Näljamängud. Suzanne Collins

hüppab oma teravatipuliste kingadega okseloigust mööda ja põgeneb vagunist.

      4

      Silmitseme Peetaga mõne hetke oma juhendajat: ta üritab end kõhust pärineva ilge ja libeda värgi seest püsti ajada. Okse- ja terav piiritusehais toovad mul õhtusöögi peaaegu kurku. Vaatame teineteisele otsa. On selge, et Haymitch ei ole suurem asi juhendaja, aga ühes asjas on Effie Trinketil õigus: kui me juba areenil oleme, pole meil kedagi peale tema. Otsekui sõnatu kokkuleppe peale haarame Peetaga Haymitchil kätest kinni ja aitame ta püsti.

      "Komistasin või?" pärib Haymitch. "Lõhnab jubedalt." Ta tõmbab käega üle nina ja terve nägu saab oksega kokku.

      "Läheme nüüd sinu tuppa tagasi," sõnab Peeta. "Teeme sind puhtaks."

      Pooleldi juhatame, pooleldi kanname Haymitchi tagasi tema kupeesse. Kuna me ei saa panna teda tikitud voodilinadele, vinname ta vanni ja keerame vee lahti. Ta ei pane tähelegi.

      "Korras," ütleb Peeta mulle. "Edasi saan juba üksi hakkama."

      Tunnen kerget tänulikkust, sest viimane asi, mida tahaksin teha, oleks Haymitchi paljaks koorida, okse tema rinnakarvade seest välja pesta ja ta teki alla toppida. Võib-olla üritab Peeta talle muljet avaldada, et saada mängude alguseks tema lemmikuks. Aga Haymitchi praegust seisundit arvestades võib kindel olla, et homme ei mäleta ta sellest tuhkagi.

      "Olgu," vastan ma. "Võin sulle mõne Kapitooliumi inimese appi saata." Terve rong on neid täis. Teevad meile süüa. Teenindavad meid. Valvavad meid. Meie eest hoolitsemine on nende töö.

      "Ei. Ma ei taha neid siia," sõnab Peeta.

      Noogutan ja suundun oma kupee poole. Saan aru, mida Peeta tunneb. Ka mina ei kannata Kapitooliumi inimesi silmaotsastki. Aga sundida neid Haymitchi eest hoolitsema oleks siiski väikestviisi kättemaks. Jään endamisi nuputama, miks tahtis Peeta Haymitchi eest ise hoolt kanda, ja korraga avastan end mõttelt: sest ta on lihtsalt lahke. Nagu tolgi korral, kui ta mulle leiba andis.

      Selle mõtte juures jõnksatab minus miski. Lahke Peeta Mellark on minu jaoks palju ohtlikum. Lahked inimesed kohe oskavad mulle südamesse pugeda ja sinna jäädagi. Ja ma ei saa lubada, et Peeta seda teeks. Mitte sellises olukorras, mis meid ees ootab. Seega otsustan sellest hetkest peale pagari pojaga võimalikult vähe tegemist teha.

      Kui oma tuppa tagasi jõuan, seisab rong tankimiseks platvormi ääres. Teen kiiresti akna lahti, viskan Peeta isa toodud küpsised aknast välja ja löön klaasi uuesti pauguga kinni. Kõik. Rohkem ei tee ma kummagagi tegemist.

      Paraku kukub küpsisetuutu platvormi kõrvale maha ja läheb katki täpselt võilillepuhma kõrval. Näen seda ainult hetkeks, sest rong hakkab taas liikuma, aga sellest piisab. Piisab, et meenutada mulle üht teist võilille, aastaid tagasi kooliaias …

      Olin pilgu just Peeta Mellarki paistes näolt kõrvale pööranud, kui nägin võilille ja teadsin, et kõik ei ole veel kadunud. Tõmbasin lille ettevaatlikult üles ja kiirustasin koju. Haarasin ämbri, võtsin Primil käest kinni ning suundusin Aasale – ja tõepoolest, see oli kuldsete tupsudega umbrohtu täis pikitud. Korjasime kõik ära, luusisime mööda seesmist aiaäärt rohkem kui kilomeetri edasi, kuni ämbrid said võilillelehti, – juuri ja – õisi täis. Tol õhtul sõime kõhud võilillesalatist ja ülejäänud pagarileivast punni.

      "Mis veel?" päris Prim. "Mis toitu me võiksime veel otsida?"

      "Igasugust," lubasin talle. "Ma pean ainult meelde tuletama."

      Emal oli apteegipäevadest alles jäänud üks raamat. Vanadel pärgamendilehtedel seisid tindiga joonistatud taimepildid. Iga taime alla oli korraliku käekirjaga lisatud selle nimi, kust seda korjata, millal see õitseb, kuidas seda ravimina kasutada. Aga isa oli raamatut täiendanud veel teistegi märkmetega. Taimed, mis kõlbavad söögiks, mitte tervendamiseks. Võililled, kermesmarjad, lillesibulad, männikäbid. Terve ülejäänud öö uurisime Primiga neid lehekülgi.

      Järgmine päev ei olnud koolipäev. Kõndisin natuke aega piki Aasa serva, kuid viimaks võtsin julguse kokku ja pugesin aia alt läbi. Olin seal esimest korda üksinda, ilma isa kaitsvate relvadeta. Aga puuõõnsusest leidsin üles vibu ja nooled, mis isa oli mulle teinud. Tol päeval läksin ainult paarikümne meetri sügavusele metsa. Enamiku ajast varitsesin vana tamme okste vahel ja lootsin, et mõni loom läheb mööda. Paari tunni pärast mul vedaski ja ma lasksin jänese. Olin isa juhendamisel varemgi paar jänest maha lasknud. Aga selle lasksin täiesti üksi.

      Me polnud juba mitu kuud liha söönud. Jänest nähes liigahtas miski isegi emas. Ta ajas end püsti, võttis jänesel naha maha ning valmistas lihast ja Primi korjatud juurviljadest hautise. Seejärel sattus ta pisut segadusse ja läks voodisse tagasi, aga kui hautis valmis sai, sundisime tedagi üht kausitäit ära sööma.

      Metsast sai meie päästja, ning iga päevaga sukeldusin üha sügavamale metsa rüppe. Alguses võttis kõik aega, aga olin pähe võtnud, et pean meile kõigile toitu tooma. Varastasin pesadest mune, püüdsin võrguga kala, mõnikord õnnestus lasta orav või jänes, millest sai hautist, ning korjasin kõikvõimalikke taimi, mis otse mu jalgade ees mullast sirgusid. Taimedega peab ettevaatlik olema. Paljud on söödavad, aga üks vale suutäis ja oledki surnud. Kontrollisin taimi mitu korda ja võrdlesin neid isa kirjeldatud piltidega. Hoidsin meil hinge sees.

      Algul sundis iga ohumärk, kauge ulg, seletamatu oksapragin mind tagasi aia juurde jooksma. Seejärel hakkasin riskima, ronides metsikute koerte eest puu otsa, sest nemad tüdinevad kiiresti ja liiguvad edasi. Karud ja kaslased elavad sügavamal metsas, võib-olla ei meeldi neile meie ringkonna nõgine hais.

      8 8. mail läksin kohtuhoonesse, panin end tessera jaoks kirja ning vedasin Primi mängurongiga koju oma esimese teravilja- ja õliportsjoni. Iga kuu kaheksandal päeval tegin sama. Muidugi ei saanud ma ka jahilkäimist ning taimede ja juurikate korjamist järele jätta.

      Teraviljast ei piisanud, et ära elada, vaja oli osta ka muud: seepi, piima ja niiti. Seda, mida meil ei olnud vaja ilmtingimata ära süüa, hakkasin Hobis kaubaks vahetama. Ilma isata oli Hobi minemine väga hirmus, aga inimesed olid isast lugu pidanud ja võtsid mindki vastu. Lõppude lõpuks, loom on loom, pole tähtis, kes ta maha laskis. Käisin ka rikkamate linnakodanike tagauste juures müümas, üritades meeles pidada, mida isa oli õpetanud, ja õppisin ka ise uusi nippe juurde. Lihunik ostis minult jäneseid, aga mitte oravaid. Pagarile meeldisid oravad, aga ta tegi nende vastu kaupa ainult siis, kui naist lähedal ei olnud. Rahuvalvajate ülemale meeldis metskalkun. Linnapea armastas maasikaid.

      Oli hilissuvi, kui märkasin tiigis nõusid pestes enda ümber kasvavaid taimi. Kõrged, lehed nagu noolepead. Õied kolme valge kroonlehega. Lasksin end põlvili vette, kaevasin sõrmedega pehmes mudas ja tõmbasin välja peotäie juurikaid. Väikesed sinakad mugulad, mis ei tõota esmapilgul kuigi palju, kuid keedetult või küpsetatult on sama head kui mis tahes kartul. "Katniss," laususin valjusti. Taim, millelt sain oma nime.4 Ja ma kuulsin kõrvus isa naljatavat häält: "Seni, kuni sa iseennast leiad, ei jää sa kunagi nälga." Sonkisin tunde varvaste ja tokiga tiigipõhjas ning korjasin pinnale kerkivaid mugulaid. Tol õhtul saime mugulatest ja kalast sellise pidusöögi, et sõime end esimest korda mitme kuu jooksul kurguni täis.

      Aegamööda pöördus ema meie sekka tagasi. Ta hakkas koristama ja süüa tegema ning talveks toiduvarusid kõrvale panema. Inimesed tegid meiega vahetuskaupa või maksid emale ravitsemisvahendite eest. Ühel päeval kuulsin, kuidas ema laulab.

      Prim oli seitsmendas taevas, et ema on tagasi, aga mina pidasin valvet, ootasin, millal ta jälle oma maailma kapseldub. Ma ei usaldanud teda. Ja üks väike jändrik osake minu sees vihkas teda tema nõrkuse pärast, meie hülgamise pärast, nende kuude pärast, mil ta sundis meid üle elama kõiki neid jubedusi. Prim andis talle andeks, aga mina olin emast sammukese eemaldunud, püstitanud seina, et kaitsta iseennast, et ma teda ei vajaks, ning enam kunagi ei olnud mitte miski meie vahel endine.

      Nüüd pean ma surema, ilma et saaksime seda omavahel ära klaarida. Mõtlesin sellele, kuidas ma täna kohtuhoones tema peale karjusin. Aga ma ütlesin talle ka, et armastan teda. Võib-olla said asjad siiski tasakaalu.

      Seisan

4

Katniss on kõõluslehe üks ingliskeelsetest rahvapärastest nimetustest. Tlk.