Teatriromaan. Mihhail Bulgakov

mu sõber.

      «Parfjoša, kabinetis ta ei käinud,» ütles mammi areldi, «ta läks otse kraani juurde…»

      «Ah, mammi! Ah, mammi!»

      «Teisi inimesi ei käinud? Aga kes eile käis?»

      «Eile ei käinud ka keegi. Ainult teie üksi, teisi mitte kedagi.»

      Mu sõber jäi mind äkki pungis silmi vahtima.

      «Lubage,» ütlesin ma väärikalt.

      «Ah! Kui hellakesed kõik need intelligendid on!» hüüdis sõber. «Ma ei mõtle ometi, et teie revolvri sisse vehkisite.»

      Ja sealsamas tormas ta vaatama, missuguse kraani juures veevärgiparandaja käis. Seejuures kujutas mammi veevärgiparandajat ja jäljendas isegi tema kõneviisi.

      «Näe, tuli sisse,» rääkis vanamutt, «ütles «tere», pani mütsi varna ja läks…»

      «Kus kohta?»

      Vanamutt läks veevärgiparandajat jäljendades kööki, mu sõber talle järele. Mina tegin petteliigutuse, nagu läheksin nendega kaasa, tulin aga otsekohe kabinetti tagasi, panin brauningu parempoolsesse lauasahtlisse, ja mitte vasakpoolsesse, ning läksin siis kööki:

      «Kus te muidu revolvrist hoiate?» küsisin ma kabinetis osavõtlikult.

      Sõber tõmbas lahti vasakpoolse sahtli ja näitas tühja kohta.

      «Mitte ei mõista,» ütlesin ma õlgu kehitades, «tõepoolest mõistatuslik lugu. Jah, kindlasti varastatud.» Mu sõbra tuju läks alla nulli.

      «Aga ma arvan siiski, et ei saa olla varastatud,» ütlesin ma mõne aja pärast, «sest kui kedagi pole käinud, kes siis varastas?»

      Sõber kargas püsti ja otsis esikus läbi vana sineli taskud. Seal ei olnud midagi.

      «Nähtavasti on ikkagi varastatud,» ütlesin ma mõtlikult, «tuleb miilitsasse teatada.»

      Sõber oigas vastuseks.

      «Kas te mõnda teise kohta ei võinud panna?»

      «Ma panen ta alati ühte ja samasse kohta!» hüüdis mu sõber närvitsedes ja tõmbas oma sõnade kinnituseks kirjutuslaua keskmise laeka lahti. Siis pobises ta hääletult midagi, tõmbas lahti vasakpoolse sahtli ja pistis isegi käe sinna sisse, siis veel vasakpoolse alumise sahtli ja lõpuks vandumise saatel parempoolse.

      «Mis sa kostad!» ütles ta kähinal ja vaatas mulle otsa. «Mis sa kostad!.. Mammi! Käes!»

      Ta oli sel päeval erakordselt rõõmus ja palus mul lõunaks sinna jääda.

      Likvideerinud oma südametunnistusel lasunud revolvriloo, astusin ma sammu, mida võib nimetada riskantseks – ma tulin «Aurulaevanduse Teatajast» ära.

      Läksin üle teise maailma, käisin Rudolfi juures ja hakkasin kokku puutuma kirjanikega, kelle seast nii mõnigi oli juba laialdaselt tuntud. Aga kõik see on praegu minu mälust nagu minema pühitud, sinna pole jäänud midagi peale igavuse, olen selle kõik unustanud. Ainult üht ma ei saa unustada – seda, kuidas ma sain tuttavaks Rudolfi kirjastaja Makar Rvatskiga.

      Asi oli nimelt selles, et Rudolfil oli kõike – mõistust, taipu ja isegi teataval määral eruditsiooni, ainult üks asi puudus tal, nimelt raha. Aga Rudolfi hasartne armastus oma töö vastu sundis teda ükskõik mis hinna eest mahukat ajakirja välja andma. Ma oletan, et ilma selleta oleks ta lihtsalt surnud.

      Sel kombel sattusin ma kord veidrasse ruumi ühel Moskva bulvaril. Seal asus kirjastaja Rvatski, nagu Rudolfi oli mulle öelnud. Mind hämmastas silt ruumi ukse kõrval, mis teatas, et siin asub «Fototarvete büroo».

      Veel veidram oli see, et peale mõne ajalehepaberisse mähitud sitsi- ja kalevitüki polnud selles ruumis mingeid fototarbeid.

      Ruum kihas inimestest. Kõigil oli palitu seljas ja kaabu peas, ja kõik nad vestlesid omavahel elavalt. Möödaminnes kuulsin kahte sõna – «traat» ja «karbid», mu imestus oli suur, ja ka mind võeti imestunud pilkudega vastu. Ütlesin, et mul on asja Rvatski juurde. Mind juhatati jalamaid väga aupaklikult vineerist vaheseina taha, kus mu imestusel polnud enam piiri.

      Kirjutuslaud, mille taga asus Rvatski, oli täis virna laotud kilukarpe.

      Aga Rvatski ise meeldis mulle veel vähem kui need kilud tema kirjastuses. Ta oli kuivetu, kõhn, väikest kasvu mees, kes tundus minu silma jaoks, mis oli harjunud «Aurulaevanduse Teatajas» vene särke nägema, äärmiselt veidralt riides olevat. Tal oli seljas sabakuub, jalas triibulised püksid, kaelas määrdunud kõvakrae, selle juurde roheline lips, mida omakorda ehtis rubiinnõel.

      Rvatski hämmastas mind, mina aga ehmatasin teda, õigemini küll rikkusin ta tuju, kui teatasin, et tulin alla kirjutama lepingule minu romaani trükkimiseks ajakirjas, mida ta välja annab. Ometigi kogus ta ennast kähku, võttis mu käest kaks lepingueksemplari ja taskust täitesulepea, kirjutas peaaegu midagi lugemata mõlemale eksemplarile alla ja lükkas mõlemad koos täitesulepeaga minu ette. Mul oli sulepea juba kirjutamisvalmis käes, kui mu pilk langes äkki karpidele, millel olid peal sõnad «Astrahani kilud ekstra» ning võrk, mille kõrval seisis üleskääritud pükstega kalur. Ja üks ängistav mõte torkas mulle pähe.

      «Kas ma saan raha kohe kätte, nagu lepingus on märgitud?» küsisin ma. Rvatski muutus üleni magusaks, viisakaks naeratuseks. Ta köhatas ja ütles:

      «Täpselt kahe nädala pärast, praegu on väike takistus…»

      Panin sulepea käest.

      «…või nädala pärast,» lisas Rvatski kähku. «Miks te alla ei kirjuta?»

      «Eks siis või ühtlasi ka alla kirjutada,» ütlesin ma, «kui takistus on kadunud.»

      Rvatski muigas kibedalt ja vangutas pead.

      «Te ei usalda mind?» küsis ta.

      «Mis te nüüd!»

      «Lõpuks võib ka kolmapäeval,» ütles Rvatski, «kui teil rahaga häda on.»

      «Kahjuks ei saa.»

      «Peaasi – kirjutage lepingule alla,» ütles Rvatski sügavasti mõttes, «raha võib ju ka teisipäeval saada.»

      «Kahjuks ei saa.» Seejuures lükkasin lepingud eemale ja panin palitunööbid kinni.

      «Üks silmapilk, oh teid küll!» hüüdis Rvatski. «Räägitakse veel, et kirjanikud on ebapraktilised inimesed!»

      Rvatski kahvatul näol peegeldus tusk ja ta vaatas ärevalt ringi. Siis aga tõttas sisse üks noormees ja ulatas talle papist pileti, mis oli keeratud valgesse paberisse.

      «Platskaart ja pilet,» mõtlesin ma, «ta sõidab kuhugi.»

      Kirjastaja nägu sai jume tagasi, tema silmad hakkasid särama, ma poleks küll võinud aimatagi niisugust muutust.

      Lühidalt – Rvatski maksis mulle summa, mis oli lepingus ette nähtud, ülejäänud raha peale aga andis vekslid. Esimest ja viimast korda elus hoidsin käes minu nimele kirjutatud veksleid. Vekslipaberit joosti kusagilt tooma, kusjuures mina ootasin ja istusin mingisugustel kastidel, mis levitasid väga vänget parknaha lehka. Mulle tundus see üpris meelitav, et mul on taskus vekslid.

      Edasi on mälust umbes kaks kuud nagu minema pühitud. Mäletan ainult, et käisin Rudolfi juures pahandamas, et ta oli mind saatnud säärase inimese juurde nagu Rvatski, et uduste silmadega ja rubiinnõelaga ei saa olla kirjastaja. Mäletan ka, kuidas mu süda jõnksatas, kui Rudolfi ütles: «Näidake õige vekslid siia,» ja kuidas ta jälle tööle hakkas, kui Rudolfi läbi hammaste ütles: «Kõik on korras.» Ja ka seda ei unusta ma iialgi, kuidas ma sõitsin esimese veksli järgi raha saama. Asi algas sellega, et silti «Fototarvete büroo» ei olnud enam, see oli asendatud sildiga «Kupuklaaside ladu».

      Astusin sisse ja ütlesin:

      «Mul on tarvis Makar Borissovitš Rvatskiga kokku saada.»

      Mäletan väga hästi, kuidas mu põlved nõtkusid, kui mulle vastati, et Makar Borissovitš Rvatski on… välismaal.

      Ah,