aga ärge enam pattu tehke. Tulge! Meid oodatakse, tulge!” Kogu tantsu ajal säras miss Danenaguei iial varem. Vaevalt oli kadrill läbi saanud, kui doktor Oleander oli kümme korda sügavamale armumere põhja vajunud.

      “Siin on väga palav!” hüüatas Mollie kärsitult. “Suisa lämmatav! Lähme kuhugi, kus on jahedam.”

      “Lähme talveaeda,” pakkus doktor Oleander mahedal häälel, aimamata, kuidas kaunis orjapidajanna ta haneks tõmbab. “Seal saame olla omakeskis ja jahedas.”

      Talveaed oli tõesti meeldivalt jahe pärast ballisaali Aafrika-kuumust. Alabasterlambid heitsid kahvatut kuuvalgusetaolist sära suikuvatele lilledele, tasa sulisevatele purskkaevudele ja marmorist jumalannadele.

      Miss Dane istus vägeva apelsinipuu alla ja hakkas endale loiult lehvikuga tuult lehvitama.

      “Kui meeldiv – varjuline valgus, rooside parfüüm, vete tasane kohin, muusika, eraldatus! Kas ma pole nagu roosiaia kuninganna, doktor Oleander?”

      “Jah, nagu kuninganna, nagu Veenus, nagu kõik, mis on ere, kaunis, vastupandamatu, miss Dane!”

      “Monsieur ajab mind segadusse! Miks, taevakene, sir! Mida te mõtlete?”

      Sest doktor Oleander oli juba haaranud ta käed ning valas välja kirgliku armuavalduse.

      “Tule taevas appi! Laske mind kohe lahti! Kuidas te julgete, sir? Kas olete arust ära, doktor Oleander?”

      “Ma olen hull armastusest teie järele, Mollie! Ma jumaldan teid kogu südamest!”

      “Kas ikka tõesti?” pahvatas Mollie, põrnitsedes vihaselt sassis lokke. “Milline mu kleit on – paha vaadatagi! Olen teis pettunud, doktor Oleander!”

      “Mollie, ma armastan teid!”

      “Mis sellest, see pole põhjus, miks minu ilus kleit ära rikkuda ja soeng sassi ajada. Teil pole õigust niisugusel taltsutamata viisil käituda, sir!”

      “Aga Mollie! Taeva pärast! Kas kuulete mind? Teie kleit ei ole tähtis.”“Minu kleit ei ole tähtis?” kiljatas Mollie heleda häälega. “Doktor Oleander, te olete täielik mühakas ja ma olen juba otsustanud, et ei räägi teiega ühtki sõna