Onu Alberti kvantseiklus. Russell Stannard

seda lähemalt uurida. Vahest näeksin läbi selle hämu ja saaksin kontrollida, kas seal sees on midagi.“

      Siis tuli talle mõte. Pudel. Pudel, mille sisu teda väiksemaks oli teinud. Ta õngitses pudeli teksade taskust välja ja hoidis seda vastu valgust.

      „Ahaa, natuke on veel alles.“

      Ta keeras korgi pealt ja lonksas. Otsekohe hakkas aatom ta peos kasvama, kuid nüüd ta juba teadis, et kõik on otse vastupidi – hoopis tema kahaneb.

      Ta laskis aatomi lahti, sest oli nüüd selle hoidmiseks liiga väike.

      Ta kahanes kogu aeg edasi ja sai järsku aru, et tuled olid hakanud vilkuma. Umbes nii, nagu keegi oleks neid kogu aeg sisse-välja, sisse-välja lülitanud.

      „Oh ei,“ mõtles ta. „Nad on üle läinud neile vilkuvatele diskotuledele – strobotuledele.“

      Ta oli kuri. „Tõepoolest! Miks nad seda teevad? Nüüd ei suuda ma enam midagi näha.“

      Esimest korda oli ta strobotuledega kokku puutunud jõuluetenduse ajal. Lugu rääkis ühest õelast nõiast, kes elas metsas. Näidendis oli stseen, kus kõik oli pilkaselt pime. Järsku süttis aga ere vilkuv valgus. Kõik muutus kummaliseks. Algul oli nõid ühes kohas, seejärel teises, siis juba kolmandas. Polnud võimalik öelda, mida ta sähvatuste vahepeal tegi. Nii et sul polnud aimugi, kuidas ta ühest kohast teise sai. Ja kui sa teda ka nägid, oli sähvatus nii lühiajaline, et ta ei jõudnud selle aja jooksul liikuda – tekkis tunne, nagu oleks ta õhku rippuma jäänud. Kogu pilt muutus väga katkendlikuks.

      Pärast seda oli ta käinud paljudel diskodel, kus oli kasutatud samasugust stroboefekti. Ta pidas seda seniajani vahvaks – aga praegu oleks ta meelsamini ilma selleta läbi ajanud.

      Lõpuks kahanemine lakkas. Ta silmitses hoolega enda kohal kõrguvat vesiniku aatomit.

      „Ahaa,“ hüüatas ta. „Seal on ikkagi midagi sees.“

      Välgatuste ajal võis ta näha, et otse aatomi keskel oli väike kuulike. Seal see oli, täpselt keskel.

      Ja see polnud kaugeltki kõik. Miski sumistas ümber selle kuulikese – nagu mesilane, kes taru juurde tagasi pöördub. Aga mis see täpselt oli? Gedanken ei suutnud seda kuidagi kindlaks teha. Igal juhul oli see midagi väga-väga tillukest. Nii tillukest, et näis punktina, mitte sugugi suuremana siin raamatu leheküljel olevatest punktidest.

      Algul oli see ühes kohas, siis teises. Tüdruk ei suutnud aru saada, missugust rada mööda see liikus – just nagu sedagi, kuidas nõid oli ühest kohast teise saanud.

      „Igavene tobe valgus!“ pomises ta vihaselt. „Milleks see disko? Kas ta ei võiks korraldada korralikku balli? Ja nimetab end veel Kuningaemandaks!“

      Ta proovis ennustada, kus see punkt järgmisel hetkel nähtavale ilmub. Lootusetu üritus – polnud mingit võimalust seda ennustada. Ta oskas vaid öelda, et see kipub ilmuma üsna kuulikeste kogu langemisala keskosa lähedal; õige harva sattus ta sellest märkimisväärselt kaugemale.

      „Ja veel üks asi,“ mõtles Gedanken. „See ala oli ähmane, mis aatomit ümbritses, kui ma olin suurem. Seda pole enam…“

      Äkitselt ta taipas. „Muidugi. Just nii peab asi olema. Ma olen nüüd lähemal ja võin näha hämu üksikasju selgemini, see koosneb ilmselt punktidest – tibatillukestest punktidest – eri kohtadest vaadatuna paistab see olevat mesilase moodi. Palju punkte üksteise järel keskpunkti ligidal – kus ähmasus tundus kõige suurem olevat; ääre pool oli neid vähem – ja ka ähmasus muutus väiksemaks, nii et see viis mind mõttele nimetada neid karvasteks „molekulloomadeks“.“

      Mõnda aega Gedanken lihtsalt seisis ja vahtis hüplevat punkti, ja vahepeal jälgis kohas, kus punkt nähtavale ilmus, mahedat punast, sinakasrohelist ja violetset värvust. Ning kogu selle aja rippus kuulike keskmes.

      Kuid siis meenus talle, et see oli vaid üks aatomite tüüp – vesiniku aatom. Aga teised? Ta otsustas ka neile pilgu peale visata.

      See polnud sugugi kerge. Et ta oli nii väike, paistis järgmine kuhi olevat kilomeetreid eemal. Vähe sellest: ta pidi liikuma õige põrandaliistu lähedal, et tantsivad kaardid teda jalge alla ei tallaks.

      Pärast igavikuna tundunud aega jõudis ta teise kuhjani nimetusega „Heelium“. Tüdruk uuris ühte aatomit selles lähemalt. Ta märkas aga otsekohe ühte erinevust: iga kord, kui leidis aset valgussähvatus, oli näha kahte punkti. Vesiniku puhul oli punkte olnud ainult üks.

      „Järelikult heeliumis on kaks mesilast – või mis iganes need ka on,“ arutles ta endamisi.

      Aga oli veel üks erinevus: keskel olev kuul polnud tegelikult kuul; see paistis olevat rohkem nagu neli kuuli, mis olid kokku surutud ja hüplesid ringi. Kõik kuulid näisid olevat sama suured nagu vesiniku kuul.

      Gedanken kõndis kolmanda kuhja „Liitium“ juurde. Selle juures võis ta näha igal valguse süttimise hetkel kolme punkti. Ka kuulike keskel oli suurem kui heeliumil; selles oli kokku surutud kuus kuulikest.

      Ja nii liikus ta ühe kuhja juurest teise juurde. Iga uue kuhjaga kasvas „mesilaste“ arv ühe võrra. Kui ta lõpuks jõudis viimase, 92. kuhjani, nimetusega „Uraan“, eeldas ta, et seal peab olema 92 „mesilast“, kuigi võimatu oli neid suure arvu tõttu üle lugeda.

      Oma uurimisretke kestel oli ta ka märganud, et aatomi keskmesse liitunud kuulide kogum muutus aina suuremaks ja suuremaks. Ta taipas, et uraani keskmes peab neid olema tublisti üle 200. See moodustis meenutas talle vaarikat – kuju poolest, mitte värvilt. See polnud punane nagu vaarikas, see oli kuidagi … ähmase väljanägemisega.

      Ähmase väljanägemisega? Gedanken kortsutas kulmu. Aatom oli paistnud ebaselge, kui ta ise oli olnud suurem, aga nüüd ta teadis, et ähmasus tähendas vaid punkte. Aga mis siis, kui …?

      Ta võttis veel kord pudeli välja. Viimane lonks.

      Mida suuremaks „vaarikas“ kasvas, seda vähemaks sulas ähmasus ja selle asemele tuli – rohkem punkte! Selles polnud mingit kahtlust. Vähe sellest, et need punkti moodi asjandused sumisesid selle kuulide kogumi ümber – ka iga kuul ise koosnes punktidest. Kui paljudest? Üks … kaks … kolm. Jah, igas kuulis oli kolm punkti moodi asja.

      „Ja mis on need punkti moodi asjad, mis selle ümber sumisevad?“ arutles ta. „Kas nende keskmes on ka mingi kuul, arvan, et seekord isegi väiksem.“

      Ta vahtis pingsalt. Ei, nende punkti moodi asjade sees ei paistnud olevat väiksemat kuuli. Ta nägi vaid punkte.

      „Selge pilt,“ otsustas ta. „Aatom koosneb punkti moodi asjadest, mis sumisevad ümber vaarika moodi asja. Vaarikas ise koosneb kuulidest. Ja iga niisugune kuul ise sisaldab kolme punkti moodi asja, mis sumisevad … üksteise ümber. Õigus. Ülesanne on täidetud. Kuidas ma nüüd koju saan?“

      Tõepoolest, kuidas?

      Alles siis märkas ta esmakordselt väikest klaasist karpi vastasseina ääres põrandal. Ta läks ja tõstis selle üles. Kaane lahti teinud, leidis ta seest väikese koogikese. Sõstardega olid koogile kirjutatud sõnad:

      SÖÖ MIND!

      „Tõepoolest, onu! Kui lapsikuks sa võid minna,“ pomises ta. „Oota, las ma jõuan vaid tagasi.“

      Ta mõtles, mida edasi teha, aga otsustas siis parema puudumisel süüa see õnnetu kook ära ja vaadata, mis juhtuma hakkab.

      Tõtt öelda oli kogu see teadustöö tegemine ta üsnagi näljaseks muutnud – ja kook nägi väga hea välja. Hetkega oli see otsas.

      Ning siis see juhtus. Ta hakkas kasvama … ja kasvama. Vaarikad jäid maha, siis ka aatomid.

      „Ahaa! Seal sa oledki,“ karjus Kuningaemand. „Kus sa olid? Miks sa ei tantsi? Pea maha tal!“

      Mõned kaardid sibasid Timukat kutsuma.

      „Ja kui sa juba tegutsed, võta ka nende pead maha,“ möirgas Kuningaemand, osutades nurgas seisvatele kaartidele. Nood tuigerdasid õnnelikult ringi ja laulsid