Vanad meistrid. Thomas Bernard

Irrsigler Renit. Irrsigler on saavutanud juba väga suure meisterlikkuse Regeri lausete omaksvõtul, ta ütleb neid juba ka peaaegu perfektselt iseloomulikul Regeri-toonil, mõtlen ma. Mu õde külastab mind ja mitte muuseumi, ütles Irrsigler. Mu õel pole kunstist sooja ega külma. Tema lapsed aga imestavad kõige üle, mida näevad, kui ma neid saalidest läbi juhin. Velázqueze ette jäävad nad seisma ega taha edasi minna, ütles Irrsigler. Kord kutsus härra Reger minu ja mu perekonna Praterisse, ütles Irrsigler, see suurejooneline härra Reger, ühel laupäevaõhtul. Kui ta naine veel elas, ütles Irrsigler. Ma seisin seal ja silmitsesin Regerit, kes oli ikka veel Tintoretto Valge habemega mehe vaatamisse süvenenud, nagu öeldakse, ja ühteaegu nägin Irrsiglerit, kes polnud ju üldsegi Bordone saalis, mulle oma elust rääkimas, seega pilte Irrsigleriga, pärit möödunud nädalast, ühtaegu Regeriga, kes istus sametpingil ja loomulikult polnud mind veel märganud. Irrsigler ütles, et juba väikese lapsena olnud tema ülim soov astuda Viini politseisse, saada politseinikuks. Ta polevat kunagi mõnda muud elukutset tahtnud. Kui ta Rossaueri kasarmus – ta oli just kahekümne kolme aastaseks saanud – füüsiliselt nõrgaks tunnistati, olevat tõepoolest tema maailm kokku varisenud. Kuid selles äärmise väljapääsmatuse seisundis hankinud onu talle siis valvurikoha Kunstiajaloo Muuseumis. Ta tulnud ainult väikese kulunud kotiga Viini oma onu korterisse, too lasknud tal neli nädalat enda pool elada, siis kolinud tema, Irrsigler, allüürnikutuppa Mölkeri bastioni juures. Selles allüürnikutoas elanud ta kaksteist aastat. Esimestel aastatel polevat ta Viinist üldse midagi näinud, läinud juba varahommikul kell seitse Kunstiajaloo Muuseumi ja õhtul kell kuus koju tagasi, tema lõunasöök koosnenud kõik need aastad ikka vaid vorsti- või juustuvõileivast, mille juurde ta joonud kraanist lastud vett väikeses riietusruumis üldise garderoobi taga. Burgenlandlased on kõige vähenõudlikumad inimesed, ma ise töötasin ju nooruses koos burgenlandlastega mitmetel ehitustel ning elasin koos burgenlandlastega mitmesugustes ehitusbarakkides ja ma tean, kui vähenõudlikud burgenlandlased on, nad vajavad ainult kõige hädatarvilisemat ja hoiavad kuu lõpuni tõepoolest kaheksakümmend protsenti või enamgi oma palgast kokku. Sellal kui ma Regerit nägin ja ka tõepoolest põhjalikult silmitsesin, nagu ma polnud teda veel kunagi silmitsenud, nägin ma Irrsiglerit eelmisel nädalal koos minuga Battoni saalis seismas ning Regerit kuulamas. Ühe tema vanavanaema mees pärinevat Tiroolist, sealt see Irrsigleri nimi. Tal olnud kaks õde, noorem olevat alles kuuekümnendatel koos ühe juuksuriabilisega Mattersburgist Ameerikasse välja rännanud ja surnud seal kolmekümne viie aastaselt koduigatsuse kätte. Tal olevat kolm venda, kõik elavat praegu abitöölistena Burgenlandis. Kaks neist tulnud nagu temagi Viini, et politseiteenistusse astuda, aga neid polnud võetud. Ja muuseumitöö jaoks olevat ju tingimata nõutav teatav intelligents. Regeri käest olevat ta palju õppinud. Olevat inimesi, kelle meelest Reger on hull, sest ainult hull võivat aastakümneid läbi igal teisel päeval peale esmaspäeva Kunstiajaloo Muuseumi maaligaleriis käia. Aga tema seda ei uskuvat, härra Reger on arukas haritud inimene, nagu Irrsigler ütles. Jah, ütlesin mina Irrsiglerile, härra Reger pole mitte ainult arukas ja haritud, vaid ka kuulus mees, kes ikkagi on Leipzigis ja Viinis muusikat õppinud ja kirjutanud Times’ile muusikaretsensioone ning kirjutab neid Times’ile praegugi veel, ütlesin ma. Mitte mingi tavaline kirjutaja, ütlesin ma, mitte mingi lobamokk, vaid muusikateadlane selle sõna tõelisimas mõttes ja suure isiksuse täie tõsidusega. Regerit ei saa võrrelda kõigi nende muusikaföljetonistlike lobamokkadega, kes siin iga päev päevalehtedes oma lobamustust laiali laotavad. Reger on tõepoolest filosoof, ütlesin ma Irrsiglerile, filosoof selle mõiste täies selguses. Juba üle kolmekümne aasta kirjutab Reger Times’ile arvustusi, neid väikesi muusikafilosoofilisi artikleid, mis ühel päeval kindlasti ilmuvad raamatusse koondatuna. See Kunstiajaloo Muuseumis viibimine on kahtlemata üks eeldusi, et Reger oskab niiviisi Times’ile kirjutada, nagu ta Times’ile kirjutab, ütlesin ma Irrsiglerile, ükspuha, kas Irrsigler sai minust aru või mitte, tõenäoliselt ei mõistnud Irrsigler mind üldse, mõtlesin ma ja mõtlen täpselt samuti ka nüüd. Seda, et Reger kirjutab Times’ile muusikaarvustusi, ei tea Austrias keegi, parimal juhul teab seda paar inimest, ütlesin ma Irrsiglerile. Võiksin ka öelda, et Reger on erafilosoof, ütlesin ma Irrsiglerile, hoolimata tõsiasjast, et oli lollus seda Irrsiglerile öelda. Kunstiajaloo Muuseumis leiab Reger seda, mida ta mujal kusagilt ei leia, ütlesin ma Irrsiglerile, kõike tähtsat, kõike kasulikku oma mõtlemise ja töö jaoks. Inimesed võivad nimetada Regeri käitumist hullumeelseks, seda see ei ole, ütlesin ma Irrsiglerile, siin Viinis ja Austrias ei panda Regerit tähele, ütlesin ma Irrsiglerile, kuid Londonis ja Inglismaal ja koguni Ühendriikides teatakse, kes see Reger on, millise kapatsiteediga Regeri puhul tegu on, ütlesin ma Irrsiglerile. Ja ärge unustage seda ideaaltemperatuuri: kaheksateist kraadi Celsiuse juures, mis valitseb siin Kunstiajaloo Muuseumis aasta läbi, ütlesin ma taas Irrsiglerile. Irrsigler noogutas ainult pead. Reger on kogu muusikateaduse maailmas kõrgesti austatud isiksus, ütlesin ma Irrsiglerile eile, ainult siin, tema kodumaal ei taha keegi sellest midagi teada, vastupidi, siin, kus ta kodus on, tema kodumaal Austrias vihatakse, ei midagi vähem kui vihatakse Regerit, kes on ju kõik teised oma alal endast kaugele maha jätnud, kogu selle vastiku provintsliku käpardlikkuse, ütlesin ma Irrsiglerile. Regeri-taolist geeniust vihatakse siin, ütlesin ma Irrsiglerile, arvestamata sellega, et Irrsigler ei saanud üldse aru, mida ma sellega mõtlesin, kui ütlesin talle, et Regeritaolist geeniust siin vihatakse, ja arvestamata sellega, kas on tõesti õige rääkida Regerist kui geeniusest– teaduse geenius, jah, koguni inimgeenius, mõtlesin ma, on Reger kindlasti. Geenius ja Austria ei sobi omavahel kokku, ütlesin ma. Austrias tuleb olla keskpärasus, et saada sõna ja et sind tõsiselt võetaks, käpardlikkuse ja provintsliku valskuse mees, absoluutselt väikeriigiajuga mees. Geenius või ka üksnes erakordne vaim tapetakse siin varem või hiljem alandaval viisil, ütlesin ma Irrsiglerile. Ainult Regeri-taolised inimesed, keda võib ühe käe sõrmedel üles lugeda, jäävad ellu selles alanduse ja vihkamise seisundis, rõhumise ja ignoreerimise, üldise vaimuvaenuliku labasuse seisundis, mis valitseb siin Austrias kõikjal, ainult Regeri-taolised inimesed, kellel on suurepärane iseloom ning tõepoolest terav ja äraostmatu mõistus. Ehkki härra Reger on selle muuseumi direktrissiga mitte just õnnetus läbisaamises ja ehkki ta direktrissi hästi tunneb, ütlesin ma Irrsiglerile, poleks talle iial uneski pähe tulnud paluda sellelt direktrissilt midagi, mis puudutab teda ja seda muuseumi. Just siis, kui härra Regeril oli kavas teatada direktsioonile, see tähendab, direktrissile pingikatete halvast seisukorrast saalides ning viia ta ehk niikaugele, et ta laseks uued pingikatted teha, kaeti pingid uuesti; ja igati maitsekalt, ütlesin ma Irrsiglerile. Ma ei usu, ütlesin ma Irrsiglerile, et Kunstiajaloo Muuseumi direktsioon teab seda, et härra Reger käib juba rohkem kui kolmkümmend aastat ülepäeviti siin muuseumis, et võtta istet pingil Bordone saalis – ma ei usu seda. See oleks ju mõnel Regeri kohtumisel direktrissiga kindlasti ka jutuks tulnud, aga niipalju kui mina tean, ei tea direktriss sellest midagi, kuna härra Reger pole sellest kunagi rääkinud ja kuna teie, härra Irrsigler, olete sellest alati vaikinud, sest härra Regeri sooviks on, et te vaikiksite tõsiasjast, et juba rohkem kui kolmkümmend aastat käib Reger igal teisel päeval, esmaspäev välja arvatud, Kunstiajaloo Muuseumis. Teie tugev külg on vaitolemine, ütlesin ma Irrsiglerile, mõtlesin ma Regerit silmitsedes, kes silmitses Tintoretto Valge habemega meest, mida omakorda vaatas ka Irrsigler. Reger on ebatavaline inimene ja ebatavalisi inimesi tuleb ettevaatlikult kohelda, ütlesin ma eile Irrsiglerile. On mõeldamatu, et meie, nimelt Reger ja mina, tuleksime muuseumi kohe kahel päeval jutti, ütlesin ma eile Irrsiglerile, ja ometi tulin ma siia just nimelt täna, kuna Regergi just nimelt seda soovis; mis põhjusel Reger täna siin on, seda ma ei tea, mõtlesin ma, aga saan varsti teada. Irrsigler oli ka päris imestunud mind täna nähes, sest alles eile olin ma talle ju öelnud, et on välistatud, et ma kord kohe kaks päeva jutti Kunstiajaloo Muuseumi tulen, nii nagu see seni oli Regeri jaoks välistatud olnud. Ja nüüd oleme me mõlemad, Reger ja mina, täna jällegi Kunstiajaloo Muuseumis, kus me alles eile viibisime. See oli Irrsiglerit ilmselt ärritanud, mõtlesin ma, mõtlen ma. Et on võimalik ükskord ka eksida ja seega kohe järgmisel päeval taas Kunstiajaloo Muuseumi tulla, mõtlesin ma, kuid kaalusin, et ainult Reger eksib või ainult mina eksin selles tõsiasjas, aga ometi mitte, et me mõlemad, Reger ja mina, selles tõsiasjas eksiksime. Reger ütles mulle eile selge sõnaga, tulge homme siia, ma ju kuulen veel, kuidas Reger seda ütleb. Kuid muidugi pole Irrsigler sellest