Mere ja muinasjuttude linn Haapsalu elab ühe jalaga oma pikas ajaloos, teisega tänapäevas. Keskel saadakse kenasti kokku. Ikka veel ilmub ristimiskabeli aknale Valge Daam, ikka lähevad merele paadid, ikka uisutatakse jäätunud viigil, ikka mängivad naabruskonna lapsed hulgakesi väikestes aedades õunapuude all ja teavad nimepidi naabrite kassi. Selles järjepidevuses on rahu ning turvatunne. Siin on ikka veel alles see, millest kõnelevad Ernst Enno laulud ja mida kujutavad Ilon Wiklandi pildid – kõik see, mis mujal tundub ammu kaotatuna, see kadunud maailmade ilu.
Siin elab ajalugu, siin elavad unistused ja muinasjutud. Siin elasin ka mina, selle kõige keskel, veerand sajandit oma elust. Siin olen veetnud hulga lapsepõlvepäevi, siin tegin läbi tormilise hilisteismeea, pidasin vastu oma kriisiaastatel, sain õpetajaks, nuusutasin poliitikat, kasvasin kirjanikuks… ja õppisin vist lõpuks päris rahuldavalt ära ka selle, kuidas elada inimese moodi. Sellepärast räägibki see raamat minust Haapsalus ja Haapsalust minus.
Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva
Hoolikalt varjatud perekonnaprobleemid tõukavad 14-aastase Anni tormiliste sündmuste keerisesse, mille keskel ta peab ise oma elupõhimõtetes selgusele jõudma, abiks vaid tema ema omaaegset punkarielu kirjeldav vana päevik. Raamatul 2000. aasta algupäraste noortejutustuste konkursi peapreemia, 2002. aastal Nukitsa konkursi 2. koht, 2002. aastal Eesti Kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia nominent, 2008. aastal Lätis parima tõlkelasteraamatu preemia. Alates 2004. aastast on see ka Eesti koolide õppekavades.
15-aastane Ann seisab silmitsi tõe ja vale, sõpruse ja vaenu, grupi ja üksikisiku vastuoluliste suhetega. Kui esimeses raamatus saatis teda eneseotsinguil ta ema noorpõlvepäevik, siis nüüd on temaga toimuvate sündmuste paralleeliks kasuisa Antsu ränk lapsepõlvelugu. Raamatul on koos esimese osaga 2008. aastal Läti parima tõlkelasteraamatu preemia, 2004. aastal on raamatu põhjal valminud järjekuuldemäng ja õppematerjal põhikoolidele.