Teatriromaan. Mihhail Bulgakov

romaani kuhugi toppima. Tõmbad endale veel sekeldusi kaela, ja meie, sinu sõbrad, peame sinu piinadele mõeldes kannatama. Usu mind! Ma olen mees, kellel on tõsiseid ja kibedaid kogemusi, ma tunnen elu. Olge lahked,» hüüdis ta solvunult ja kutsus käeviipega kõiki tunnistajaks, «näete, millise murdjanäoga ta mind vahib! See on tema tänu hea suhtumise eest! Leontitš!» kriiskas ta nii, et njanja tõusis eesriide taga kirstul istukile. «Mõistad sa! Mõistad sa, et ega sinu romaani kunstiväärtus nii suur ka ei ole… (siinkohal kõlas diivanilt pehme kitarriakord)… et sul tema pärast tasuks Kolgatale minna. Mõistad?»

      «Mm-mõista, mõista, mõista mind!..» hakkas kitarrist meeldiva tenorihäälega laulma.

      «Ja tead, mis ma sulle veel ütlen,» karjus elatanud literaat. «Kui sa mind kohe ei kaisuta, siis tõusen lauast ja lähen minema, lahkun meeldivast seltskonnast, sest et sina mind solvasid!»

      Kirjeldamatut jälestust tundes suudlesin teda kolm korda. Koor laulis samal ajal juba täiel häälel, üle teiste aga helises mahlakas ja mahe tenor:

      «Mm-mõista, mõista mind…»

      Nagu kass hiilisin ma toast välja, kaenlas raske käsikirjapakk.

      Punetavate ja vesiste silmadega njanja oli köögis kraani ääres upakil ja jõi vett.

      Pakkusin talle jumal teab miks rublast raha.

      «Võtaks teid küll,» ütles njanja tigedalt ja tõrjus raha tagasi. «Kell juba nelja peal! Päris põrgupiin!»

      Samas katkestas tuttav hääl kusagilt eemalt koori: «Kus ta’s on? Laskis jalga? Püüdke ta kinni! Näete nüüd, seltsimehed!..»

      Ent vahariidega ülelöödud uks oli mu juba välja lasknud ja ma põgenesin ummisjalu.

      3. PEATÜKK Minu enesetapp

      «Jah, see on hirmus,» ütlesin ma iseendale oma toas, «kõik on hirmus. See salat, ja njanja, ja elatanud literaat, ja unustamatu «mm-mõista», üldse – kogu mu elu.»

      Akna taga oigas sügistuul, lahtitulnud plekktahvel kolises, vihm roomas triipudena mööda klaasi alla. Õhtule njanja ja kitarriga järgnes terve rodu sündmusi, ainult et nii vastikuid, et neist ei taha kirjutadagi. Kõigepealt asusin romaani uurima sellelt seisukohalt, kas ta pääseb trükki või ei pääse. Ja mulle sai selgeks, et ei pääse. Elatanud literaadil oli täiesti õigus – romaani igast reast kisendas see vastu, nagu mulle tundus.

      Kui jõudsin uurimisega lõpule, kulutasin oma viimase raha masinakirja peale – lasksin kaks katkendit ümber kirjutada ja viisin need ühe paksu ajakirja toimetusse. Kahe nädala pärast sain katkendid tagasi. Käsikirja nurgale oli kirjutatud: «Ei sobi.» Lõikasin küünekääridega selle resolutsiooni ära ja viisin needsamad katkendid teise paksu ajakirja toimetusse, kust sain nad kahe nädala pärast täpselt samasuguse märkusega tagasi: «Ei sobi.»

      Siis suri kass ära. Ta ei söönud enam, puges nurka ja aina näugus, kuni ma läksin lausa marru. Nii kestis see kolm päeva, neljandal päeval aga leidsin ta kangena nurgas lebamas.

      Tõin kojamehe käest labida ja matsin kassi meie maja taha tühjale krundile. Ma jäin siia ilma päris üksi, kuid pean tunnistama, et hingepõhjas tegi see mulle rõõmu. Kui suureks tülinaks see õnnetu elajas mulle oli olnud!

      Siis algasid veel vihmasajud, mu selg ja vasaku jala põlv jäid jälle haigeks.

      Aga mitte see polnud kõige hullem, vaid see, et romaan oli vilets. Ja kui ta on vilets, siis on mu elul kriips peal.

      Töötada eluaeg «Aurulaevanduse Teatajas»? Ärge tehke nalja!

      Igal ööl lamasin ma, silmad pärani pilkases pimeduses ja kordasin endamisi: «See on hirmus!» Kui minu käest oleks küsitud: «Mida te mäletate «Aurulaevanduse Teatajas» töötamise ajast?», siis oleksin puhtast südamest vastanud: «Mitte midagi.»

      Mudased kalossid riidenagi all, kellegi märg, hirmus pikkade kõrvadega müts nagis – ja kõik.

      «See on hirmus!» kordasin ma ja kuulasin, kuidas öine vaikus kõrvus kumiseb.

      Unetus andis end tunda umbes kahe nädala pärast.

      Sõitsin trammiga Samotetšnaja-Sadovaja tänavale, kus ühes majas, mille numbri ma muidugi rangelt enese teada jätan, elas üks inimene, kellel oli oma ametiala tõttu õigus relva kanda.

      Missugustel asjaoludel me tuttavaks saime, pole tähtis.

      Minu sisse astudes pikutas mu sõber diivanil. Sel ajal, kui ta köögis priimuse peal teed soojendas, tõmbasin kirjutuslaua vasakpoolse sahtli lahti ja varastasin sealt brauningu, pärast jõin teed ja sõitsin kodu poole.

      Kell oli umbes üheksa õhtul. Jõudsin koju. Kõik oli nii nagu alati. Köögist tuli praetud lambaliha lõhna, koridoris püsis igavene, mulle nii hästi tuttav hämu, sellest kumas tuhmilt läbi laelamp. Astusin oma tuppa. Ülal sähvatas korraks valgus, aga samas mattus tuba pimedusse. Pirn põles läbi.

      «Üks häda teise otsa, ja nii see peab olemagi,» ütlesin ma karedalt.

      Süütasin nurgas põrandal petrooleumiahju. Paberilehele kirjutasin: «Käesolevaga teatan, et brauningu nr. (numbri olen unustanud), see-ja-see tüüp, varastasin Parfjon Ivanovitši käest» (lisasin perekonnanime, maja numbri, tänava, kõik nagu kord ja kohus). Kirjutasin oma allkirja ja heitsin petrooleumiahju äärde maha. Mind haaras surmaõudus. Hirmus on surra. Siis hakkasin ette kujutama meie koridori, lambaliha ja vanaeit Pelagejat, elatanud literaati ja «Aurulaevanduse Teatajat», lõbustasin ennast mõttega, kuidas mu toa uks raginal sisse murtakse jne.

      Surusin brauningu toru vastu meelekohta ja kobasin väriseva sõrmega päästikut. Sel hetkel kostsid alt väga tuttavad helid, orkester hakkas kähinal mängima ja tenor grammofoniplaadilt laulis:

      «Kas jumal tasub mulle kõik?!»

      «Issake! «Faust»!» mõtlesin ma. «Noh, on vast õigel ajal! Aga ma ootan Mefisto tuleku ära. Viimast korda. Ma ei kuule seda enam iialgi.»

      Orkestrisaade kadus kord, kord muutus jälle kuuldavaks, aga tenor karjus aina kõvemini:

      «Nean elu ja usku ja teadust!..»

      «Nüüd, nüüd,» mõtlesin ma, «aga kui kiiresti ta laulab…»

      Tenor karjatas ahastavalt, siis mürtsus orkester.

      Värisev sõrm vajus päästikule, sel silmapilgul jäin mürast kurdiks, süda langes kuhugi alla, mulle tundus, et leek lendas petrooleumiahjust lakke, revolver kukkus mul käest. Müra kordus. Alt kostis raske bassihääl:

      «Siin olen ma!»

      Pöördusin ukse poole.

      4. PEATÜKK Mul mõõk on peos

      Uksele koputati. Käskivalt, mitu korda. Pistsin revolvri püksitaskusse ja hüüdsin hädise häälega:

      «Sisse!»

      Uks lendas lahti, ja mina kangestusin põrandal maas õudusest. See oli tema, polnud vähimatki kahtlust. Hämaras seisis kõrgel minu kohal vägeva nina ja sirgete kulmudega nägu. Varjud vilkusid, ja mulle viirastus, et kandilise lõua alt paistab musta kikkhabeme teravik. Barett oli uljalt viltu ühe kõrva peal. Tõsi küll, sulge ei olnud. Niisiis – minu ees seisis Mefisto.

      Siis tabasin ära, et tal on seljas palitu ja jalas läikivad botikud, kaenla all aga portfell. «See on loomulik,» mõtlesin ma, «ta ei saa ju teistsugusel kujul XX sajandi Moskvas ringi käia.»

      «Rudolfi,» ütles õel vaim tenori-, ja mitte bassihäälega.

      Tal poleks üldse tarvis olnud ennast tutvustada. Tundsin ta ära. Minu toas seisis tolleaegse kirjandusmaailma silmapaistvamaid mehi – ainukese era-ajakirja «Rodina» toimetaja ning väljaandja Ilja Ivanovitš Rudolfi.

      Tõusin põrandalt üles.

      «Võiks ehk lambi põlema panna,» arvas Rudolfi.

      «Kahjuks ei