Onu Alberti kvantseiklus. Russell Stannard

ei saanud midagi teha, et kasvamist peatada. Nüüd suruti teda juba kõvasti seinte vastu. Kostis klaasi purunemise klirinat, kui ta käsi tõugati läbi akna välja. Lühter takerdus ta juustesse ja ta tundis tirimist.

      Just siis, kui ta oli kindel, et ta pressitakse surnuks või ta sureb õhupuudusesse, kostis tugev plahvatus. Katus lendas pealt ja ta paiskus õhku. Tunne oli samasugune, nagu oleks ta katapulteerunud lennuki istmelt. Ta sulges silmad ja kiljus.

      Prauh! Ta mütsatas maapinnale.

      Kas ta oli surnud – jälle? Ei. Ta tõusis istuli ja vaatas enda ümber. Onu Albert! Missugune kergendus! Ta oli tagasi onu Alberti kabinetis.

      Aga miks paistis onu nii teistmoodi – kuidagi kössis oma toolis ja hirmunud moega?

      „Kas sinuga on kõik korras?“ küsis tüdruk.

      „Aga sinuga?“ kõlas vastus.

      „Minuga? Jah, minuga on kõik korras – arvan,“ lausus ta. „Kuigi ma ei tea,“ lisas ta tuharaid hõõrudes. „See on juba teine põnts tagumiku pihta. Kindlasti on mul nüüd kaks sinikat – tänu sinule. Aga ikkagi, miks sa niisuguse moega oled? Mis on juhtunud?“

      Onu Albert ajas end sirgu ja vaatas ringi.

      „Noh, tegelikult ma ei tea. Minut tagasi istusin siin vaikselt keskendudes – nagu ma alati teen, kui sina mullis oled – järgmise asjana aga mull lõhkes ja sina kukkusid sellest välja!“