Näljamängud. Suzanne Collins

kes on praegu kodus, sätivad ennast magama. Kujutan ette oma kodu, kus aknaluugid on kõvasti kinni tõmmatud. Mida ema ja Prim praegu teevad? Kas nad olid võimelised õhtusööki sööma? Kala ja maasikaid? Või seisis toit puutumatult nende taldrikutel? Kas nad vaatasid seina najale toetuval laual seisvast vanast võidunud televiisorist päevasündmuste ülekannet? Kindlasti valasid nad veel pisaraid. Kas ema peab vastu, on Primi pärast tugev? Või hakkab ta juba eemale libisema ning jätab kogu maailma raskuse minu õe habrastele õlgadele?

      Kahtlemata magab Prim täna öösel ema kaisus. Mind lohutab mõte vanast närusest Buttercupist, kes seab end voodi jalutsis sisse ja valvab Primi. Kui Prim nutab, poeb kass talle sülle ja lebab seal kerratõmbunult seni, kuni tüdruk rahuneb ja unne vajub. Küll on hea, et ma seda kassi ära ei uputanud.

      Sellest kujutluspildist tekib mul piinav koduigatsus. On olnud lõputu päev. Kas me tõesti sõime Gale'iga alles täna hommikul maasikaid? Tundub, nagu oleks sellest möödas juba terve igavik. Nagu pikk unenägu, mis muutub järjest halvemaks ja halvemaks, kuni sellest saab õudusunenägu. Võib-olla ärkan pärast magamajäämist uuesti 12. ringkonnas, kuhu ma kuulun.

      Ilmselt on sahtlites lugematul arvul öösärke, aga mina tõmban lihtsalt särgi seljast ja püksid jalast ning poen aluspesus voodisse. Linad on pehmest siidisest materjalist. Puhev paks tekk annab kohe sooja.

      Kui ma üldse kunagi nutta kavatsen, siis nüüd on selleks õige aeg. Hommikul saan pisarate jäljed näolt maha pesta. Aga pisaraid ei tule.

      Olen nutmiseks liiga väsinud või liiga tuim. Ainus, mida tunnen, on vastupandamatu soov olla kusagil mujal. Lasen rongil end unustuse hõlma kiigutada.

      Kui koputamise peale ärkan, piilub läbi kardinate hallikas valgus. Kuulen, kuidas Effie Trinket hüüab, et ma üles tõuseksin. "Üles, üles, üles! Täna on tähtis, tähtis, tähtis päev!" Hetkeks püüan ette kujutada, mis selle naise peas toimub. Millised mõtted täidavad tema pead ärkveloleku ajal? Milliseid unenägusid näeb ta öösel? Pole aimugi.

      Panen uuesti selga rohelise kostüümi, sest see ei ole tegelikult must, ainult öisest põrandal vedelemisest pisut kortsus. Libistan sõrmedega üle väikest kuldset pilapasknääri ümbritseva ringi ja mõtlen metsa peale, ja isa peale, ja selle peale, kuidas ema ja Prim peavad üles tõusma ja igapäevaste toimetustega pihta hakkama. Magasin ema tehtud soenguga ja see on veel üsna heas vormis, sellepärast jätangi juuksed nii. Vahet pole. Enam ei saa me Kapitooliumist kaugel olla. Ja kui me linna jõuame, otsustab nagunii juba minu stilist, milline ma õhtusel avatseremoonial välja näen. Loodan siiralt, et mulle ei satu mõni selline stilist, kelle arvates on viimane moeröögatus alasti keha.

      Jõuan restoranvagunisse ja Effie Trinket tuhiseb minust mööda, tass musta kohvi käes. Ta ropendab endamisi. Haymitch itsitab, nägu eelmise päeva turgutustest punane ja paistes. Peeta hoiab ühes käes kuklit ja tunneb millegipärast piinlikkust.

      "Istu maha! Istu maha!" ütleb Haymitch ja viipab mulle käega. Samal hetkel, mil ennast toolile libistan, tuuakse minu ette tohutu toidutaldrik. Munad, sink, praekartulikuhjad. Puuviljavaagnat ümbritsevad jääkuubikud, et puuviljad seisaksid jahedad. Korvitäiest kuklitest, mis mulle nina alla pistetakse, jaguks meie perele terveks nädalaks. Laual elegantses klaasis on apelsinimahl. Vähemalt ma arvan, et see on apelsinimahl. Olen varem ainult korra apelsini maitsnud, vana-aastaõhtul, kui isa ostis ühe eriliseks maiuspalaks. Tass kohvi. Ema jumaldab kohvi, mida meie ei saa endale peaaegu kunagi lubada, aga mulle tundub see ainult nagu mõru lurr. Rammus pruun tassitäis miskit, mida ma ei ole kunagi varem näinud.

      "Seda kutsutakse kakaoks," ütleb Peeta. "Täitsa maitsev."

      Võtan lonksu kuuma magusat kreemjat vedelikku ja judinad jooksevad üle selja. Kuigi kogu ülejäänud söök seisab ahvatlevalt laual, ignoreerin seda, kuni tass on tilgatuks joodud. Seejärel kugistan alla nii palju, kui mahub – ja seda on üsna arvestatav kogus –, jälgides hoolega, et ma rammusama kraamiga ei liialdaks. Ükskord ütles ema, et ma söön, nagu ei näeks toitu enam kunagi. Vastasin talle: "Ei näegi, kui ma just ise seda koju ei too." See pani tal suu lukku.

      Kui kõht on nii punnis, et ähvardab lõhki minna, toetan end tooli seljatoe vastu ja vaatan oma kaaslasi. Peeta sööb alles, murrab tükkhaaval kuklit ja kastab kakao sisse. Haymitch ei ole oma taldrikule erilist tähelepanu pööranud, aga ta kummutab muudkui klaasi punase mahlaga, lahjendades seda pidevalt läbipaistva vedelikuga. Aurude järgi arvestades on see mingisugune piiritus. Ma ei tunne Haymitchi, aga olen piisavalt sageli Hobis näinud, kuidas ta loobib raha peotäite viisi alkoholi müüva naise letile. Selleks ajaks, kui me Kapitooliumi jõuame, ei saa temast enam sõnagi aru.

      Taipan, et vihkan Haymitchi. Pole midagi imestada, et 12. ringkonna tribuutidel ei ole kunagi mingit šanssigi. Asi pole ainult selles, et oleme alatoidetud ja treenimata. Mõned meie tribuudid on olnud sellele vaatamata piisavalt tugevad, et vastupanu osutada. Aga meil õnnestub väga harva leida mõni toetaja ja Haymitchil on selles väga suur osa. Rikkad inimesed, kes tribuute toetavad, kas sellepärast, et veavad nende peale kihla, või lihtsalt võitja valimise üle hooplemisõiguse saamiseks, tahavad ajada asju pisut stiilsemate inimestega kui Haymitch.

      "Nii et sinu ülesanne on anda meile nõu," sõnan Haymitchile.

      "Siin on minu nõuanne. Jääge ellu," vastab Haymitch ja pahvatab naerma. Vaatame Peetaga teineteisele otsa, enne kui mulle meenub, et ei tee temaga enam mingit tegemist. Üllatusega märkan ta silmis kalkust. Üldiselt paistab ta nii leebe.

      "Väga naljakas," lausub Peeta. Korraga annab ta Haymitchi käes olevale klaasile tugeva hoobi. Klaas puruneb põrandal kildudeks ja veripunane vedelik voolab kiiresti rongi tagaosa suunas. "Ainult mitte meie meelest."

      Haymitch mõtleb hetke ning annab seejärel Peetale rusikahoobi vastu lõuga, nii et Peeta toolilt maha kukub. Siis pöörab ta ringi ja tahab haarata piiritusepudelit, aga mina löön noa laua sisse täpselt Haymitchi käe ja pudeli vahel – nuga peaaegu puudutab mehe sõrmi. Jään pingsalt vastulööki ootama, valmis kõrvale põiklema. Kuid Haymitch istub maha ja kõõritab meie poole.

      "Noh, mis see siis on?" alustab ta. "Kas sel aastal sain lõpuks sellised, kes võitlevad?"

      Peeta tõuseb põrandalt püsti ja võtab peoga puuviljavaagna ümbert jääd. Ta tahab seda lõual punetavale laigule panna.

      "Ei," peatab teda Haymitch. "Las sinikas paistab välja. Publik arvab, et sa oled juba enne areenile jõudmist mõne teise tribuudiga madistanud."

      "See on reeglitevastane," vastab Peeta.

      "Ainult siis, kui vahele jääd. Sinu sinikas näitab, et kaklesid, aga vahele ei jäänud, veel parem," ütleb Haymitch. Ta pöördub minu poole. "Kas sa saad selle noaga lisaks lauale ka kõigele muule pihta?"

      Minu relv on vibu ja nooled. Aga olen veetnud päris palju aega ka nuge loopides. Mõnikord, kui olen looma noolega haavanud, on targem nuga ka järele saata, enne kui ise talle lähenen. Taipan, et kui tahan saada Haymitchi tähelepanu, on praegu õige hetk muljet avaldada. Tõmban noa laua seest välja, haaran terast kinni ja lennutan ruumi teise otsa seina sisse. Lootsin tegelikult tabada üht korralikku jämedat posti, aga nuga tungib täpselt kahe seinapaneeli vahele ning jätab minust palju parema viskaja mulje, kui tegelikult olen.

      "Seiske siia. Mõlemad," ütleb Haymitch ja viipab põranda keskpaiga suunas. Kuuletume ja ta hakkab meie ümber tiirutama, suskab aeg-ajalt sõrmega nagu loomi, kontrollib lihaseid, uurib nägusid. "No nii, te polegi päris lootusetud. Paistate heas vormis olevat. Ja kui stilist on teiega ükskord lõpetanud, olete ka piisavalt atraktiivsed."

      Peeta ega mina ei esita ühtegi küsimust. Näljamängud ei ole mingi iludusvõistlus, aga paistab, et parima väljanägemisega tribuudid tõmbavad alati ligi rohkem toetajaid.

      "Olgu, pakun sellist kokkulepet: teie ei sega vahele minu joomisele ning mina püsin piisavalt kaine, et teid aidata," lausub Haymitch. "Aga te peate tegema täpselt nii, nagu ma ütlen."

      Ei ole just suurem asi tehing, aga sellest punktist, kus me kümme minutit tagasi olime, täiesti ilma juhendajata, siiski hiiglasuur samm edasi.

      "Hästi," sõnab Peeta.

      "Aita