Solomon Kane’i lood. Robert Ervin Howard

relvad, mis sõdalased on kiirustades maha pillanud,” ütles ta, “ja minge koju. See on kuri paik. Minge tagasi oma küladesse ja kui tulevad järgmised araablased, siis surge oma hüttide rusudes, aga ärge saage orjadeks.”

      Siis nad oleksid põlvitanud ja ta jalgu suudelnud, kuid tema, olles suures segaduses, keelas seda järsult. Siis, kui nad lahkuma valmistusid, ütles üks talle: “Isand, mida sa teha kavatsed? Kas sa ei tuleks meiega kaasa? Sinust saaks meie kuningas!”

      Kuid Kane raputas pead.

      “Ma lähen ida poole,” ütles ta. Ja siis kummardasid hõimurahvad ta ees ja pöörasid pikale tagasiteele nende kodumaa suunas. Ja Kane heitis õlale kepi, mis oli olnud vaaraode ja Moosese ja Saalomoni ja nimetute Atlantise kuningate kepiks, ning pöördus ida poole, peatudes vaid ainsaks tagasipilguks sellele suurele hauakambrile, mille keegi Saalomon oli ehitanud kummaliste kunstidega nii kaua aega tagasi ja mis kõrgus nüüd süngena ja igavesti vaiksena tähtede paistel.

      Kolpade Kuu

      I PEATÜKK

      OTSIV MEES

      Suur must vari lasus maapinnal, lõigates punase päikeseloojangu leeki. Mehele, kes rühkis mööda džungliteed, paistis see surma ja õuduse märgina, sünge ja kohutava ähvardusena, nagu nähtamatu mõrvari vari, mis paistab mõnelt küünlavalgelt seinalt.

      Kuid see oli vaid suure kalju vari, mis kõrgus tema ees, esimene vahimees süngetest mägedest, mis oli ta eesmärgiks. Ta peatus hetkeks selle ees, vaadates ülespoole, kus see kerkis mustalt joonistudes sureva päikese taustal. Ta oleks võinud vanduda, et märkas tipus mingit liikumist, kui ta vahtis, käsi silmade kaitseks, kuid kustuv lõõm pimestas teda ja ta polnud kindel. Kas see oli mees, kes peitu sööstis? Mees või…?

      Ta kehitas õlgu ja hakkas uurima rasket teed, mis viis üles kaljule ja sellest üle. Esimesel pilgul paistis, et vaid mägikits suudab sealt üles ronida, kuid lähem uurimine näitas hulka sõrmeauke, mis olid kõvasse kaljusse uuristunud. See paneks ta jõu äärmisel viisil proovile, kuid ta polnud tulnud tuhat miili selleks, et praegu tagasi pöörduda.

      Ta võttis maha suure koti, mida ta õlal kandis, ja kohmaka musketi, jättes alles vaid oma pika rapiiri, pistoda ja ühe ta püstoleist, need ta lükkas endale seljale, ning heitmata ühtegi tagasipilku pimenevale teele, mida mööda ta oli tulnud, alustas pikka tõusu.

      Ta oli pikk mees, pikkade käsivarte ja raudsete lihastega, kuid ta pidi ikka ja jälle peatuma ja hetkeks puhkama, klammerdudes nagu sipelgas järsu kaljunõlva külge. Öö saabus ruttu ja kalju tema kohal oli ähmane vari, mille külge oli ta sunnitud pimesi sõrmedega klammerduma, ja augud olid tema ebakindlaks redeliks.

      Tema alt hakkas kostma öiseid džunglihääli, siiski paistis talle, et isegi need hääled olid maha surutud ja summutatud, nagu heidaksid suured mustad mäed, mis nende kohal kõrgusid, isegi džungliolendeile vaikuse- ja hirmuvarju.

      Ta ronis ülespoole, ja et tema teed raskemaks teha, kaldus kalju tipu lähedal väljapoole ja pinge närvides ja lihastes muutus talumatuks. Aeg-ajalt libastus ta ja pääses juuksekarva kauguselt kukkumast. Kuid iga rakk ta kõhnas kehas töötas täiuslikus koostöös ja ta sõrmed olid nagu terasküünised, mis haarasid kruustangide tugevusega. Ta edasiminek muutus üha aeglasemaks ja aeglasemaks, kuid edasi ta läks, kuni nägi viimaks kaljutippu lõhestamas tähti vaevalt kakskümmend jalga temast kõrgemal.

      Ja kui ta vaatas, tekkis ta vaatevälja ähmane kivi, mis veeres üle serva ja sööstis alla tema poole. Hirmuvärinal surus ta ennast vastu kaljut ja tundis tugevat lööki õla pihta, ainult riivavat, kuid isegi niisugusena oleks see peaaegu ta alla kukutanud, ja kui ta meeleheitlikult võitles, et kaljul püsida, kuulis ta kaugel all kõmisevat raksatust. Külm higi laubal, vaatas ta üles. Kes – või mis – oli heitnud selle kivi üle kaljupanga? Ta oli vapper, nagu võisid tunnistada kondid paljudel lahinguväljadel, kuid mõte suremisest nagu lammas, abitult ja vähimagi vastuhakuvõimaluseta, tarretas ta vere.

      Siis sai raev hirmust tugevamaks ja ta hakkas ronima hoolimatu kiiruga. Oodatud teine kivi ei tulnud siiski ja ükski elav olend ei sattunud ta vaatevälja, kui ta üle serva ronis ja end sirgu ajas, mõõk tupest välja välgatamas.

      Ta seisis mingil platool, mis viis väga kaljusele mägismaale umbes pool miili lääne suunas. Kalju, kust ta oli just üles roninud, ulatus ülejäänud mäestikust välja nagu sünge neem, kõrgudes väreleva lehtedemere kohal, mis oli nüüd troopilises öös tume ja salapärane.

      Siin valitses absoluutne vaikus. Ükski tuuleiil ei liigutanud allapoole jäävaid sügavusi, ükski samm ei sahisenud kääbuspõõsastes, mis platood katsid, kuid kivi, mis oli peaaegu ronija surma viinud, polnud langenud juhuslikult. Mis olendid ronisid küll neil süngetel mägedel? Troopiline pimedus langes üksildasele rändajale nagu raske loor, millest pilkusid läbi kollased tähed. Džungli mädaneva taimestiku lehk kerkis üles temani, sama kombatav kui paks udu, ja grimassi tehes astus ta kaljuservalt eemale, suundudes julgelt üle platoo, mõõk ühes käes ja püstol teises.

      Tal oli ebameeldiv tunne, nagu jälgiks teda keegi. Vaikus oli täielik, välja arvatud vaikne sahin, mis tekkis võõra kassisarnasest kõnnakust läbi kõrge mägismaarohu, siiski tunnetas mees, et elusolendid hiilisid tema ees ja kannul ja temast kummalgi pool. Kas teda jälgis mees või loom, ta ei teadnud, ja teda ei huvitanudki see eriti, sest ta oli valmis võitlema inimese või kuradiga, kes teda takistanuks. Aeg-ajalt ta peatus ja vaatas väljakutsuvalt ümberringi, kuid ei märganud midagi peale põõsaste, mis kössitasid nagu väikesed mustad varjud ta tee ümber, segunedes ja ähmastena paksus, soojas pimeduses, milles isegi punakad tähed paistsid kahvatuvat.

      Viimaks jõudis ta paika, kus platoo muutus kõrgemateks mägedeks, ja seal nägi ta varjudest kerkivat suurt puudesalu. Ta lähenes ettevaatlikult ja peatus, kui ta pilk, mis oli pimedusega pisut harjunud, märkas ähmast kogu süngete tüvede keskel, mis polnud osa nendest. Ta kõhkles. Kogu ei astunud edasi ega põgenenud. Ähmase ja vaikselt ohtlikuna seisis see nagu oodates. Selles vaikses puudesalus oli tunda midagi ebameeldivat.

      Võõras astus ettevaatlikult edasi, mõõk välja sirutatud. Lähemale. Pingutas oma silmi, et märgata mõnda ähvardavat liigutust. Ta otsustas, et see kogu oli inimene, kuid oli hämmeldunud selle liikumatusest. Siis sai põhjus ilmselgeks – see oli musta mehe laip, mis seisis puu vastas, ja teda hoidsid püsti ta kehasse löödud odad, mis teda tüvede külge naelutasid. Üks käsi oli ette sirutatud, seda hoidis suure oksa küljes läbi randme löödud pistoda, nimetissõrm otse ees, nagu näitaks laip millelegi – tagasi mööda teed, kus võõras oli tulnud. Sel tummal, süngel märguandel võis olla vaid üks tähendus – ees ootas surm. Mees, kes vahtis seda sünget hoiatust, tavatses harva naerda, kuid nüüd lubas ta endale luksust sardooniliselt naeratada. Ta oli reisinud tuhandeid miile üle maa ja mere – üle ookeani ja läbi džungli – ja nüüd ootasid nad, kes nad ka polnud, et ta niisuguse tobeduse pärast tagasi pöördub. Ta pidas vastu kiusatusele laipa tervitada, mis poleks olnud eriti väärikas, ja tungis vapralt edasi läbi salu, peaaegu oodates rünnakut tagantpoolt või varitsejaid eest. Midagi niisugust siiski ei juhtunud, ja tungides läbi puude, leidis ta end konarliku nõlva juurest, millele järgnesid teised. Ta astus vankumatult edasi läbi öö ega peatunud isegi selleks, et mõtelda, kui ebatavalised tunduksid tema tegevused mõistlikule mehele. Tavaline mees oleks kalju jalami juurde laagrisse asunud ja oodanud hommikut, et siis üles ronida. Kuid tema polnud tavaline mees. Kui kord ta eesmärk oli käeulatuses, valis ta selle juurde jõudmiseks kõige otsema tee, mõtlemata raskustele, olgu siis päev või öö. Mida pidi tegema, seda pidi tegema. Ta oli jõudnud hirmu kuningriigi vahipostideni hämaruse ajal ning selle sügavusse tungimine öösel järgnes üsna loomulikuna.

      Kui ta läks edasi mööda kaljurahne täis nõlvasid, tõusis kuu, muutes kõik ebatõeliseks, ja selle valgel kõrgusid pudenevad nõlvad ta ees nagu võlurilosside mustad tornid. Ta jälgis pingsalt ähmast teed, mida mööda ta sammus, sest ta ei teadnud, kas kõrgustikest võiks tulla järjekordne kaljurahn. Ta ootas mingisugust rünnakut, ja loomulikult oli see ootamatu, mis tegelikult juhtus.

      Äkki astus suure kalju tagant välja mees, eebenmust hiiglane kahvatus