Näljamängud. Suzanne Collins

mis toimub. Läbi pori tulid minu poole lirtsuvad sammud ja ma mõtlesin: see on pagari naine, ta tuleb mind siit kepiga minema peksma. Aga see ei olnud tema. Hoopis poiss. Käes olid tal kaks suurt mustaks kõrbenud koorikuga leivapätsi, mis olid ilmselt tulle kukkunud.

      Poisi ema lõugas: "Anna need sigade kätte, saamatu olevus! Miks ka mitte? Ükski korralik inimene ei osta kõrbenud leiba!"

      Poiss hakkas kõrbenud koorikut leiva küljest ära rebima ja sigadele künasse loopima. Siis helises pagarikoja uksekell ja ema kadus klientidega tegelema.

      Poiss ei vaadanud kordagi minu poole, aga mina jälgisin teda. Leiva pärast, punase verme pärast, mis poisi põsesarnalt kaugele paistis. Millega teda löödi? Meie vanemad ei löönud meid kunagi. Ma ei oleks suutnud seda ette kujutadagi. Poiss heitis kiire pilgu pagarikoja poole, nagu kontrolliks, kas õhk on puhas, ning viskas seejärel pilku sigadelt pööramata ühe leivapätsi minu suunas. Teine järgnes sama kiiresti, siis astus poiss lirtsuval sammul pagarikotta tagasi ja pani köögiukse enda järel korralikult kinni.

      Vaatasin leivapätse ega uskunud oma silmi. Täiesti korralikud, tegelikult täiuslikud, kui kõrbenud kohad välja arvata. Kas ta tahtis, et ma need endale saaksin? Ilmselt küll. Sest siin need lebasid, otse minu jalgade ees maas. Et keegi ei näeks, mis juhtus, kahmasin leivapätsid ja pistsin põue, tõmbasin jahimantli hõlmad tugevasti kinni ja kõndisin kärmesti minema. Leiva kuumus kõrvetas nahka, aga mina surusin pätsid veel kõvemini vastu rindu, klammerdudes elu külge.

      Kui koju jõudsin, olid pätsid juba natuke jahtuda jõudnud, aga seest veel piisavalt soojad. Panin leivad lauale ja Prim sirutas käe, et endale tükk murda, kuid ma surusin ta toolile istuma, sundisin ema meiega laua ääres ühinema ja valasin kõigile sooja teed. Kraapisin mustad kohad maha ja lõikasin leiva viiludeks. Sõime terve pätsi ära, viil viilu haaval. See oli hea suur, rosinate ja pähklitega täidetud leivapäts.

      Panin riided tule äärde kuivama, ronisin voodisse ja vajusin sügavasse unenägudeta unne. Alles järgmisel hommikul turgatas mulle pähe, et poiss võis need pätsid meelega ära kõrvetada. Võib-olla pillas leekidesse, teades, et saab selle eest karistada, ja tõi pärast mulle. Aga heitsin selle mõtte kõrvale. Küllap see siiski lihtsalt juhtus. Miks ta oleks pidanud nii tegema? Ta ei tundnudki mind. Ometi oli leiva mulle viskamine tohutu lahkus, mille eest ta oleks kindlasti peksa saanud, kui see oleks avastatud. Ma ei suutnud kuidagi poisi teguviisi selgitada.

      Sõime hommikusöögiks mõned leivaviilud ja läksime kooli. Oli selline tunne, nagu kevad oleks üleöö saabunud. Mõnus soe õhk. Pehmed pilved. Koolis möödusin poisist koridoris. Tal oli põsk paistes ja silm sinine. Ta oli koos sõpradega ja ei teinud minust väljagi. Aga kui ma pärast lõunat Primile vastu läksin ja me koju hakkasime minema, nägin, kuidas ta mind teisest aianurgast vaatab. Meie pilgud kohtusid sekundiks, siis pööras ta pea kõrvale. Lõin pilgu maha, mul oli piinlik, ja siis ma nägin seda. Selle aasta esimest võilille. Kelluke hakkas mu peas helisema. Mõtlesin tundidele, mis olin isa seltsis metsas veetnud, ja teadsin korraga, kuidas me ellu jääme.

      Kuni tänaseni ei suuda ma unustada seost selle poisi, Peeta Mellarki, ja leiva vahel, mis andis mulle lootust, ja võilille vahel, mis tuletas mulle meelde, et ma ei ole hukule määratud. Ning rohkem kui korra olen kooli koridoris ringi keeranud ja näinud, kuidas poisi silmad on minule suunatud ja kuidas ta pilgu kiiresti kõrvale pöörab. Mul on tunne, nagu oleksin talle midagi võlgu, ja mulle ei meeldi inimestele võlgu olla. Kui ma oleksin teda millalgi tänanud, tunneksin praegu ehk vähem segadust. Mõtlesin sellest paaril korral, aga kunagi ei tulnud parajat juhust. Ja nüüd ei tulegi. Sest meid heidetakse areenile elu ja surma peale võitlema. Ei tea, kuidas mul seal küll õnnestuks mõned tänusõnad poetada? See ei tunduks justkui õiglane, kui üritan tal samal ajal kõri läbi lõigata.

      Linnapea lõpetab riigireetmise lepingu ettelugemise ning viipab mulle ja Peetale, et teineteisel kätt suruksime. Peeta käsi on tugev ja soe nagu need leivapätsidki. Ta vaatab mulle otse silma ja surub mu kätt moel, mis peaks minu meelest tähendama julgustust. Aga võibolla lihas lihtsalt tõmbles.

      Pöörame end uuesti näoga rahva poole ja kõlab Panemi hümn.

      Mis seal ikka, mõtlen ma. Meid on kakskümmend neli. Võib-olla tahab juhus, et keegi teine tapab ta enne mind.

      Ainult et viimasel ajal ei ole juhus olnud eriti usaldusväärne.

      3

      Kui hümn läbi saab, võetakse meid vahi alla. Ei, meil ei panda käsi raudu ega midagi muud sellist, aga me marsime rahuvalvajate grupi saatel kohtuhoone eesuksest sisse. Võib-olla on tribuudid kunagi minevikus üritanud põgeneda. Kuigi mina ei ole seda kordagi näinud.

      Kohtuhoones juhatatakse mind ühte tuppa ja jäetakse üksi. Ma ei ole kunagi varem viibinud nii luksuslikus toas – paksud soojad vaibad, sametist diivan ja tugitoolid. Ma tean, mis asi on samet, sest emal on üks kleit, mille krae on sellest materjalist tehtud. Istun diivanile ja ei saa teisiti, kui pean sõrmi pehmel materjalil edasi-tagasi libistama, mitu korda. See aitab rahuneda ja valmistuda järgmiseks tunniks. Ajaks, mis antakse tribuutidele kallite inimestega hüvastijätmiseks. Ma ei tohi endast välja minna, ma ei tohi lahkuda sellest toast paistes silmade ja punase ninaga. Nutmine ei tule kõne allagi. Rongijaamas ootab meid veel hulk telekaameraid.

      Kõigepealt tulevad õde ja ema. Sirutan käed Primile vastu ja ta ronib mulle sülle, paneb käed ümber kaela, toetab pea õlale, täpselt nagu siis, kui ta veel päris väike oli. Ema istub mu kõrvale ja võtab meil mõlemal ümbert kinni. Mõne hetke ei lausu me sõnagi. Siis hakkan ette lugema kõiki neid asju, mida nad peavad meeles pidama, mida on vaja teha nüüd, kui mind enam ei ole, et kõige eest ise hoolt kanda.

      Prim ei tohi oma nime tessera vastu vahetada. Nad saavad läbi ka selleta, kui on piisavalt hoolikad ning müüvad Primi kitse piima ja juustu. Ja emal on nüüd Serva elanike jaoks väike apteegiäri. Gale toob ravimtaimi, mida ema ise ei kasvata, aga ta peab neid Gale'ile väga hoolikalt kirjeldama, sest poiss ei tunne neid nii hästi kui mina. Gale toob neile ka liha – sõlmisime temaga sellise kokkuleppe juba umbes aasta tagasi – ja ei küsi selle eest ilmselt midagi, aga nad peavad talle tänutäheks mingit kaupa vastu andma, näiteks piima või ravimeid.

      Ma ei hakka vaeva nägema ja soovitama, et Prim küttimise selgeks õpiks. Olen püüdnud teda paar korda õpetada, kuid sellest ei ole midagi välja tulnud. Ta kartis metsa ja kui ma mõne looma maha lasksin, läksid tal silmad veekalkvele ja ta hakkas rääkima sellest, kuidas me võiksime ta veel päästa ja terveks ravida, kui ainult piisavalt kiiresti koju jõuaksime. Aga oma kitsega saab ta väga hästi hakkama, seetõttu keskendun pigem sellele.

      Kui olen lõpetanud kütet, kaubavahetust ja kooliskäimist puudutavate juhtnööride jagamise, vaatan emale otsa ja pigistan kõvasti ta kätt. "Kuula nüüd mind. Kas sa kuulad?" Ema noogutab, sattudes mu jõulisest pealekäimisest ärevusse. Ilmselt teab ta, mida ma nüüd ütlen. "Sa ei tohi jälle lahkuda," sõnan mina.

      Ema otsib pilguga põrandat. "Ma tean. Ma ei lahku. Ma ei saanud sinna midagi parata, kui …"

      "Aga seekord sa pead saama. Sa ei tohi endasse sulguda ja Primi omapead jätta. Nüüd ei ole mind, et teil mõlemal hinge sees hoida. Ei ole tähtis, mis nüüd juhtuma hakkab. Ükskõik, mida te ekraanil ka ei näeks. Sa pead mulle lubama, et ei anna seekord alla!" Mu hääl on kerkinud peaaegu karjeks. Selles kajab kogu viha ja hirm, mida tundsin siis, kui ema meid tookord maha jättis.

      Ema tõmbab käe minu haardest, ise vihastamiseni liigutatud. "Ma olin haige. Ma oleksin saanud ennast ravida, kui mul oleks olnud kõik need ravimid, mis mul praegu on."

      Ta võis tõesti haige olla. Ma olen näinud, kuidas ta pärast uue apteegi avamist inimesi liikumatuks tegeva kurbuse käest uuesti elule äratab. Võib-olla on see tõesti haigus, aga seda haigust ei saa me endale lubada.

      "Siis võta neid ravimeid. Ja hoolitse Primi eest!" lausun mina.

      "Mul ei ole häda midagi, Katniss," ütleb Prim ja võtab mu näo oma käte vahele. "Aga sina pead ka enda eest hoolitsema. Sa oled nii kiire ja vapper. Võib-olla sa võidad."

      Ma ei saa võita. Oma südames Prim ilmselt teab seda.