Mis teha, Ann?. Aidi Vallik

Tegelikult oleks tahtnud seda “Potterit” terve perega vaatama minna. Ema oli ka korra avaldanud soovi seda näha. Kahju ainult natuke, et sellest just mängufilm tehti. Multikana oleks see vist palju lahedam… Isa nimelt fännib täispikki multifilme. Terve riiul on neid täis, vahel ta vaatab ja itsitab nagu väike poiss. Tüdruk ainult häbeneb seda riiulit, peab mu harrastust napakaks ja titekaks, mõtleb isa veidi nukralt. Pole viga. Jõuab kriitilisest east välja, siis hakkab jälle selliseid ebatõsiseid asju nautima. Siis kui pole enam vaja kramplikult kõigile tõestada, et ollakse täiskasvanu. Ehk. Kui. Huvitav, milline inimene temast lõpuks kasvab?

      Igaks juhuks otsustab isa natuke kohvi teha. Tema kogemused on näidanud, et kui Ann vannitoa vallutab, siis ei väljuta sealt enne tundi aega. Ei tea, mis kell nende film hakkab? Ah, loll, mis ma pabistan. Ega mina kinno lähe. Mis kell algab! Nagu see minu probleem oleks, rahustab ta ennast. Ise enda arust kangesti suured inimesed, ise ka muretsegu.

      Uksekell. Isa kangestub korraks. Kõik, mis ta on mõelnud selle kuti kohta, kes seal koridoris praegu seisab ja (vist) pisukese pabinaga kella helistab, hoovab korraks närviliselt ja ärevalt peaajusse. Kumb pabin on suurem: kas ise kuueteistaastasena tüdruku kodu ukse taga kella helistada või isana, aga ka meesterahvana kohe-kohe kohtuda noormehega, kes loodusliku valiku seisukohast on mõneti eelistatumas olukorras (Vanus! Füüsiline vorm! Minu, MINU tütre kiindumus – äkki suurem kui minu enda vastu?)?

      Kas Ann armastab teda? Isa hiilib vaikselt esikusse ja piilub läbi uksesilma.

      Võimalik.

      Ta avab otsustavalt ukse pärani, aga ei ei taandu kohe kutsuvalt, vaid ajab end sirgu, tõmbab kõhtu veidike sisse ja mõõdab seda noormeest umbuskliku pilguga.

      “Tere.” Las see poiss nüüd ütleb, mis ta kohus.

      “Tere, jah, kas Ann on kodus?”

      Tubli. Tuli välja küll. Proovime veel.

      “On küll, aga ta on praegu väga märg.”

      Isa vaatab absoluutselt tõsise näoga poisile otsa. See kohmetub korraks, kehitab õlgu, ei tea, kas… Muheleb. Vaatab kõrvale.

      “Mida te sellega mõtlete?”

      “Ann on duši all.” Isa astub pisut tagasi. “Ta palus sul oodata. Tule siis sisse.”

      Poiss astub sisse ja lükkab tossud jalast. Siis vaatab ringi, kuhu edasi minna. Isal on võimalus ta käeliigutusega elutuppa juhatada.

      “Kas sa kohvi või teed soovid?”

      “Ei tea… ärge hakake tüli tegema.”

      “Mul on valmis.”

      “No siis jah, võib,” nõustub poiss. Kiikab ringi. Vaatab tunnustava näoga arvutit. Siis riiulit teleka all. Muigab mokaotsast.

      Isa läheb kööki, võtab kaks tassi sangapidi näpu otsa, peopessa suhkrutoosi, vabasse kätte kohvikannu ja suundub tuppa tagasi. Vannitoast kostab endistviisi solinat.

      Ta paneb tassid diivanilauale, kallab kohvi, siis sirutab käe.

      “Ants on minu nimi. Ma olen Anni isa.”

      “Gregor,” ütleb poiss natuke häbenedes.

      “Kas pidite kinno minema?”

      “Jah, “Harry Potterit” vaatama. Ann tahtis just seda. Seal pidid need eriefektid väga võimsad olema. Vaatajarekordid ja kõik muu. Näeks ka ära, mis värk siis on. Mina pole seda veel ka vaatamas käinud, enne arvasin, et mingi lastefilm.”

      “Kui kaua te õigupoolest juba sõbrad olete?” küsib Anni isa.

      “Mina ei tea. Paar-kolm nädalat.”

      “Ma vaatasin, et sa sõidad autoga. On sinu oma?”

      “Ei, kasuisa oma.”

      “Ja tema lubab sul sõita?”

      “Jah, load on olemas, mis seal ikka,” vastab poiss isale otsa vaatamata.

      “Mis ametit su vanemad peavad siis, et sa isa autoga volilt ringi sõita saad?”

      “Kasuvanemad.”

      “Noh, siis kasuvanemad. Tänapäeval vist vahet pole.”

      Poiss muigab tähendusrikkalt. Mis sina sellest ka taipad, tajub isa ta vaikivat sõnumit. No taipan ikka küll, tahaks ta ärrituda, aga samas mõistab ka, et alust selleks ei ole ju. Õnneks teeb Gregor esimesena suu lahti.

      “Kasuisa on projektijuht ühes firmas, ema kosmeetik.”

      “Ja sina?” püüab isa poisist ikka rohkem teada saada.

      “Mis mina?”

      “Et kus sa õpid? Või töötad juba?”

      “Õpin.”

      “Kus?”

      “Gümnaasiumis ikka… noh, Inglise kolledžis.” Gregor vaatab toas ringi. On näha, et ta tunneb end ebamugavalt.

      “Ja kuidas läheb? Mitmendas klassis käid?” Isal on enda pärast pisut piinlikki, aga kuidagi ei saa ta lahti ebameeldivast tundest, et teine ei kõnele kuigi siiralt. Sisetunde küsimus. Aga ikka tahaks ju teada. Mis värk on, nagu Ann ise ütleb?

      “Kümnendas,” kohmab Gregor, pigistab huuled kokku ja on seda nägu, et ei taha enam seda teemat üleüldse puudutada.

      Kuhu see Ann siis jääb? Veesolinat igatahes enam kuulda ei ole. Mukib-lokib vist. Või kuidas see neil nüüd täpselt käib. Isa vaatab abiotsivalt esiku poole, aga sealt ei tule mingit ilmutust. Elutoas valitseb natuke aega häbelik vaikus.

      “Nii et sul läheb hästi siis,” teeb isa kokkuvõtte. Lihtsalt selleks, et midagi öelda.

      “No ikka,” on Gregor nõus.

      “Kas sa oled oma kasuvanemate juures pisikesest peale?” küsib isa veel. Midagi kummalist ja nukrat uhub temas üles seoses selle poisiga, mällu kerkivad pildid, mida ta pole ammu enam uneski näinud.

      “Nad võtsid mind kaheteistaastaselt lastekodust enda juures käima, siis natuke hiljem nagu elama ka või nii,” seletab Gregor. Nüüd vaatab ta jälle isale otsa. “Tugipere. Päris vanemaid ma ei mäletagi.”

      “Ja kui vanalt sa lastekodusse sattusid?”

      “Neljaselt. Mul oli ainult ema ja siis ta… Ma tegelikult ei teagi, mis päriselt juhtus, keegi ei rääkinud midagi ja ma pole teda pärast enam kordagi näinud. Vist sai kuidagi surma või ma ei tea.” Ta vaatab jälle maha ja lõngutab põlvedel sõrmseongus käsi.

      “Hea, et su elu ikkagi korras on, eks ole,” leiab isa seepeale.

      Poiss naeratab oma kohvitassile.

      “Jah.”

      “Ma olen ju ka Annile tegelikult kasuisa,” tähendab isa, et kuidagi põhjendada oma taktituks kippuvaid küsimusi.

      Noh ja siis, tundub küsivat ükskõikne pilk teise silmis. Oled, ja siis? Mis sa, toi, sellest jahvatama kipud? On see siis nii huvitav vä?

      Isa ohkab. Saa siis sellisega jutu peale.

      Õnneks käib vannitoa uks, õhetav, niiskete juustega Ann astub nende juurde ja naeratab kirkalt, õnnelikult, siiralt nagu päästeingel, nagu jumalanna. Isa on selleks korraks päästetud. Vist ka Gregor.

      Vanas laokil mõisahoones niiskes, tilkuvas, lagunevas pesuruumis vaatab end peeglist lastekodu kõige väiksem ja kõige suuremate kõrvadega poiss. Ei tohi unustada, et mehed ei nuta, kuigi ta on läbini näljane, parem õlg potisinine, mõlemad põlved ja küünarnukid pidevalt kärnas ja ta jäi täna oma lõunasööki üles suurtele poistele viies kasvatajale vahele. Mis siis, et ta hoidis seda kahe taldriku vahel pluusi all, ikkagi nähti ja tõmmati talle selle eest üsna mitu head sirakat hüppenööriga. Aga sellega pole lugu veel lõppenud, teab ta. Nende rühma suured poisid ootavad teda üleval toas, ilmselt neile juba räägiti, et ta haledalt vahele jäi, ja nende ees on tal veel suurem hirm kui kasvatajate ees. Kasvataja lööb hüppenööriga, vahel ka juhtmejupiga piki kannikaid ja kintse,