Vanad meistrid. Thomas Bernard

Täiuslik ei ähvarda meid mitte ainult lakkamatult hävinguga, vaid hävitabki meid, kõik see, mis siin märksõna meistriteos all seintel ripub, ütles ta. Ma lähtun sellest, et täiuslikku, tervikut pole üldse olemas, ja iga kord, kui ma olen sellisest siin seinal rippuvast niinimetatud täiuslikust kunstiteosest fragmendi teinud, olles nii kaua otsinud kunstiteoses seda põhilist viga, seda otsustavat punkti kunstniku äpardumises, kuni olen selle leidnud, jõuan ma sammu võrra edasi. Kõigis neis piltides, niinimetatud meistriteostes, leidsin ja avasin ma põhilise vea, nende äpardunud looja. Üle kolmekümne aasta lahenes see – nagu võite arvata – nurjatu tehe mul jäägitult. Ükski neist maailmakuulsatest meistriteostest, ükspuha kelle tehtud, pole tõesti tervik ja täiuslik. See rahustab mind, ütles ta. Tegelikult teeb see mind õnnelikuks. Alles siis, kui oleme ikka ja jälle jõudnud sinnamaale, et tervikut ja täiuslikku pole olemas, on meil võimalus edasi elada. Me ei kannata tervikut ja täiuslikku välja. Me peame sõitma Rooma ja tegema kindlaks, et Peetruse kirik on maitsetu soperdis, Bernini altar arhitektooniline nürimeelsus, ütles ta. Me peame nägema paavsti palgest palgesse ja selle väljakannatamiseks isiklikult kindlaks tegema, et lõppkokkuvõttes on ta täpselt samasugune abitult groteskne inimene nagu kõik teisedki. Me peame kuulama Bachi ja kuulma tema äpardumist, kuulama Beethovenit ja kuulma tema äpardumist, isegi kuulama Mozart ja kuulma, kuidas temal äpardub. Ja nõnda peame talitama ka niinimetatud suurte filosoofidega, olgu nad kas või meie lemmikvaimukunstnikud, ütles ta. Me ei armasta ju Pascali sellepärast, et ta on nii täiuslik, vaid kuna ta tegelikult on nii abitu, nagu me armastame ka Montaigne’i tema eluaeg otsiva ja mitte leidva abituse pärast, Voltaire’i tema abituse pärast. Filosoofiat ja kogu vaimuteadust ühtekokku armastame ju ainult seetõttu, et see on absoluutselt abitu. Tõeliselt armastame ainult neid raamatuid, mis pole tervikud, vaid on kaootilised ja abitud. Nii on see kõigi ja kõigega, ütles Reger, ka mõnda inimesse oleme ju ainult sellepärast eriti kiindunud, et ta on abitu ja ei mingi tervik, et ta on kaootiline ja ebatäiuslik. Jah, ütlen ma, El Greco, kena on, aga see hea mees ei osanud kätt maalida! Ja ma ütlen: Veronese, hüva, kuid see hea mees ei osanud loomulikku nägu maalida. Ja mida ma teile täna fuuga kohta ütlesin, ütles ta eile, siis ükski kõigist heliloojatest, olgu need või suurimad, pole komponeerinud täiuslikku fuugat, isegi Bach mitte, kes oli ju ometi rahu ise ja puhas kompositsiooniline selgus. Pole ühtki täiuslikku pilti ja pole täiuslikku raamatut ega täiuslikku muusikapala, ütles Reger, see on tõde, mis võimaldab edasi eksisteerida sellisel peal nagu minu oma, mis pole ju eluaeg midagi muud kui meelt heitev pea. Peal tuleb olla otsiv pea, vigu, inimkonnavigu otsiv pea, nurjumisi otsiv pea. Inimpea on ainult siis tõesti inimpea, kui ta otsib inimkonnavigasid. Inimpea ei ole inimpea, kui ta ei hakka inimkonnavigasid otsima, ütles Reger. Hea pea on inimkonnavigasid otsiv pea ja erakordne pea on selline, mis neid inimkonnavigasid leiab, ja geniaalne pea selline, mis pärast sääraste vigade leidmist neile osutab ja kõigi tema käsutuses olevate vahenditega neid vigu näitab. Ka selles mõttes, ütles Reger, osutub tõeks see iseendast ju alati mõttelagedalt välja öeldud lause: kes otsib, see leiab. Kes siin selles muuseumis nende sadade niinimetatud meistriteoste hulgas vigu otsib, see neid ka leiab, ütles Reger. Ükski teos selles muuseumis pole veatu, ütlen mina. Te võite selle peale muiata, ütles ta, see võib teid kohutada, aga mind ennast teeb see õnnelikuks. Ja on ju ka oma põhjus sellel, miks ma üle kolmekümne aasta käin Kunstiajaloo Muuseumis ja mitte Loodusloo Muuseumis siinsamas vastas. Ta istus ikka veel pingil, must kaabu peas, tõepoolest liikumatult, ja oli selge, et nüüd juba pikimat aega ei vaadelnud ta Valge habemega meest, vaid midagi hoopis muud Valge habemega mehe taga, mitte Tintorettot, vaid midagi muuseumist kaugele väljapoole jäävat, sellal kui mina ise silmitsesin küll Regerit ja Valge habemega meest ja nägin nende taga ometi Regerit, kes eile oli mulle fuugasid seletanud. Ma olin kuulnud teda juba nii sageli fuugasid seletamas, et eile polnud mul tahtmist teda tähelepanelikult kuulata, ma küll kuulasin, mida ta ütles, ja see oli ülihuvitav, mida tal oli näiteks öelda Schumanni fuugakatsete kohta, kuid oma mõtetega olin ma ometi olnud kusagil hoopis mujal. Ma nägin Regerit pingil istumas ja Valge habemega meest tema taga ja nägin Regerit, kes püüdis mulle taas kord, palju suurema armastusega asja vastu kui seni, fuugakunsti selgitada, ja ma kuulsin, mida Reger ütles, ja nägin ometi oma lapsepõlve ja kuulsin lapsepõlve hääli, oma õdede-vendade hääli, ema häält, oma vanavanemate hääli maal. Lapsena olin ma maal üsna õnnelik olnud, kuid õnnelikum olin ma siiski ikka ja jälle linnas, nagu ma ka hiljem ja nüüd olen palju õnnelikum linnas kui maal. Nagu ma olen ju alati olnud palju õnnelikum kunstis kui looduses, loodus on minus eluaeg kõhedust äratanud, kunstis olen end alati turvaliselt tundnud. Juba lapsepõlves, mida ma tohtisin eeskätt mööda saata emapoolsete vanavanemate hoole all, ja kus ma kokkuvõttes olin ju tõepoolest õnnelik, sest olin ma seal ju alati kindlas kohas ja heades kätes niinimetatud kunstimaailma näol, mitte looduses, mida ma küll alati uudistasin, kuid mida niisama alati kartsin, ja see pole tänini muutunud, mitte ainsatki hetke ei tunne ma end looduses kodus olevat, vaid ikka kunstimaailmas, kõige turvalisemalt muusikamaailmas. Nii kaugele kui ma suudan tagasi mõtelda, pole ma maailmas armastanud midagi rohkem kui muusikat, mõtlesin ma läbi Regeri, muuseumist välja ja oma lapsepõlve sisse vaadates. Neid läbivaateid ammugi möödunud lapsepõlve armastan ma alati ning andun neile läbinisti ja kasutan neid ära, kuidas vaid suudan, ärgu see lapsepõlve ulatuv pilk iial lakaku, mõtlen ma ikka. Mis lapsepõlv võis küll Regeril olla, mõtlesin ma, ma ei tea sellest palju, lapsepõlve osas pole Reger jutukas. Ja Irrsigler? Ta ei räägi sellest meelsasti ega vaata ka heameelega sellele tagasi. Lõuna paiku tuleb muuseumi ikka rohkem gruppe, viimasel ajal erakordselt palju Ida-Euroopa maadest, mitu päeva järjest nägin ma gruppe Gruusiast, keda venekeelsed giidid galeriist läbi kihutasid, kihutasid on õige sõna, sest need rühmad ei lähe, vaid jooksevad muuseumist läbi, takka aetuna, tegelikult ilma vähimagi huvita, täielikult väsinud kõigist neist muljetest, mida on pidanud oma Viini reisil juba kogema. Eelmisel nädalal vaatasin ühte meest Thbilisist, kuidas ta eraldus ühest Kaukaasia grupist ja tahtis oma muuseumiteed üksinda käia; nagu selgus, oli ta maalikunstnik, kes küsis mult teed Gainsborough’ juurde; vastutulelikult võisin ma talle öelda, kust ta Gainsborough’ leiab. Lõpuks oli tema grupp juba muuseumist lahkunud, kui ta tuli minu juurde, et küsida hotelli Wandl kohta, kuhu ta grupp oli paigutatud. Pool tundi veetnud ta Suffolki maastiku ees, hetkekski oma grupile mõtlemata, ta olevat esimest korda Kesk-Euroopas ja näinud esimest korda Gainsborough’d originaalis. See Gainsborough olevat tema reisi kõrgpunkt, ütles ta tähelepanuväärselt heas saksa keeles, enne kui ümber pöördus ja muuseumist väljus. Ma olin tahtnud talle olla abiks hotelli Wandl leidmisel, kuid tema oli ära ütelnud. Noor, vahest kolmekümneaastane maalikunstnik reisib Thbilisist grupiga Viini ja vaatab Suffolki maastikku ja ütleb, et Gainsborough’ Suffolki maastiku vaatlemine olevat tema reisi kõrgpunkt. See tõsiasi muutis mind terveks järgnenud pärastlõunaks kuni õhtuni välja mõtlikuks. Kuidas maalib see mees Thbilisis, olin endalt kõik see aeg küsinud ja sellest mõttest lõpuks tema mõttetuse pärast loobunud. Viimasel ajal käib Kunstiajaloo Muuseumis rohkem itaallasi kui prantslasi, rohkem inglasi kui ameeriklasi. Itaallased oma kaasasündinud kunstimeelega esinevad ikka nii, nagu oleksid nad sünnist peale asjasse pühendatud. Prantslased käivad muuseumist pigem igavledes läbi, inglased teevad näo, nagu teaksid ja tunneksid nad kõike. Venelased on imetlust täis. Poolakad uurivad kõike kõrgilt. Sakslased vaatavad Kunstiajaloo Muuseumis saalidest läbi käies kogu aeg kataloogi ja vaevalt näevadki seintel rippuvaid originaale, nad järgnevad kataloogile ja muuseumi läbides poevad aina sügavamale kataloogidesse, nii kaua, kuni on jõudnud kataloogi viimasele leheküljele ja seega muuseumist välja. Austerlasi, iseäranis viinlasi käib Kunstiajaloo Muuseumis vähe, kui jätta kõrvale need tuhanded kooliklassid, kes teevad iga aasta oma kohustusliku külastuse Kunstiajaloo Muuseumi. Kooliklasse juhivad muuseumist läbi nende mees- või naisõpetajad, mis avaldab õpilastele laastavat mõju, sest oma koolmeisterliku vaimse piiratusega lämmatavad õpetajad neil Kunstiajaloo Muuseumi külastustel õpilastes igasuguse tundlikkuse maalikunsti ja selle loojate suhtes. Nürimeelsed, nagu nad üldiselt on, tapavad nad nende hoolde usaldatud õpilastes väga ruttu iga tunde mitte ainult maalikunsti vastu, ja nende niinimetatud süütute ohvrite muuseumikülastus õpetajate juhtimisel jääb iga üksiku õpilase jaoks enamasti viimaseks muuseumis käiguks tänu õpetajate nürimeelsusele ja seetõttu nürimeelsele lobale.