Mis teha, Ann?. Aidi Vallik

ju ei ole?!”

      “Mis minul sellest, muidugi ei räägi. Aga Marts ise ja Sander?”

      “Sander magas nagu nott. Pidime ta pärast peaaegu autosse tassima, kui tagasi sõitma hakkasime. Kätlini võõrasisa tegi küll nägusid, aga Kätlinil on sellest poogens. Tead, ma ei kujuta ette, kuidas ta seal elab. Ise ütleb, et vihkab oma ema surmatunnini, et see mingi mehe pärast Tallinnast ära kolis ja tema arvamust ei küsinudki. Ja et teda ei huvita ka, mida ema või keegi tema tegemiste kohta arvab. Et kui temalt ei küsitud, siis ei küsi tema ka. No ja siis muudkui karjuvadki teineteise peale.”

      “Jama küll. Tal oli ju täitsa lahe ema või noh, nad said ju jumala hästi läbi, kui siin elasid. Ehk tal läheb see solvumine üle. Kellega ta seal sõbrustab?”

      “Rääkis, et paar sõbrantsi tal seal on, aga… nojah. Eks ta muidugi ei taha selle kolimisega leppida. Jube igav pidi olema, kuskile minna ei ole, midagi teha ei saa. Mingid imelikud poisid pidid seal klassis käima, ei ühtki normaalset.”

      “Ise tema nahas küll olla ei tahaks.”

      Uks käis, korterist kostavad sammud.

      “Silva?” hüütakse eemalt.

      “Jaa!” karjub Silva vastu.

      Tema ema vaatab üle ukse tuppa, väsinud nägu peas, põsed lottis.

      “Oi, tere, Ann! Kuule, Sillu, ole armas, käi ise täna poes ära. Ma lasen supi soojaks, aga õhtuks ja hommikuks võileivandust meil ei ole. Too vorsti ja piima, üks sai ka. Ja koeratoitu. Mina pean tunni aja pärast tööle tagasi jooksma, teeme inventuuri ja rahadega on seal mingi jama. Võib-olla tulen päris hilja, mine siis ikka normaalsel ajal magama. Okei?”

      “Ma lähen nagunii Anni saatma, eks ma astun siis säästukast läbi.”

      “Tore on, aga käi siis ruttu ära. Varsti saab süüa,” annab ema Silvale sajalise. “Mis üle jääb, too tagasi.”

      “Aga emm, kas ma midagi endale võin osta?”

      “No osta siis, aga mingi väiksem asi, eks. Mitte kallist.”

      Põmm. Juba lohisevad sussitallad köögi suunas.

      “Noh, eks lähme siis,” paneb Ann koera sülest voodi peale padja najale ja tõuseb püsti. “Ma pean ka minema hakkama, homme on ajas töö. Sa oskad või?”

      “Mida jutt!” turtsatab Silva. “Need aastaarvud hüppavad jah iseenesest pähe.”

      “Sillu,” pistab ema korraks veel köögist oma pea välja, kui tüdrukud saapaid jalga tõmbavad, “juhuks, kui sul kauem läheb ja ma olen juba välja jooksnud…ära unusta enne magamaminekut koeraga väljas käia, eks, kui mind koju pole jõudnud!”

      Silva möriseb midagi ebaselget, mis näitab, et ta pole ettepanekust sugugi vaimustuses.

      “Saa aru, suur neiu. Kui varem jõuan, käin ise. Aga kui mitte… ega vaese looma põis saa ju maani venida. Ole mõistlik.”

      “Tšauki siis,” ütleb Silva ja nukerdab oma võtit luku eest ära.

      “No õhtuni!” hüüab ema. “Või hommikuni!”

      Kuid juba jooksevad nad trepist alla. Anni taskus heliseb telefon.

      “No tšau, kus oled?” küsib ta, vaatab vilksti Silva poole ja muigab tähendusrikkalt.

      “Gregor, jah?” küsib see uudishimulikult. Korraga on nad mõlemad jälle elevil.

      “Silva juures.Hakkasin just koju minema.”

      “On ta autoga?” sosistab Silva.

      “Oota, jah, muidugi tule. Sa tead, kus see on? Me jalutame vaikselt säästuka poole.”

      Natuke kuulab Ann veel, siis ütleb:

      “No me tuleme sinna. Tšau.”

      “Mis ta rääkis?” pärib Silva, silmad põnevusest suured.

      “Tuleb mulle säästuka ette vastu ja viib autoga koju.”

      “Lahe! Võtke mind ka teinekord sõitma, eks. “

      “Okei, ma siis helistan sulle teinekord, kui äkšeniks läheb,” lubab Ann suuremeelselt. Uhke tunne on. Ja poe kõrval platsil paistabki juba Gregori auto. Kui see ikka see on.

      4

      Isa on kodus. Istub köögis laua taga, joob kohvi, vaatab aknast välja ja mõtiskleb. Ausalt öeldes pole täna olnud just tema elu parim päev. Kõigepeale elas ta hommikul töö juures üle migreenihoo, õnneks olid ühel telleril korralikud valuvaigistid kaasas. Aga siis tuleb selle virvendava nägemisega arvutiekraani vahtida, siis hüpatakse ninna, et olen soostunud kellegi liiga väikese garantiiga, siis kõnelda kaheksa kliendiga, tegeleda hulga laenutaotlustega – see oli põrgu. Ometi tegin, mõtleb isa. On see õige? Millest üldse need kuramuse peavalud? Need on sagedasemaks läinud kui varem. Muidugi tööd on ka rohkem kui eales varem. Peaksin ikka arsti juurde minema, mõtleb ta. Aga ma ju olen neist peavaludest perearstile rääkinud? Tema kirjutab jälle ühed tabletid või süstid. Aga millest see valu tuleb, ei tea keegi.

      Minu vanem tädipoeg suri ajukasvajasse, meenutab ta.

      Siis ta ei mõtle seda mõtet enam edasi.

      Trepikoja ette sõidab auto. Valge BMW. Välja ronib Ann – aga mis kell on? Noh, jah. Suur teine, omad käimised. Huvitav, mis poiss see on, kes ta koju tõi? Väljas on pime ja tänavalaterna valgus autosse ei lange. Aga masin on üsna kobe.

      Isal hakkab nagu sees kripeldama. Mis kutt see on, kes ta tütart sõidutab? Muidugi, ongi ju juba aeg, et ta noormeestega suhtlema hakkab, aga… Ikkagi. Paljugi mis. Poisse on igasuguseid, teadagi, mida suur osa neist noorelt tüdrukult tahab. Oleks nüüd vaid Annul endal mõistus peas. Ja jätkuks endalgi aru kõike seda külma närviga võtta. Kätt ette panna ei saa, oma teod teeb tüdruk ise. Aga ta on ju ikkagi nii kuradi noor! Kärdil on selle koha pealt rohkem närvi, nendib isa.

      Uks.

      “Tšau, paps!” hõikab Ann ukselt, pooleldi käigu pealt saapaid jalast nügides ja jopet maha lükates.

      “Kus siis ema on?” imestab ta elutuppa kiiganuna.

      “Tal pidi täna õhtul mingi raamatukogutöötajate üritus olema või midagi.”

      “Ah jaa, muidugi, ta eile rääkis!” hüüatab tüdruk ja tõmbab külmkapi ukse naksudes lahti. Taguots uppis, uurib ta selle sisu, kraamib välja või, juustu ja banaani, siis kergitab pliidile jäetud kastruli kaant ja imestab:

      “Oi, ta on millalgi ikka kodus käinud ja süüa teinud?”

      “Mina tegin, “ ütleb isa ja vaatab oma suureks kasvanud tütart. Kas ta käib selle poisiga? Kui tõsine nende suhe on? Huvitav, kas Ann on armunud?

      “Mis see on?”

      “Keeduriis. Suitsukana koivad laseme uunis soojaks.”

      Siis nad söövad.

      “Kes see oli, kes su koju tõi?” küsib isa lõpuks.

      “Oli üks poiss. Gregor nimi.”

      “Kas see oli tema enda auto?”

      “Rendikas,” vastab Ann, suu täis.

      “Kust sa teda tunned?”

      “Ühe klassivenna sõber on. Mida sa pinnid! Ma meeldin talle ja siis ta sõidutabki mind.”

      “Millal sa temaga tuttavaks said?” tahab isa teada.

      “Ii-saa!” hüüab Ann etteheitvalt ja pööritab silmi. “Jäta! See pole midagi nii kohutavalt tõsist, et ma kohe mehele peaksin minema! Me oleme lihtsalt sõbrad. Noh, ta meeldib mulle üsna hästi. Aga mitte nii, et kohe… Tema autoga me Pärnus käisimegi.”

      “Kui vana ta on? Seda sa ikka võid ju öelda!” lunib isa.

      “Noh,