Solomon Kane’i lood. Robert Ervin Howard

tulevad need kivid?” pomises Jussuf rahutult. “Need on sünged ja keelavad. Miks peaks suur sultan olema maetud nii kaugele inimasustusest? Kui siin läheduses oleksid mõne vana linna varemed, oleks muidugi teine lugu…”

      Ta kummardus, et uurida rasket metallust selle tohutu lukuga, mis oli kummaliselt pitseeritud ja sulatatud. Ta raputas halbaaimavalt pead, kui nägi uksele raiutud iidseid heebrea tähti.

      “Ma ei oska neid lugeda,” kogeles ta, “ja tõenäoliselt on see minu jaoks hea, et ei oska. Mida iidsed kuningad on kinni pitseerinud, pole inimestel hea puutuda. Hassim, lähme siit ära. See paik on inimesest sündinute jaoks liiga kuri.”

      Kuid Hassim ei pööranud talle tähelepanu. “See, kes on siia maetud, pole islami poeg,” ütles ta. “Ja miks ei peaks me vabastama teda kalliskividest ja varandusest, mis on kahtlemata talle hauda kaasa pandud? Murdke see uks lahti.”

      Mõned araablased raputasid kahtlevalt päid, kuid Hassimi sõna oli seaduseks. Ta kutsus enda juurde tohutu sõdalase, kes kandis rasket nuia, ning käskis tal ukse lahti murda.

      Kui mees oma nuia üles tõstis, hüüatas Kane teravalt. Oli ta hull? Selle sünge kivimassi ilmselge iidsus oli märgiks, et see oli seisnud häirimatult tuhandeid aastaid. Siiski oleks ta võinud vanduda, et kuulis selle seest samme! Olend astus edasi-tagasi, nagu oleks keegi kasutanud oma jubeda vangla kitsaid ruume lõppematus monotoonses liikumises.

      Külm käsi puudutas Solomon Kane’i selgroogu. Kas hääled, mida ta arvas kuulvat, puudutasid ta kõrva või mingit tundmatut alateadvuse sügavikku, ta öelda ei osanud, kuid teadis, et kuidagi sai ta teadlikuks mingitest koletute jalgade sammudest selle tontliku hauakambri sügavustest.

      “Pea kinni!” hüüdis ta. “Hassim, ma võin olla hull, kuid ma kuulen mingi eluka samme selles kivihunnikus.” Hassim tõstis käe ja peatas liikuva nuia. Ta kuulas pingsalt ja teised kikitasid kõrvu vaikuses, mis oli äkki muutunud pingeliseks.

      “Ma ei kuule midagi,” ühmas habemik hiiglane.

      “Mina ka mitte,” kordasid teised. “Frank on hull!”

      “Kuuled sa midagi, Jussuf?” küsis Hassim pilkavalt.

      Vana hadži niheles närviliselt. Ta nägu oli rahutu.

      “Ei. Hassim, ei veel…”

      Kane otsustas, et ta pidi olema hull. Kuid oma südames ta teadis, et polnud kunagi olnud tervema mõistusega, ja ta teadis kuidagi, et neist üleloomulikest sügavamatest tunnetest, mis eristas teda araablastest, tuli mingi seosetunnetus selle nõiakepiga, mida vana Jussuf hoidis nüüd oma värisevates kätes.

      Hassim naeris karedalt ja andis sõjamehele märku. Nui langes raksatusega, mis kajas kurdistavalt ja väreles läbi musta džungli kummaliselt moondunud naerulaginana. Jälle – jälle ja jälle langes nui, kasutades pingul musklite ja võimsa keha kogu jõudu. Ja löökide vahepeal kuulis Kane ikka veel neid kopsivaid samme, ja ta tundis hirmu külma kätt oma südant haaramas. See hirm erines maapealsest või surelikust hirmust, nagu erinesid sammud surelikest sammudest. Kane’i hirm oli nagu külm tuul, mis puhus tema peale tundmatu Pimeduse välispiiridest, kandes temani surnud epohhi ja kirjeldamatult iidse aja kurjust ja kõdunemist. Kane polnud kindel, kas ta kuulis neid samme või tunnetas neid mingi ähmase vaistuga. Kuid ta oli kindel nende reaalsuses. Need polnud inimese ega looma sammud, vaid selle musta, äärmiselt iidse hauakambri sisemuses liikus mingi tundmatu olend vapustavate ja alateadvust puudutavate sammudega.

      Tugev sõjamees ohkis ja ähkis oma raske ülesande juures. Kuid viimaks andis iidne lukk tugevate löökide all järele, hinged naksusid ja uks prahvatas sissepoole lahti. Ning Jussuf hakkas karjuma.

      Sest sellest mustast haigutavast avausest ei karanud välja ei tiigrihambulist koletist ega lihast ning verest deemonit. Sellest heljus välja kohutav udu lainetavate, peaaegu kombatavate hoovustena, üheainsa ahnitseva sööstuna, mistõttu paistis haigutav avaus verd purskavat, ja Õudus oli neil kallal. See ümbritses Hassimit, ning kartmatu pealik, võideldes asjatult peaaegu kombatamatu olendiga, karjus äkilises harjumatus hirmus, kui ta lajatav skimitar vihises ainult olendist läbi, kes oli sama puutumatu ja vigastamatu nagu õhk, ja kui ta tundis, kuidas surma ja hävingu keermed teda ümbritsevad.

      Jussuf kriiskas nagu kadunud hing, pillas nõiakepi ja ühines oma kaaslastega, kes tormasid džunglisse hullumeelselt põgenedes, ja neile järgnesid nende ulguvad liitlased. Ainult orjad ei põgenenud, vaid seisid, valmis surema, hirmust halisedes. Nagu segases luupainajas, nägi Kane Hassimit kõikumas nagu pilliroogu tuule käes, kelle ümber mähkis end hiiglaslik punane Asi, millel polnud kuju ega maist keha. Siis, kui purunevate kontide ragin temani jõudis ja šeigi keha kokku vajus nagu kõrs trampivate kapjade all, purustas inglane ühe võimsa jõupingutusega oma köidikud ja võttis kätte nõiakepi.

      Hassim oli maas, lömastatud ja surnud, lebamas nagu murtud mänguasi, käed laiali, ja punane pulseeruv Asi pöördus Kane’i poole nagu paks verepilv, muutes pidevalt oma kuju ja vormi!

      Kane tundis, kuidas hirmu külmad sõrmed ta aju külge klammerdusid, kuid ta võttis end kokku, tõstis iidse kepi ja lõi kogu jõust Õuduse südamesse. Ja ta tundis, kuidas nimetu, immateriaalne ollus lõhenes sellest langevast kepist. Teda peaaegu lämmatas põrguliku haisu võigas pahvak, mis sealt välja voolas, ja kusagil oma hingesügavustest kajas talumatult võigas kataklüsm, mis, ta teadis, oli koletise surmakarje. Sest too oli tema jalge ees maas suremas, selle punane, laineline kogu, nagu mingi kummalise ranniku tontlikud lained. Ja kui see kahvatus, kajas ta hääletu karje kosmilistesse kaugustesse, nagu kustuks see kusagil kaugemal sfääris, mida inimesed ei tunne.

      Hämmeldunud ja uskumatu Kane vaatas alla vormitule, värvitule, kuid nähtavale massile ta jalge ees, kelle ta teadis olevat koletise, kes oli sööstnud tagasi mustadesse maailmadesse, kust ta oli tulnud, Saalomoni kepi ainsa löögi abil. Jah, sellesama kepi, mis oli Kane’i teada olnud võimsa kuninga ja võluri kätes, kes oli väga ammu ajanud koletise sellesse kummalisse vanglasse, ootama, kuni rumalad käed ta jälle siia ilma vabaks päästavad.

      Siis rääkisid tõtt vanad jutud ja kuningas Saalomon oli tõesti ajanud deemonid lääne poole ja vangistanud nad kummalistesse paikadesse. Miks oli ta nad ellu jätnud? Kas oli inimlik maagia neil kaugetel päevadel liiga nõrk, et kuraditega rohkemat teha? Kane kehitas imestades õlgu. Ta ei teadnud maagiast midagi, kuid oli tapnud selle, kelle see Saalomon oli vaid vangistanud.

      Ja Solomon Kane judises, sest ta oli vaadanud Elu, mis polnud niisugune Elu, nagu tema seda tundis, ja ta oli näinud ja tegelenud Surmaga, mis polnud niisugune Surm, nagu tema seda tundis. Ja ta mõistis, nagu oli mõistetud Atlantise Negari tolmustes kodades, nagu oli mõistetud jäledates Surmamägedes, nagu oli mõistetud Akaanas – et inimelu oli vaid üks eksisteerimise vorm, et maailmad asusid maailmade sees ja et eksisteerimiseks oli rohkem kui vaid üks tasand. Inimesed teavad, et maakera tiirleb lugematuist aegadest saadik, ja tiireldes tekitas see elu ja elusolendeid, kes väänlesid sellel, nagu väänlevad tõugud mustuses ja lagas, mõistis Kane. Inimene oli nüüd peamine tõuk; miks peaks tema omas uhkuses arvama, et tema ja ta järeltulijad olid esimesed tõugud – või viimased, kes valitsevad planeedil vähese aja jooksul oma äraarvamatus elus. Ta raputas pead, vaadates jälle imestades seda N’Longa iidset kinki, nähes selles viimaks mitte musta maagia riista, vaid headuse ja valguse mõõka, ebainimliku kurjuse vastu, igaveseks. Ja teda raputas kummaline aukartus, mis oli peaaegu hirm. Siis ta kummardus Asja juurde ta jalge ees, judises, kui selle kummaline mass libises ta sõrmede vahelt läbi nagu paksu udu laamad. Ta torkas oma kepi sellest läbi ja tõstis selle kuidagi üles ning nihutas tagasi hauakambrisse ja sulges ukse.

      Siis jäi ta vahtima Hassimi kummaliselt moonutatud keha, märgates, kuidas see oli määrdunud vastiku limaga ja kuidas see oli juba mädanema hakanud. Ta judises jälle ja äkki äratas teda ta süngetest mõtisklustest mingi vaikne, arglik hääl. Vangid põlvitasid puude all ja vaatasid teda suurte kannatlike silmadega. Võpatades raputas ta endalt oma kummalise meeleolu. Ta võttis mädanevalt laibalt oma püstolid, pistoda ja rapiiri, püüdes kiiresti maha nühkida klammerduvat ollust, mis oli juba katmas terast roostega. Ta võttis ka hulga püssirohtu ja kuule, mille araablased