Solomon Kane’i lood. Robert Ervin Howard

mees vastas samas keeles. “Otsin Negari vampiirkuningannat.”

      “Vähesed otsivad. Vähesemad leiavad. Keegi ei tule tagasi,” vastas teine mõistatuslikult.

      “Kas sa viid mind tema juurde?”

      “Sa kannad pikka pistoda paremas käes. Siin pole lõvisid.”

      “Madu nihutas kivisid. Arvasin, et leian põõsaist madusid.”

      Hiiglane tunnistas seda kavaluste vahetust sünge naeratusega ja saabus lühiajaline vaikus.

      “Sinu elu,” ütles must mees viimaks, “on minu võimuses.” Kane naeratas kuivalt. “Paljude sõjameeste elud on minu võimuses.”

      Neegri pilk liikus ebakindlalt üles-alla mööda inglase helkivat, pikka mõõka. Siis ta kehitas oma võimsaid õlgu ja laskis oma odaotsal maasse vajuda.

      “Sul pole kaasas kingitusi,” ütles ta, “kuid järgne mulle ja ma viin su Kohutava juurde, Hukatuse Emanda, Punase Naise, Nakari, kes valitseb Negarimaad.”

      Ta astus kõrvale ja andis Kane’ile märku ees minna, kuid inglane, kartes seljatagust odalööki, raputas pead.

      “Kes olen mina, et oma venna ees kõndida? Me oleme kaks pealikut – kõndigem kõrvuti.” Kane’i süda raevutses, et ta oli sunnitud kasutama sellist ebameeldivat diplomaatiat metsiku sõdalasega, kuid ta ei näidanud seda välja. Hiiglane kummardus teatud barbarliku majesteetlikkusega ja nad läksid koos üles mööda mägiteed, sõnatult.

      Kane teadis, et mehed astusid välja peidupaikadest ja asusid neile kannule, ning vargsi üle õla tagasi heidetud pilk näitas talle umbes neljakümmet sõdalast, kes sammusid nende kannul kahes koonusekujulises reas. Kuuvalgus helkis siledail kehadel, kõikuvatel peakatetel ja pikkadel, julmadel odaotsadel.

      “Mu vennad on nagu leopardid,” ütles Kane viisakalt. “Nad lebavad madalates põõsastes ja kellegi silmad ei näe neid; nad hiilivad läbi kõrge rohu ja keegi ei kuule nende tulekut.”

      Must pealik võttis komplimendi vastu ta lõvisarnase pea viisaka noogutusega, mis pani suled kahisema.

      “Mägileopard on meie vend, oh pealik. Meie jalad on nagu triiviv suits, kuid meie käsivarred on nagu rauast. Kui need löövad, tilgub punane veri ja mehed surevad.”

      Kane tunnetas ta hääles varjatud ohtu. Polnud ühtegi vihjet ohule, mis ta kahtlusi õigustanuks, kuid seal oli mingi pahaendeline alatoon. Ta ei öelnud mõnda aega midagi ja kummaline seltskond liikus aeglaselt kuuvalgel ülespoole nagu kummituslik rongkäik.

      Tee muutus järsemaks ja kaljusemaks, keereldes kaljude ja hiiglaslike rahnude vahele ja sealt välja. Äkki avanes nende ees suur kuristik, mida ületas looduslik kaljusild, mille ees pealik peatus.

      Kane vaatas kuristikku uudishimulikult. See oli umbes nelikümmend jalga lai, ning alla vaadates nägi ta vaid läbitungimatut pimedust, sadu jalgu sügav, nagu ta teadis. Teisel pool kerkisid kaljud tumedalt ja keelavalt.

      “Siin,” ütles pealik, “algavad Nakari riigi õiged piirid.”

      Kane tundis, et sõjamehed lähenesid talle hooletult. Ta sõrmed pigistasid vaistlikult tugevamini rapiiri, mida ta polnud tuppe pannud. Õhkkond muutus äkki ülimalt pingeliseks.

      “Ja siin,” ütles sõdalaste pealik, “on koht, kus need, kes Nakarile kingitusi ei too – surevad!”

      Viimane sõna oli karjatus, nagu see mõte oleks rääkija hulluks muutnud, ja kui ta karjatas, liikus ta suur käsivars taha ja siis ette, võimsate musklite värinal, ja pikk oda sööstis Kane’i rinna poole.

      Ainult sündinud võitleja oleks võinud seda lööki vältida. Kane’i vaistlik tegevus päästis ta elu – suur mõõk riivas ta ribisid, kui ta kõrvale põikas ja vastas löögile välkuva torkega, mis sõjamehe tappis, kes jäi selleks hetkeks tema ja pealiku vahele tuikuma.

      Odad välgatasid kuuvalguses ja Kane, pareerides ühe löögi ja kummardudes teise löögi alt läbi, hüppas kitsale sillale, kust talle võis korraga läheneda vaid üks mees.

      Keegi ei tahtnud olla esimene. Nad seisid kaljuserval ja püüdsid teda koos rünnata, tungides edasi, kui ta taganes, andes järele, kui ta peale tungis. Nende odad olid pikemad kui tema rapiir, kuid ta tegi erinevuse tasa oma peene oskusega ja rünnaku külma raevukusega.

      Nad liikusid edasi ja tagasi ning siis äkki hüppas üks hiiglane oma kaaslaste hulgast välja ja tormas sillale nagu metsik pühvel, õlad küürus, oda madalal, silmis mitte päris täiemõistuslik helk. Kane hüppas ta rünnaku ees tagasi ja hüppas veel korra, püüdes vältida seda torkavat oda ja leida oma mõõgaotsa jaoks avaust kaitses. Ta hüppas kõrvale ja leidis end tuikumas sillaserval, sügavik tema all haigutamas. Sõjamehed karjusid metsikus vaimustuses, kui ta kõikus ja püüdis tasakaalu saada, ja hiiglane sillal möirgas ja ründas oma kõikuvat vastest.

      Kane pareeris, nagu suutis – vähesed mõõgamehed oleksid sellega hakkama saanud, tasakaalust väljas, nagu ta oli – nägi julma odaotsa oma põse kõrval välkumas, tundis end tagasi kuristikku kukkumas. Meeleheitliku jõupingutusega haaras ta odavarrest, ajas end sirgu ja torkas odamehe läbi. Hiiglase suurest punasest ammuli suust purskas verd ja surija jõupingutusega heitis ta end pimesi oma vastase vastu. Kane, kelle kannad olid üle sillaserva, ei suutnud teda vältida ja nad kukkusid koos üle ääre ning kadusid vaikselt all olevasse sügavikku.

      See kõik oli juhtunud nii kiiresti, et sõdalased seisid jahmunult paigal. Hiiglase võidukarjatus oli vaevalt ta huultel vaibunud, kui nad kahekesi pimedusse kukkusid.

      Nüüd astusid ülejäänud pärismaalased sillale ja piilusid uudishimulikult alla, kuid pimedast sügavikust ei kostnud ainsatki häält.

      II PEATÜKK

      HIILIVA SURMA RAHVAS

      Kui Kane kukkus, järgis ta oma võitlusvaistu ja keeras end õhus ringi, nii et kui ta kukuks, oleks see kümme või tuhat jalga allpool, maanduks ta mehe otsa, kes kukkus koos temaga.

      See lõppes rutem – palju rutem, kui inglane oleks arvanud. Ta lebas hetkeks pooluimasena, siis vaatas üles ja nägi ähmaselt kitsast silda, mis ulatus üle taeva tema kohal, ja sõdalaste kogusid joonistumas kuuvalguses ja groteskselt lühemaina, kui nood üle serva vahtisid. Ta lebas vaikselt, teades, et kuukiired ei ulatunud sügavusteni, mis teda varjasid, ja et neile vaatajaile oli ta nähtamatu. Kui nad vaateväljast kadusid, hakkas ta oma olukorra üle järele mõtlema. Ta vastane oli surnud, ja Kane oli elus vaid sellepärast, et tema laip oli kukkumist pehmendanud, sest nad olid kukkunud päris pika maa. Kuid praegu oli inglane jäik ja marraskil.

      Ta tõmbas oma mõõga pärismaalase kehast välja, olles tänulik, et see polnud katki, ja hakkas pimeduses ringi kobama. Ta käsi tabas millegi serva, mis paistis olevat kalju. Ta oli mõelnud, et ta oli kuristiku põhjas ja ta mulje suurtest sügavustest oli olnud vale, kuid nüüd arvas ta, et oli kukkunud kaljuservale ja mitte päris alla. Ta pillas väikese kivi kuristikku ja aja pärast, mis paistis väga pikana, kuulis nõrka heli, kui see kaugel allpool põhja jõudis.

      Pisut segaduses, mida ette võtta, tõmbas ta vöö vahelt tuleraua ja tulekivi ja lõi neid vastu taela, ettevaatlikult kätega valgust varjates. Nõrk helk näitas talle laia eendit, mis ühelt küljelt kaljult välja ulatus, ja mis asus üsna tipu juures. Ta oli kukkunud serva lähedale ja oli vaid äärmise juhuse tõttu pääsenud sealt alla libisemast, teadmata kuhu.

      Kui ta seal küürutas, püüdsid ta silmad kohaneda põhjatu pimedusega, ja ta märkas midagi, mis paistis seinal varjude keskel kõige tumedama varjuna. Lähemal uurimisel leidis ta, et see on küllalt suur avaus, et ta võiks kummardumata sisse astuda. Koobas, oletas ta, ja kuigi see paistis olevat sünge ja ähvardav paik, astus ta sisse, teed käsikaudu kobades, kui tael kustus.

      Kuhu tee viis, polnud tal loomulikult aimugi, kuid igasugune tegutsemine oli parem, kui istuda vaikselt, kuni raisakotkad ta konte nokivad. Mõne aja pärast hakkas koopapõrand ülespoole suunduma – kõva kalju ta jalge all – ja Kane suundus mõningate raskustega üsna järsust kallakust üles, aeg-ajalt libastudes. Koobas