Näljamängud. Suzanne Collins

mida nad teiega teevad. Aga mida nad ka ei teeks, ärge hakake vastu," õpetab Haymitch.

      "Aga …" alustan mina.

      "Ei mingeid agasid. Ärge hakake vastu," kordab Haymitch uuesti. Ta võtab laualt piiritusepudeli ja lahkub vagunist. Kui vaguniuks tema selja taga sulgub, läheb korraga pimedaks. Vaguni sees põlevad küll mõned tuled, aga väljas oleks justkui uuesti öö saabunud. Taipan, et oleme jõudnud tunnelisse, mis viib Kapitooliumi piirava mäe seest läbi. Mäed moodustavad Kapitooliumi ja idaringkondade vahele loodusliku barjääri. Ida poolt ei ole linna sisenemiseks praktiliselt mingit muud võimalust kui läbi tunnelite. Selline geograafiline eelis saigi peamiseks põhjuseks, miks ringkonnad sõja kaotasid ja miks mina saabun täna siia tribuudina. Kuna ülestõusnud pidid mägedest üle ronima, sai neist Kapitooliumi õhujõudude jaoks kerge sihtmärk.

      Seisame Peeta Mellarkiga vaikides, rong kihutab edasi. Tunnel muudkui kestab ja kestab ja ma mõtlen kõigile neile kivitonnidele, mis mind taevast lahutavad, ning rinnus tõmbab kokku. Mulle ei meeldi olla niimoodi kivi sisse kapseldatud. See meenutab kaevandust ja isa, lõksus, võimetu jõudma päikesevalguseni, igaveseks maetud pimedusse.

      Lõpuks hakkab rong pidurdama ja korraga ujutab ere valgus vaguni üle. Me ei saa sinna midagi parata: jookseme Peetaga mõlemad akna juurde ja vaatame seda, mida oleme seni näinud ainult televiisorist: Kapitooliumi, Panemi pealinna. Kaamerad ei ole linna hiilguse kohta valetanud. Kuid neil pole õnnestunud viimse detailini tabada veiklevate kõrghoonete suursugusust, säravaid autosid, mis vuravad ringi mööda laiu sillutatud teid, kentsakate soengute ja värvitud nägudega veidralt riietatud inimesi, kellel ei ole kunagi söögist puudust olnud. Kõik värvid tunduvad kunstlikud: roosa on liiga sügav, roheline liiga ere, kollane silmadele valus, nagu kõvad ümmargused lapikud kommikettad, mida müüakse 12. ringkonna väikeses maiustustepoes ja mida meie pere ei saa endale kunagi lubada.

      Inimesed tunnevad linna veereva tribuutide rongi ära ja hakkavad agaralt meie poole näpuga näitama. Astun akna juurest kõrvale, nende elevus ajab mul südame pahaks. Ma tean, et nad ei jõua ära oodata, millal saavad hakata meie surmavõitlust pealt vaatama. Aga Peeta ei liigu paigast, isegi lehvitab ja naeratab ammuli sui vahtivale rahvamassile. Ta lõpetab alles siis, kui rong jaama jõuab ning jaamahoone inimesed varju jätab.

      Ta märkab, kuidas ma teda ainiti vaatan, ja kehitab õlgu. "Kes teab?" sõnab ta. "Mõni neist võib rikas olla."

      Olin temast täiesti valel arvamusel. Mõtlen uuesti tema käitumisele lõikuspäeva algusest peale. Sõbralik käepigistus. Peeta isa ilmub küpsistega minu tuppa ja lubab Primi toita … Kas Peeta käskis tal seda teha? Poisi pisarad jaamas. Ta on nõus vabatahtlikult Haymitchi pesema, aga täna hommikul hakkab talle vastu, kui on näha, et paipoisilik lähenemine ei vii kuhugi. Ja nüüd lehvitab ta akna juures, juba püüdes rahvast enda poole võita.

      Kõik killud ei ole veel paika loksunud, aga mul on tunne, et tal on plaan valmis. Ta ei ole oma surmaga leppinud. Juba võitleb ta täiel rinnal, et ellu jääda. Mis tähendab ka seda, et lahke poiss Peeta Mellark, kes mulle leiba andis, võitleb kõigest jõust, et mind tappa.

      5

      Kr-i-i-i-t! Krigistan hambaid, kui Venia, veekarva juuste ja kulmude kohal asetsevate kuldsete tätoveeringutega naine, tõmbab mu jala küljest järsult paberitüki, rebides välja selle alla jäänud karvad. "Vabandust!" säutsub ta oma tobeda Kapitooliumi aktsendiga. "Sa oled lihtsalt nii karvane!"

      Miks need inimesed nii kõrge häälega räägivad? Miks nad vaevuvaevu suud paotavad, kui räägivad? Miks nende hääl jääb lause lõpus õhku rippuma, nagu esitataks küsimusi? Veidrad vokaalid, kärbitud sõnad ning alati susisev s … Pole siis ime, et neid kohe ei saa matkimata jätta.

      Venia manab näole kaastundliku ilme. "Aga mul on hea uudis. See on viimane. Valmis?" Haaran kätega lauast, millele mind on istuma pandud, ning noogutan. Järsu valusa tõmbega on viimnegi karv minu jalgadelt üles juuritud.

      Olen muundamiskeskuses veetnud juba rohkem kui kolm tundi, kuid pole ikka veel kohtunud oma stilistiga. Ilmselt ei ole tal mingit huvi näha mind enne, kui Venia ja teised ettevalmistava meeskonna liikmed pole lõpetanud minu ilmselgete probleemidega. Senini on mu keha hõõrutud krigiseva vahuga, mis lisaks mustusele eemaldas ilmselt ka vähemalt kolm kihti nahka, kõik mu küüned on ühesuguseks viilitud ja – mis peamine – minu keha on vabastatud karvadest. Jalad, käed, rind, kaenlaalused ja osa kulmukaartest on paljaks kitkutud, nagu oleksin lind, keda valmistatakse ette küpsetamiseks. See ei meeldi mulle. Nahk on valus ja kiheleb ning tundub ülimalt hell. Aga ma olen Haymitchiga sõlmitud kokkuleppest kinni pidanud ja ühtegi kaebust ei ole minu huulilt tõusnud.

      "Sa oled väga tubli," ütleb üks kutt nimega Flavius. Ta raputab oma oranže spiraalseid lokke ning lisab lilla huulepulgaga suule värske värvikihi. "Kui me üldse midagi ei talu, siis virisemist. Õlitage ta sisse!"

      Venia ja Octavia, tüsedam naine, kes on pealaest jalatallani kaetud kahvatu hernerohelise värviga, hõõruvad mind kokku kreemiga, mis alguses kipitab, seejärel aga jahutab mu kirvendavat nahka. Siis tõstavad nad mind laua pealt maha ja eemaldavad õhukese kitli, mida mul on vahelduva eduga lubatud kanda. Seisan keset põrandat, täiesti alasti, ja nemad kolmekesi käivad ümber minu ning tõmbavad pintsettidega välja mu viimsedki ihukarvad. Tean, et peaksin tundma piinlikkust, aga nad ei ole üldse inimeste moodi ja sellepärast häirib see mind niisama vähe, kui häiriks veidrat värvi lindude kolmik, kes nokib mu jalgade ümber teri.

      Kõik kolm astuvad sammukese tagasi ja jäävad oma kätetööd imetlema. "Suurepärane! Sa näed juba peaaegu inimese moodi välja!" lausub Flavius ja nad hakkavad naerma.

      Sunnin oma huuled naeratuseks kõverduma, et näidata neile, kui tänulik ma olen. "Aitäh," ütlen tasakesi. "Meil ei ole 12. ringkonnas erilist põhjust ilusad olla."

      Sellega võidan nad täielikult enda poole. "Muidugi mitte, vaene väike kullake!" ohkab Octavia ja lööb minu pärast ahastades käed kokku.

      "Aga ära muretse," ütleb Venia. "Kui Cinna sinuga ühele poole saab, näed välja täiesti vapustav!"

      "Seda võime lubada! Tead, nüüd, kui me kõigist nendest karvadest ja räpast oleme lahti saanud, ei näe sa üldse jube välja!" lisab Flavius julgustavalt. "Kutsume Cinna!"

      Nad tuiskavad toast minema. Raske on oma ettevalmistava meeskonna peale vihastada. Nad on täielikud idioodid. Ometi tean ma mingil veidral kombel, et nad püüavad mind kogu südamest aidata.

      Silmitsen külmi valgeid seinu ja põrandat ning surun endas maha soovi kittel uuesti selga tõmmata. Stilist Cinna laseb selle nagunii kohe jälle ära võtta. Selle asemel tõstan käed juuste juurde. See piirkond kästi ettevalmistaval meeskonnal rahule jätta. Sõrmed silitavad siidiseid patse, mida ema nii hoolega sättis. Minu ema. Jätsin ta sinise kleidi ja kingad rongipõrandale vedelema, isegi ei mõelnud neid üles võtta, hoida kinni tükikesest emast, kodust. Praegu soovin, et oleksin seda teinud.

      Uks läheb lahti ja sisse astub noor mees, ilmselt Cinna. Mind jahmatab, et ta väljanägemine on normaalne. Enamik stiliste, keda televiisoris intervjueeritakse, on nii värvitud, ümber vormitud ja kirurgiliselt moondatud, et nad näevad välja nagu koletised. Aga Cinna lühikesed juuksed tunduvad loomulikku pruuni tooni. Tal on seljas lihtne must särk ja püksid. Ainus mööndus on tehtud metallik-kuldse silmavärviga, mida on kerge käega peale kantud. See tõstab esile tema roheliste silmade kuldsed täpid. Ning hoolimata sellest, kuidas Kapitoolium ja selle elanike võigas stiil minus vastikust tekitavad, ei saa ma midagi parata, et Cinna tundub mulle atraktiivne.

      "Tere, Katniss. Mina olen Cinna, sinu stilist," ütleb mees tasase häälega, milles puudub Kapitooliumi tavapärane teesklus.

      "Tere," söandan ettevaatlikult vastata.

      "Anna mulle ainult hetk aega," sõnab ta. Ta kõnnib ümber mu alasti keha, ei puuduta, kuid vaatab iga sentimeetrit hindava pilguga. Surun endas maha soovi tõsta käed rinna peale risti. "Kes sulle soengu tegi?"

      "Ema," vastan talle.

      "Ilus. Isegi klassikaline. Ja sinu profiiliga peaaegu täielikus tasakaalus. Tal on väga osavad käed," ütleb Cinna.

      Ootasin