Vanad meistrid. Thomas Bernard

      Karistus vastab süüle: jääda ilma kogu elurõõmust, jõuda elutüdimuse ülima määrani.

Kierkegaard

      Olles kohtumise Regeriga Kunstiajaloo Muuseumis alles kella poole kaheteistkümneks kokku leppinud, olin ma juba pool üksteist seal, et võiksin teda, nagu mul oli juba pikemat aega kavas olnud, ükskord võimalikult ideaalsest vaatenurgast häirimatult silmitseda, kirjutab Atzbacher. Kuna Regeri ennelõunapaik on niinimetatud Bordone saalis Tintoretto Valge habemega mehe vastas sametkattega pingil, millel istudes ta eile pärast niinimetatud Tormisonaadi seletamist jätkas mulle ettekannet Fuugakunsti kohta, ajast enne Bachi kuni ajani pärast Schumanni, nagu tema seda nimetab, ja seejuures oli tal ikka rohkem tuju rääkida Mozartist kui Bachist, pidin ma jääma niinimetatud Sebastiano saali; seega tuli mul täiesti oma maitse vastaselt leppida Tizianiga, et võiksin silmitseda Regerit Tintoretto Valge habemega mehe ees ja teha seda seistes, mis polnudki halb, sest parema meelega ma seisan kui istun, eeskätt inimesi silmitsedes, ning eluaeg olen paremini jälginud seistes kui istudes, ja kuna ma ju Sebastiano saalis seistes ning Bordone saali sisse vaadates ja lõpuks äärmiselt teraval pilgul võisin tõepoolest näha Regerit tervenisti külgvaates, mida ei kahjustanud isegi pingiseljatugi – eile oli talle kindlasti halvasti mõjunud eelmisel ööl sadanud paduvihm ja ta hoidis oma musta kaabut kogu aeg peas –, niisiis näha Regeri vasakut külge, mis oli tervenisti minu poole pööratud, siis oli mu kavatsus ükskord häirimatult Regerit silmitseda korda läinud. Kuna (talvemantlis) Reger põlvede vahele pistetud kepile toetudes oli, nagu mulle paistis, täielikult keskendunud Valge habemega mehe vaatlemisele, siis ei pidanud ma Regerit silmitsedes mingit hirmu tundma, et ta mind märkaks. Saalivalvur Irrsigleri (Jenö!), kellega Regerit seob juba üle kolmekümneaastane tutvus ja kellega ma ise olen kuni tänaseni (samuti juba üle kahekümne aasta) ikka heas kontaktis – Irrsigleri tähelepanu olin ma käega märku andes juhtinud sellele, et tahan ükskord häirimatult Regerit silmitseda, ja iga kord, kui Irrsigler kellavärgi korrapäraga esile ilmus, tegi ta näo, justkui poleks mind üldse seal, nagu ta näitas välja sedagi, otsekui poleks ka Regerit üldse seal, sellal kui tema, Irrsigler, oma ülesannet täites uuris harjumuspärasel ja igaühe jaoks, kes teda ei tunne, ebameeldival pilgul muuseumikülastajaid, keda polnud arvukalt – mis sel tasuta laupäeval oli arusaamatu. Irrsigleril on see tüütu pilk, mida kasutavad muuseumivalvurid, et ajada hirmu peale muuseumikülastajatele, kellele teadagi on omased kõik halvad kombed; tema viis ootamatult ja täiesti hääletult astuda järelevaatamiseks sisse ükspuha millise saali nurga tagant on tõepoolest vastik igaühele, kes teda ei tunne; oma hallis, halvasti õmmeldud, kuid ometi igaviku jaoks mõeldud mundris, mis suurtest mustadest nööpidest koos hoitult tolkneb tema kõhetul kehal nagu riidepuul, ja sellestsamast hallist kangast õmmeldud mütsiga peas meenutab ta rohkem järelevaatajaid meie vanglates kui riigi poolt ametisse pandud kunstiteoste hoidjat. Sellest ajast peale, kui ma Irrsiglerit tunnen, on ta ikka ühteviisi kahvatu, kuigi pole haige, ja Reger nimetab teda juba aastakümneid riigisurnuks, kes töötab juba kolmkümmend viis aastat Kunstiajaloo Muuseumis. Juba üle kolmekümne kuue aasta Kunstiajaloo Muuseumis käiv Reger tunneb Irrsiglerit tema ametisseastumise esimesest päevast peale ja on temaga igati sõbralikus vahekorras. Läks vaja ainult päris väikest pistist, et kindlustada endale alatiseks pink Bordone saalis, nii ütles Reger kord aastaid tagasi. Reger sõlmis Irrsigleriga suhte, mis on neile mõlemale juba üle kolmekümne aasta harjumuseks saanud. Kui Reger tahab, nagu üsna sageli juhtub, Tintoretto Valge habemega mehe vaatlemisel üksinda olla, siis Irrsigler lihtsalt suleb Bordone saali külastajatele, ta astub siis lihtsalt sissepääsule ette ega lase kedagi läbi. Regeril pruugib ainult käega märku anda ja Irrsigler suleb Bordone saali ega kohku isegi tagasi Bordone saalis seisvaid külastajaid Bordone saalist välja ajamast, kuna Reger seda soovib. Irrsigler lõpetas tislerikooli Brucki-äärses Leithas, kuid loobus juba enne tisleriselliks saamist tisleriametist, et hakata politseinikuks. Ent füüsilise nõrkuse tõttu lükkas politsei Irrsigleri tagasi. Üks emapoolne onu, kes oli juba kahekümne neljandast aastast valvur Kunstiajaloo Muuseumis, hankis talle selle koha Kunstiajaloo Muuseumis, kõige vähem makstud, aga kõige kindlama koha, nagu Irrsigler ütleb. Ka politseisse oli Irrsigler tahtnud ju minna ainult sellepärast, et koos politsei elukutsega paistis talle lahendatuna ka riietuse probleem. Eluaeg samu riideid kanda ja selle eluaegse riietuse eest koguni mitte ise maksta, kuna see kuulub riigile, paistnud talle ideaalina; nii mõelnud ka onu, kes viis ta Kunstiajaloo Muuseumi, ja seda ideaali silmas pidades polevatki ju vahet, kas ta on ametis politseis või Kunstiajaloo Muuseumis, politsei maksvat küll rohkem, Kunstiajaloo Muuseum vähem, kuid see-eest ei saavat ka võrrelda teenistust Kunstiajaloo Muuseumis politseitööga, vastutusrikkamat, ühteaegu aga ka kergemat ametit kui Kunstiajaloo Muuseumis ei suutvat tema, Irrsigler, ette kujutada. Politseiteenistus on ju iga päev eluohtlik, ütles Irrsigler, teenistus Kunstiajaloo Muuseumis mitte. Tema ameti üksluisuse pärast ärgu tuntagu muret, talle meeldivat see üksluisus. Päevas käib ta oma neli- kuni viiskümmend kilomeetrit maha, see on tema tervisele parem kui näiteks politseiteenistus, kus põhitegevus on kõval kantseleitoolil istumine, terve elu otsa. Ta valvab parem muuseumikülastajaid kui normaalseid inimesi, sest muuseumikülastajad on siiski kõrgemat sorti inimesed, kellel on kunstimeelt. Ta ise olevat ajapikku sellise kunstimeele omandanud, ta on igal ajal suuteline tegema ekskursiooni läbi Kunstiajaloo Muuseumi, igatahes läbi maaligalerii, ütleb ta, kuid tal pole seda vaja. Inimesed ei kuula ju üldse, mida neile räägitakse, ütleb ta. Aastakümnete kaupa räägivad muuseumigiidid ikka ühte ja sama ning loomulikult väga palju jama, nagu härra Reger ütleb, ütleb Irrsigler mulle. Kunstiajaloolased kallavad külastajatele üksnes oma loba kaela, ütleb Irrsigler, kes aja jooksul on sõna-sõnalt üle võtnud paljud Regeri laused, kui koguni mitte kõik. Irrsigler on Regeri kõnetoru, peaaegu kõike, mida Irrsigler ütleb, on öelnud Reger, üle kolmekümne aasta räägib Irrsigler seda, mida on öelnud Reger. Täpselt kuulates kuulen ma Regerit Irrsigleri suu kaudu rääkimas. Giide kuulates kuuleme ikka ju ainult kunstiloba, mis käib meile närvidele, seda kunstiajaloolaste talumatut kunstiloba, ütleb Irrsigler, kuna Reger seda nii sageli ütleb. Kõik need maalid on suurepärased, kuid mitte ainuski pole täiuslik, ütleb Reger Irrsigleri suu läbi. Inimesed lähevad ju muuseumi ainult seepärast, et neile on öeldud, et kultuuriinimene peab seal käima, mitte huvist, inimestel pole huvi kunsti vastu, igatahes üheksakümne üheksal protsendil inimkonnast pole kunsti vastu mingit huvi, ütleb Irrsigler sõna-sõnalt Regeri järgi. Temal, Irrsigleril, olnud raske lapsepõlv, vähihaige ja juba neljakümne kuue aastaselt surnud ema, truudusetu ja terve eluaeg purjus isa. Ja Leitha-äärne Bruck on samuti üks selliseid inetuid paiku nagu enamik paiku Burgenlandis. Kes saab, läheb Burgenlandist minema, ütleb Irrsigler, aga enamik ei saa, nad on eluks ajaks Burgenlandi mõistetud, mis on vähemalt niisama hirmus nagu olla eluks ajaks mõistetud Steini vanglasse Doonau ääres. Burgenlandlased on vangid, ütleb Irrsigler, nende kodumaa on vangla. Nad ise veenavad end, et neil on kaunis kodumaa, kuid tegelikult on Burgenland lääge ja inetu. Talvel upuvad burgenlandlased lumme ja suvel söövad neid sääsed. Ning kevadel ja sügisel sumpavad burgenlandlased vaid omaenda sopas. Kogu Euroopas pole teist nii vaest ega räpast maad, ütleb Irrsigler. Viini elanikud püüavad burgenlandlasi ikka uskuma panna, et Burgenland olevat ilus maa, sest viinlased on armunud Burgenlandi mustusse ja Burgenlandi nürimeelsusse, sest nad tajuvad seda Burgenlandi mustust ja Burgenlandi nürimeelsust romantilisena, kuna oma Viini viisil on nad perverssed. Peale härra Haydni, nagu härra Reger ütleb, pole Burgenland ju ka midagi muud esile toonud, ütleb Irrsigler. Öelda, et ma tulen Burgenlandist, ei tähenda ju midagi muud, kui et ma tulen Austria vanglast. Või Austria hullumajast, ütleb Irrsigler. Burgenlandlased lähevad Viini nagu kirikusse, ütles ta. Burgenlandlase suurim soov on Viini politseisse astuda, ütles ta paari päeva eest, minul see ei õnnestunud, kuna ma olin liiga nõrk, füüsiliselt nõrk. Kuid ma olen siiski valvur Kunstiajaloo Muuseumis ja ühtlasi riigiametnik. Õhtul pärast kella kuut, ütles ta, ei pane ma luku taha kurjategijaid, vaid kunstiteosed. Ma panen luku taha Rubensi ja Bellotto. Tema onu, kes oli kohe pärast Esimest maailmasõda Kunstiajaloo Muuseumi teenistusse astunud, olevat kõik tema suguvõsas kadestanud. Kui nad iga paari aasta järel külastasid teda kord Kunstiajaloo Muuseumis tasuta laupäeval või pühapäeval, siis järgnesid nad talle ikka täiesti aralt läbi saalide täis suuri meistreid ja imetlesid lakkamatult tema mundrit. Muidugi oli tema onu juba varsti ka ülemvalvuriks saanud ning kandnud mundrirevääril väikest messingtähte, ütles Irrsigler. Austusest ja imetlusest polevat nad mõistnud midagi sellest, mida ta neid läbi saalide