Onu Alberti kvantseiklus. Russell Stannard

vaatepilt. Gedanken suutis vaevu vaadata.

      Kui olendite tükid põrandale kukkusid, tõmbusid nad kerra – pallideks. Nüüd oli teiste kaartide kord neid rünnata. Nood tegid seda flamingode abiga. Ideeks oli hoida flamingo keha süles, venitada linnu pikk kael välja ja lüüa kokkurullunud palle linnu peaga. Eesmärk oli pallid läbi rõnga saada. Rõngaid moodustasid teised kaardid, kes seisid küürus ja tekitasid sel kombel kaari.

      „Kroket,“ mõtles Gedanken. „Just seda nad „Alice’is“ tegidki – mängisid kroketit, kasutades flamingosid kurikatena… ja siile pallidena. Aga need pole ju siilid.“

      „Oh heldus, heldus küll. Kuhu me jõudnud oleme?“

      See oli Valge Küülik. Gedanken nägi nüüd, et looma valge kasukas oli nagu omamoodi teadlase kittel. Küülik istus kirjutuslaua taga. Ta ees oli lahtiselt suur märkmik. Iga kord, kui mõni loom hukkus, märkis ta selle üles.

      Mõne aja pärast paistsid kõik rahunevat; nad ei tormanud enam ringi. Gedanken vaatas enda ümber. Ahaa! Selge pilt. Kuningaemand oli lahkunud.

      Gedanken otsustas, et nüüd võiks olla õige hetk ruumi siseneda. Nii ta tegigi, ja vaatas siis enda ümber. Milline veider koht! Seinad olid kaetud kalli väljanägemisega punase tapeediga, kardinad olid paksust sametist ja kullatud laest rippusid klaasist lühtrid. Aga kogu ruum oli tühi peale lihtsa puust laua ja Küüliku kirjutuslaua.

      Gedanken kõndis Küüliku juurde.

      „Vabandust,“ alustas ta.

      „Oh!“ hüüatas Küülik ja paistis ehmunud. „Mis sa oled?“

      „Kes sa oled?“ parandas Gedanken naeratades. „Sa tahtsid küsida „Kes sa oled?“, mitte „Mis sa oled?“

      „Ei, ei tahtnud,“ kordas Küülik. „Mis sa oled?“

      „Noh, mis sa ise arvad?“ nähvas Gedanken vihaselt.

      „Sa paistad olevat üks neid tüdruk-asju. Nagu see teine.“

      „Missugune teine?“

      „Alice mingi-või-keegi. Too teine, kes kogu selle jama korraldas. Loodan, et sina ei hakka siin mingit segadust organiseerima.“

      Gedanken kehitas õlgu. „Miks ma peaksin seda tegema?“

      „Noh, kui sa ei taha siin segadust tekitada, miks sa siis üldse siin oled?“ päris Küülik kahtlustavalt.

      „Mind saadeti siia kindlaks tegema, millest kõik koosneb,“ seletas Gedanken.

      „Mida tegema sind siia saadeti?“ kordas Küülik imestunult.

      „Kindlaks tegema, millised on aine kõige väiksemad osakesed. Noh, seda sorti asju. Aga mind vihastab, miks just siia.“

      „Häh!“ turtsatas Küülik pahameelest võdisedes. „Ma ütlen sulle, et sa poleks saanud sattuda paremasse paika. Mis sa arvad, kellega sa räägid?“

      „Küülikuga.“

      „Küülikuga! Hoopis Kuningaemanda Juhtteadlane, kui lubate.“

      „Oh,“ sõnas Gedanken hämmeldunult. „Ma küll ei mäleta, et sa oleksid olnud teadlane, vähemalt mitte siis, kui lugesin raamatut „Alice’i Imedemaal“.“

      „Sain ametikõrgendust. Möödunud nädalal. Kui Kuningaemand otsustas igatepidi moodsaks ja teaduslikuks muutuda. Mina olen tema Juhtteadlane.“

      „Oh. Soovin õnne. Aga… ma ei saa aru. Kuidas sa teadlaseks õppisid – üheainsa nädalaga?“ küsis tüdruk.

      „Juhtteadlaseks,“ parandas Küülik.

      „Olgu siis, Juhtteadlaseks – ühe nädalaga?“

      Küülik paistis end ebamugavalt tundvat ja tegi käpaga tõrjuva liigutuse.

      „Sa raiskad mu aega. Kas sa ei näe, et mul on tegemist. Ma pean märkmeid tegema. Teaduslikke märkmeid,“ rõhutas ta ja hakkas usinasti kirjutama.

      „Andestust, ma ei kavatsenud sind katkestada,“ vabandas Gedanken.

      Mõnda aega üritas ta piiluda üle Küüliku õla, et näha, mida too kirjutab. Kuid sellest polnud miskit kasu. Jänes kattis teksti küünarnukiga. Tüdruk kahtlustas, et ta teeb seda sihilikult.

      „Mille kallal sa töötad?“ küsis Gedanken lõpuks. „Kas millegi kallal, mis on seotud sellega, mis siin toimub?“ päris ta, noogutades puust laua poole, mis oli täis vingerdavaid loomi.

      Küülik ohkas: „Muidugi on see sellega seotud. Mis sina siis arvad? Ma pean välja selgitama, millest kõik asjad on tehtud.“

      „Sina ka?“ küsis Gedanken.

      „Jah.“

      „Oh.“

      Tüdruk jäi hetkeks mõttesse ja küsis seejärel: „Kas oleks mingi võimalus, et me teeksime meeskonna – sina ja mina? Et me töötaksime selle kallal koos?“

      Küülik vaatas innukalt üles ja pahvatas: „See oleks vah…“ Ta vakatas, paistis kimbatuses olevat, kuid kogus end siis. Ja lisas kohmetult: „Ee … ma mõtlen … Tee, nagu sulle meeldib. Kui tahad mulle abikäe ulatada … See ei tee tüli. Oleme nagunii juba peaaegu lõpusirgel.“

      „Tänan,“ vastas Gedanken. „See on sinust väga lahke.“

      „Võta heaks,“ vastas Küülik.

      Tüdruk tundis, et Küülik võib tõepoolest üsna õnnelik olla, kui kellegi appi saab.

      „Kas ma tohin siis küsida, mis siin tegelikult toimub?“ jätkas Gedanken. „Need vaesed väikesed loomakesed. Kas on neid tõepoolest vaja tappa…?“

      „Loomad?“ karjatas Küülik. „Sa mõtled…“

      Ta naeris. „Kuule, sina seal,“ hõikas ta Timukale ruumi teises servas. „Kas tead, mida ta meie tegevusest arvab? Ta arvab, et sa tapad loomi.“ Timukas nõjatus oma kirvele ja hakkas samuti naerma. Teised kaardid ühinesid temaga.

      „Need ei ole loomad,“ seletas Küülik. „Tule, ma näitan sulle.“

      Isegi lähedalt vaadates paistsid karvased elukad Gedankenile elusatena. Kuid nüüd ta sai aru, et tegelikult nad polnud seda. Nad ei vingerdanud, nagu ta oli mõelnud: see oli omamoodi korrapärasel viisil võbelemine – umbes nii, nagu olnuksid neil sees vedrud. Neid oli igas suuruses – mõned väikesed, mõned suured. Oli pikki ja oli lühikesi. Mõned olid väljapunnitavate muhkudega, teised olid ümmargused, kolmandad nägid välja nagu madratsi vedrud.

      „Need on molekulid,“ seletas Küülik.

      „Molekulid?“ küsis Gedanken üle. „Mis … mis need täpselt on … need … molekulid?“

      Küülik heitis talle etteheitva pilgu. „Pean ütlema, et sa ei paista just eriti palju teadvat. Mulle näib, et sinust pole mulle mingit abi. Nojah, kui sa just teada tahad, siis on molekul kõige väiksem aineosa, mida sa millestki saad.“

      „Oh,“ pomises Gedanken. „Tänan.“

      „See seal,“ jätkas Küülik, osutades lühikesele sirgele molekulile, „on sool. See on kõige väiksem soolaterake, mis olemas saab olla. See aga,“ ja ta võttis üles ühe painutatud molekuli, „on vesi – kõige väiksem veetilk, mis sul on võimalik saada.“

      „Aga neid on ju nii palju,“ hüüatas Gedanken, sel ajal kui mängukaardid tõid neid üha juurde ja tekitasid laua kõrvale suure kuhja.

      „Sadu tuhandeid erinevaid molekule,“ kuulutas Küülik. „Kas näed neid veoautosid…?“ Ta viipas õuele viiva ukse poole. Gedanken nägi pikka veoautode rivi, mis kõik ootasid tühjaks laadimist. „Täis. Kõik on täis molekule. Kokku kogutud kõikjalt üle maailma – iga auto veab ainult ühte liiki keemilist ainet. Nii et igas autos on eri aine.“

      „Väga segane värk,“ mainis Gedanken.