Название | Mis teha, Ann? |
---|---|
Автор произведения | Aidi Vallik |
Жанр | Книги для детей: прочее |
Серия | |
Издательство | Книги для детей: прочее |
Год выпуска | 2015 |
isbn | 9789949949823 |
“Mina ka ei tea. Aga ma sain tuttavaks ühe selle kooli tüdrukuga, kes rääkis mulle muu jutu sees, et kui peo jaoks ergutust vaja on, siis kolm kutti siin müüvad. Ja mitte mingid vanemad kollid, vaid just umbes meievanused. Lubas isegi mulle mõnd neist näidata, kui mul tuleb tahtmine midagi osta. Ta ise oli võtnud.”
“Need ei pea ju just meie poisid olema!” ütleb Ann nördinult.
“No ega jah…” jääb Silva nõusse.
Siis tulebki Gregor. Ann libistab talle käe pihku. Poisi käsi on külm, nagu oleks ta jälle õues käinud.
“Käisid jälle suitsu tegemas või?” küsib tüdruk.
“Noh, jah,” nõustub see.
“Mis asja te seal Marteniga ajasite? Mis äri? Narkotsi müüte või?” pärib Ann turtsakalt.
“Ähh, ole nüüd, Marts müüs hiljuti ühele kutile oma vana mobla maha ja see tüüp on siin ja tuli vinguma, et selle aku oli juba ostes jumala läbi, nõudis raha tagasi.”
“Ah sellepärast ta nii närvis oligi!” hüüatab Ann kergendatult.
“Vähe jah sa ise oleks, kui endaga nii juhtuks! No ja kuna mina olin ka selle müümise juures, siis Marts kutsuski mind nagu tõendama või nii.”
“Aa!” teeb tüdruk selginenud näoga.
“Aa jah. Kuule, me lähme pärast pidu poistega edasi Martsu juurde koju. Sa ka tuled või?”
“Ei, ma ei saa, ma ju lubasin, et kell üksteist laekun! Ma ei julge emaga mängida ka, alles see oli, kui talt hilisema jäämise välja lunisin, äkki teinekord ei lasta mind kuskile… ja homme on maateaduses töö ka. Kurat küll!”
“Pole midagi! Ega me seal suurt pidu ei ehita, mängime niisama saunaruumis kaarte ja võtame lonksu õlut, kaua ei ole. Tal on vanemad kodus ka, ei saagi midagi eriti teha, “ lohutab Gregor suuremeelselt.
Ann istub kodus laua taha, tõmbab vastumeelselt riiulist maateaduse õpiku ja vihiku, vaatab haigutades kella. Korter on õhtuselt vaikne, isa juba magab, ema loeb köögis raamatut ja suitsetab. Gregor tõi tüdruku koju, minut isegi puudus üheteistkümnest, kui ta sisse astus. Kõik olid rahul.
Vaataks enne veel meili? Ann tõuseb, läheb kööki.
“Emps, ma teen omale natuke kohvi, mul on vaja üleval olla.”
“Homme töö, jah? Ja ikka oli vaja pittu minna?” küsib ema. Ta ei tõsta raamatust isegi pilku. Ohkab ainult.
Kann, vesi, filter, kohvipuru.
“Kas teen sulle ka?”
“Ei, musi, ma ei ole kaua,” vastab ema hajameelselt.
Nupuvajutus. Kahin. Kohv hakkab tilkuma.
Ann siirdub elutuppa arvuti manu, kohe postkasti. Äkki on Kätlinilt midagi? Ongi.
Tere, Ann!
Ega mul eriti millestki kirjutada olegi. Võib-olla niipalju ainult, et Reena on saatnud kaks meili ja kolm korda helistanud ja üritab mind sinu vastu üles keerata. Mina muidugi pole talle sinust midagi rääkinud, ka seda mitte, et te mul siin külas käisite. Aga see oli tõeliselt ilus sündmus üle pika aja.
Tegelikult on mu elu siin jumala persses. Võin niipalju öelda, et nii sitasti kui praegu pole mul iialgi kuskil läinud: ei koolis, kodus ega sõprade seltsis. Siin EI OLE normaalseid inimesi! Appi! Tahad kuulda, mismoodi näeb elu siin välja?
Tänaval vahivad sind kõik inimesed: kes sa sihuke oled ja kust tuled. Hambaarst küsib, kes mu ema on ja miks me Pärnusse kolisime ja et kas me oleme Pärnu Kaasikute sugulased. Kõik, mis sa teed või ütled, on järgmine päev tervele linnale teada ja iga viimane kui turumutt võib sulle juurde astuda loengut pidama. Tundub, et lapsevanemate koosolekud on täiesti mõttetud, sest klassijuhataja kohtab su ema vähemalt kord nädalas näiteks poes ja alati on tal midagi kurta. Muidugi on, sest nii halvasti pole ma varem eluski õppinud ja õpsidega ei saa ma siin absoluutselt läbi. Katsu saada, kui sind on täiesti vastu tahtmist topitud mingisse võõrasse väikesesse linna võõrasse kooli võõraste inimeste juurde! Selge see, et ei suuda. Melsa ütles minu kohta “ninatark”, siin Kapsas ütleb “häbematu pirtsutaja”. Ükski õpetaja ei salli mind. Muudkui pilluvad kildu, et “aa, Tallinnast, tulid siia uut korda kehtestama või!” Aga mina ei tahtnud ju sinna kooli minna! Mina ju ei tahtnud!
Ja nüüd kõik vinguvad, keegi pole rahul. Ema ka. Ma ütlesin talle kohe enne kolimist, et ma teen nende elu põrguks, kui nad mu vastu tahtmist Pärnusse kaasa viivad. Miks ta ei oleks võinud lasta mul tädi juurde elama jääda? Tädi oli nõus küll, ise rääkisin temaga. Aga ema ikka: pere peab koos olema, pere peab koos olema… No nüüd siis on koos, nii et vähe pole. Mina keeran käkki, kuidas aga saan, tema karjub, Jaanus ei julge suudki lahti teha, paneb jope selga ja kaob aga oma tobeda koeraga jalutama. Jälle ema karjub. Mina itsitan. Oleks see tema mees siis mingi mees, selline, kes julgeks mu peale käratada vähemalt või asjad omamoodi paika paneks, aga tema! Mulle midagi ei ütle, teeb ainult nägusid ja vingub, siis läheb emale kaebama: võta midagi oma tütrega ette. Kurat küll, nad võiksid juba taibata, et MA EI TAHA SIIN OLLA! Saatku mind Tallinna tädi juurde.
Saa aru, ma lihtsalt ei suuda seda taluda! Ma tahan olla koos sinu, Reena, Silva, Martsu, Sandri ja Tiiduga! See, kui lõbusat elu te elate, ajab mu lihtsalt hulluks, kui ma pean siis istuma nagu vangis ja saan suhelda ainult oma tobedate klassiõdedega. No okei, paar tükki on täitsa toredad. Aga ikkagi! Niiviisi rääkida nagu sinu ja Reenaga pole mul siin kellegagi.
Ausõna, ma kardan, et ma lähen varsti päris hulluks. Jooksen ära või midagi. Vahel tulevad sellised mõtted pähe, et oleks parem, kui mind ei olekski. Ema oleks siis lõpuks õnnelik oma mehekesega. Teeksid uue tite ja. Kui siin midagi ei muutu, siis ma tõesti võtan mingeid tablette või hüppan jõkke või poon end üles. Saa aru, Ann, ainus ilus asi mu elus oledki praegu sina, kui sina mulle ei meiliks ega helistaks, oleksin ennast vist juba ammu ära tapnud.
Aga see sinu Gregor on jumala nunnu poiss. Olen lausa kade. Saan nüüd aru küll, miks te Reenaga tülis olete. Ja veel üks hea asi – tüübil on raha, see on oluline. Nii et vaata, et sa ta siis kenasti ümber sõrme mässid.
Elage õnnelikult, olge rõõmsad. Erinevalt minust siin. Küll ma varsti kirjutan jälle, muidu ma lihtsalt ei pea vastu. Aga sina meili mulle juba täna, pliiiiiis!
Sinu Kätlin.
Ann ohkab, läheb kööki, toob oma kohvi ja lööb maateaduse vihiku lahti. Homme vastan, homme kohe, lubab ta mõttes.
6
“Isa, kuule,” ütleb Ann üle ukse elutuppa.
“Mh?”
“Ma lähen duši alla. Varsti peaks tulema Gregor, las ta ootab natuke.”
“Ahah. Küll ma ta eest hoolitsen. Kas on kuhugi minek või?”
“Mitte nii eriti… no kinno lähme. “Potterit” vaatama.”
“Kas raha on vaja?”
“Natuke võid anda küll, aga ta ütles, et ostis piletid ära.”
“Siis midagi krõbistamiseks.”
Isa tõuseb, tuleb otsib esikus oma jope taskust rahakoti.
“Siis viiekümnest peaks küll olema?”
“Noh…hea küll. Jah.”
Ann paneb raha ära, võtab siis jälle korraks esikuriiulile pandud riidepambu ja suundub vilistades vannituppa. Korraks kiikab kelmilt veel üle ukse.
“Ära teda siis ära kohuta, paps!”
Isa hakkab naerma ja näitab tema poole telekapuldiga.
“Klõps! Mine nüüd, muidu ta on enne siin, kui sina üldse pesema jõuad!”
Ann irvitab ja tõmbab ukse kinni.Vesi