Teatriromaan. Mihhail Bulgakov

«lihtne kokkusattumus, käisin just kaupluses.»

      Kui tuba valgeks läks ja Rudolfi parajasti palitut ära võttis, haarasin kähku laualt sedeli, kus tunnistasin üles revolvrivarguse, vaim aga tegi näo, nagu poleks ta seda märganud.

      Võtsime istet. Vaikisime.

      «Te kirjutasite romaani?» küsis lõpuks Rudolfi rangelt.

      «Kust teie seda teate?»

      «Likospastov ütles.»

      «Teate…» hakkasin ma kogelema (Likospastov ongi see elatanud literaat), «tõepoolest, jah… aga… ühe sõnaga – see on vilets romaan.»

      «Nii,» ütles vaim ja vaatas mulle tähelepanelikult otsa.

      Siis selgus, et tal polegi habet. Varjud olid vingerpussi mänginud.

      «Näidake,» ütles Rudolfi käskivalt.

      «Mitte mingi hinna eest,» vastasin mina.

      «Näi-da-ke,» ütles Rudolfi silphaaval.

      «Seda ei lasta trükki…»

      «Näidake.»

      «Teate, see on käsitsi kirjutatud, ja mul on kole käekiri. Täht «o» tuleb mul välja nagu kriips, ja…»

      Seejuures ei pannud ma ise tähelegi, kuidas mu käed tõmbasid lahti sahtli, kus asus õnnetu romaan.

      «Minu jaoks on igasugune käekiri niisama selge nagu trükikiri,» väitis Rudolfi. «Professionaalne vilumus.» Ja vihikud olidki tema käes.

      Möödus tund. Mina istusin petrooleumiahju ääres ja soojendasin vett, Rudolfi aga luges romaani. Mul käis igasuguseid mõtteid peast läbi. Esiteks mõtlesin ma Rudolfist: peab ütlema, et Rudolfi oli suurepärane toimetaja ja tema ajakirja veergudele pääsemist loeti meeldivaks ning austavaks. Mind oleks pidanud rõõmustama asjaolu, et toimetaja ise ilmus minu juurde, olgu kas või Mefisto kujul. Aga teisest küljest – romaan võis talle mitte meeldida ja see oleks olnud kurb… Peale selle ma tundsin, et enesetapp, mis katkes kõige huvitavamal kohal, jääbki sooritamata ja järelikult olen ma juba homsest päevast peale jälle kõikide hädade vintsutada. Peale selle – peaks teed pakkuma, aga mul pole võid. Üldse oli mu peas tõeline virvarr, mille sekka tükkis veel ilmaaegu varastatud revolver.

      Sel ajal neelas Rudolfi ühe lehekülje teise järel, mina aga murdsin asjata pead, mis mulje romaan võiks talle jätta. Rudolfi nägu ei väljendanud mitte kui midagi. Kui ta vahet pidas, et prilliklaase puhastada, lisasin ma seniöeldud rumalustele veel ühe:

      «Aga mida Likospastov minu romaani kohta ütles?»

      «Ta ütles, et see romaan ei kõlba kuhugi,» vastas Rudolfi külmalt ja pööras uue lehekülje. («Näed, misuke lurjus see Likospastov on! Selle asemel, et sõpra toetada ja nii edasi…»)

      Kell üks öösel jõime teed, kell kaks lõpetas Rudolfi viimase lehekülje lugemise.

      Mina nihelesin diivanil.

      «Nii,» ütles Rudolfi.

      Vaikisime.

      «Jäljendate Tolstoid?» küsis Rudolfi.

      Mina sain vihaseks.

      «Missugust Tolstoid?» küsisin vastu. «Neid oli palju. Kas Aleksei Konstantinovitši, tuntud kirjanikku, või Pjotr Andrejevitši, kes võttis välismaal kinni tsareevitš Aleksei, või numismaatikut Ivan Ivanovitši või Lev Nikolajevitši?»

      «Mis haridus teil on?»

      Siinkohal pean paljastama väikese saladuse. Asi on nimelt selles, et olen lõpetanud ülikoolis kaks teaduskonda, aga ma varjasin seda.

      «Lõpetasin kihelkonnakooli,» ütlesin ma pärast köhatust.

      «Ah nii,» ütles Rudolfi ja naeruvine libises üle ta huulte. Siis küsis ta: «Mitu korda nädalas te habet ajate?»

      «Seitse korda.»

      «Vabandage mu pealetükkivust,» jätkas Rudolfi, «aga mis te teete, et teie juuksed niimoodi siledalt seisavad?»

      «Määrin pead brioliiniga. Aga lubage küsida, milleks te seda kõike…»

      «Jumala pärast,» vastas Rudolfi, «ma niisama küsin.» Ja lisas: «Huvitav. Inimene on lõpetanud kihelkonnakooli, ajab iga päev habet ja lamab petrooleumiahju kõrval põrandal maas. Te olete keerulise iseloomuga inimene!» Seepeale muutis ta järsult kõnetooni ja ütles karmilt: «Teie romaani Glavlit läbi ei lase, ja keegi seda ära ei trüki. «Zori» ega «Rassvet» ei võta seda vastu.»

      «Ma tean,» ütlesin ma kindlalt.

      «Aga sellest hoolimata võtan mina teie romaani,» ütles Rudolfi karmi häälega (mu süda jättis löögi vahele), «ja maksan teile poogna eest (ta nimetas kohutavalt väikese summa, ei mäleta enam, kui palju)… Homme lüüakse käsikiri masinal ümber.»

      «Seda on nelisada lehekülge!» hüüdsin ma kähiseva häälega.

      «Ma jagan laiali,» ütles Rudolfi metalse häälega, «ja büroo kaksteist masinakirjutajat trükivad selle homme õhtuks ära.»

      Siis loobusin ma tõrkumast ja otsustasin Rudolfile alistuda.

      «Ümberkirjutamine läheb teie arvel,» jätkas Rudolfi, mina aga noogutasin pead nagu nukk. «Siis veel – tuleb maha tõmmata kolm sõna – esimesel, seitsmekümne esimesel ja kolmesaja teisel leheküljel.»

      Heitsin pilgu vihikutesse ja nägin, et esimene sõna oli «apokalüpsis», teine – «peainglid» ja kolmas – «saatan». Kuulekalt tõmbasin need maha. Tahtsin õigupoolest ütelda, et need mahakriipsutused on naiivsed, kuid vaatasin Rudolfile otsa ja olin vait.

      «Siis veel,» jätkas Rudolfi, «te tulete Glavlitti kaasa. Kusjuures ma palun teid alandlikult, et te seal mitte ühtki sõna ei räägiks.»

      Selle peale ma küll solvusin.

      «Kui te kardate, et ma võin midagi ütelda…» venitasin ma väärikalt, «siis ma võin ju ka koju jääda.»

      Rudolfi ei teinud sellest pahameeleavalduse katsest väljagi ja ütles:

      «Ei, te ei või koju jääda, vaid sõidate minuga kaasa.»

      «Aga mis ma seal siis tegema pean?»

      «Te istute toolil,» kamandas Rudolfi, «ja kõige peale, mis teile öeldakse, naeratate viisakalt vastuseks…»

      «Aga…»

      «Küll mina räägin,» lõpetas Rudolfi.

      Siis palus ta puhta paberilehe, kirjutas sellele midagi pliiatsiga – nagu ma mäletan, paar lepingupunkti –, kirjutas ise alla, laskis ka minul alla kirjutada, võttis siis taskust kaks krabisevat rahatähte, pani mu vihikud portfelli, ja läinud ta oligi.

      Ma ei saanud öö otsa magada, käisin mööda tuba ringi, vaatasin rahatähti vastu valgust, jõin külma teed ja nägin vaimusilma ees raamatukaupluste lette. Rahvas rüsib hulgana kauplusse, kõik küsivad ajakirja numbrit. Inimesed istuvad kodus lambivalgel ja loevad ajakirja, mõned koguni valjusti. Oh issand! Kui rumal see on, kui rumal see on! Aga ma olin siis veel suhteliselt noor, ei maksa minu üle naerda.

      5. PEATÜKK Erakordsed sündmused

      Varastada ei ole raske. Aga varastatud eset tagasi panna – see on kunst. Brauning koos kabuuriga taskus, läksin oma sõbra juurde.

      Mu süda jõnksatas, kui ma juba ukse tagant tema kisa kuulsin:

      «Mammi! Aga kes veel?..»

      Tuhmilt kostis vanamuti, tema ema hääl: «Veevärgiparandaja…»

      «Mis on juhtunud?» küsisin ma palitut maha võttes. Sõber piilus ringi ja sosistas:

      «Naabrid vehkisid revolvri sisse, no on sead!»

      «Ai, ai, ai,» ütlesin mina.

      Vanamutt tuhlas väikeses korteris ringi, ronis käpuli koridori põrandal, uuris mingisuguste korvide sisu.

      «Mammi,