Lord Falconbridge. Arthur Conan Doyle

palun mitte mind kuidagi nimetada, madam. Mul on eneseaustus, just nagu teilegi. Ma tunnistan, et ma poleks pidanud treenimise ajal suitsetama. Kuid ma just ütlesin Tom Cribbile, enne kui te sisse tulite, et kui te ei kohtleks meid nagu lapsi ja ütleksite meile, kellega ma pean võitlema ja millal ja kus, oleks mul lihtsam end käsile võtta.”

      “See on tõsi, proua,” ütles tšempion. “Ma tean nüüd, et see peab olema kas Gasman või Bill Neat. Kedagi teist pole. Nii et usaldage mind ja ma luban, et võitluspäeval on ta vormis nagu lõhekala.”

      Leedi naeris põlglikult.

      “Kas te arvate,” ütles ta, “et keegi ei oska poksida peale nende, kes sellega raha teenivad?”

      “Püha Jüri nimel, ta on amatöör!” hüüdis Cribb hämmeldunult. “Kuid te kindlasti ei saada ju Tom Springi kolmeks nädalaks treenima, et ta kohtuks mingi käpardiga?”

      “Ma ei ütle enam midagi, kes ta on. See pole teie asi,” vastas leedi raevukalt. “Ütlen vaid, et kui te ei treeni, siis loobun teist ja võtan kellegi teise, kes treenib. Ärge arvake, et suudate mind lollitada, sest olen naine. Tunnen mängureegleid sama hästi kui ükskõik missugune mees.”

      “Ma nägin seda juba esimesest sõnast, kui te rääkima hakkasite,” ütles Cribb.

      “Siis ärge unustage seda. Ma ei hoiata teist korda. Kui ma märkan mõnda viga, valin teise mehe.”

      “Ja te ei ütle mulle, kellega ma võitlema pean?”

      “Mitte sõnagi. Kuid võite mind uskuda, et ka siis, kui olete parimas vormis, peaksite teie või ükskõik kes Inglismaal tema võitmiseks kogu jõust pingutama. Nüüd hakake otsekohe oma tööga pihta ja ärge laske mul tabada end viilimas.” Kõrgil pilgul vaatas ta kahele tugevale mehele ülalt alla ning siis kannal ringi pöördudes kõndis toast välja.

      Tšempion vilistas, kui uks tema järel sulgus, ja pühkis oma laupa punasetäpilise taskurätiga, kui ta vaatas oma häbistatud kaaslast. “Ausõna, poiss,” ütles ta, “nüüd on asi tõsine.”

      “Jah,” sõnas Tom Spring tõsiselt, “nüüd on asi tõsine.”

      Järgmise kahe nädala jooksul tegi leedi mitmeid üllatusvisiite, et jälgida, kas tema mees valmistub korralikult võistluseks, mis teda ees ootas. Kõige ootamatumatel hetkedel võis ta treeninguruumi sisse tormata, kuid mitte kunagi enam ei pidanud ta kaebama ei sportlase ega tema treeneri lohakuse üle. Pikkade poksikotitreeningutega, kolmekümnemiiliste jalutuskäikudega, miiliste jooksudega postivankri sabas, millel puhastverd hobune aiste vahel, hüppeseeriad nööriga, kuni ta treener võis uhkelt teatada, et “ta on kaotanud viimsegi untsi rasva ning on valmis oma elu võitluseks”.

      Ainult ühel korral oli leedil neil visiitidel saatja kaasas. See oli pikk noormees, nõtke figuuriga, aristokraatliku hoiakuga, ning ta oleks olnud hämmastavalt ilus, kui mingi õnnetus poleks purustanud ta nina ja rikkunud ta näojoonte sümmeetria. Ta seisis vaikselt, tusaste silmade ja vaheliti kätega, vaadates poksija suurepärast torsot, kui too, ülakeha paljas, oma poksikottidega töötas.

      “Kas sa arvad, et ta sobib?” küsis leedi.

      Noor keigar kehitas õlgu. “See ei meeldi mulle, cara mia. Ausõna, see ei meeldi mulle.”

      “Sulle peab see meeldima, George. Olen pannud sellesse kogu oma südame.”

      “See pole inglisepärane, tead. Nagu Lucrezia Borgia ja keskaegne Itaalia. Naise armastus ja naise viha on alati samasugused, kuid just selle praegune avaldus paistab mulle üheksateistkümnenda sajandi Londoni jaoks sobimatuna.”

      “Kas õppetundi pole siis vaja?”

      “On küll, kuid võiks arvata, et on teisi viise.”

      “Sina proovisid teisi viise. Mida sa sellest said?”

      Noormees naeratas üsna süngelt, kui ta pööras oma mansetti ja vaatas kortsus armi oma randmel.

      “Mitte midagi head,” vastas ta.

      “Sa proovisid ja kukkusid läbi.”

      “Jah, ma pean seda tunnistama.”

      “Mis siis veel meile jääb? Seadus?”

      “Armas taevas, ei!”

      “Siis on minu kord, George, ja ma ei lase end takistada.”

      “Ma ei usu, et keegi suudaks sind takistada, cara mia. Mina näiteks ei unistagi sellest. Kuid ma ei usu, et suudaksin kaasa lüüa.”

      “Ma pole kunagi palunudki.”

      “Ei, kindlasti mitte. Sa suudad selle ise läbi viia. Sinu loal arvan, et kui oled oma poksijaga valmis saanud, siis sõidame tagasi Londonisse. Ma ei jääks mingi hinna eest ilma Goldoni etteastest ooperiteatris.”

      Niimoodi nad lahkusidki, mees frivoolne ja pealiskaudne, naine sama otsustava näoga kui Saatus ise, jättes poksijad oma asjaga tegelema.

      Ja nüüd saabus päev, kui Cribb võis oma tööandjale teatada, et tema mees on nii vormis, nagu teadus teda vähegi panna suudab.

      “Ma ei suuda enam rohkemat, proua. Ta on valmis kuningriigi eest võitlema. Veel üks nädal muudaks ta kurnatuks.”

      Leedi vaatas Springi üle asjatundlikul pilgul.

      “Arvan, et ta teeb teile au,” ütles ta viimaks. “Täna on teisipäev. Ta poksib ülehomme.”

      “Hästi, madam. Kuhu ta läheb?”

      “Ütlen teile täpselt, ja palun, märkige hoolikalt kõik üles. Teie, Mr. Cribb, viite oma mehe “Kuldse risti” kõrtsi Charing Crossi juures kella üheksaks kolmapäeva hommikul. Ta asub Brightoni postitõlda ja sõidab Tunbridge Wellsi, kus läheb “Kuningliku tamme” võõrastemajja. Seal sööb ta niisuguse eine, nagu te soovitate süüa enne võistlust. Ta ootab “Kuningliku tamme” võõrastemajas, kuni saab suusõnalise teate, mille toob talle tumepunases livrees teener. See teade annab talle viimased juhtnöörid.”

      “Ja mina ei tohi tulla?”

      “Ei,” vastas leedi.

      “Kuid kindlasti, madam,” palus ta, “võin ma teiega Tunbridge Wellsi kaasa tulla? On nii raske treenida poksijat ja ta siis maha jätta.”

      “Sinna ei saa midagi parata. Te olete liiga tuntud. Teie saabumisest leviks kumu üle linna ja mu plaanidest ei tuleks midagi välja. Teie kaasatulek on välistatud.”

      “Hästi, ma teen, mis ütlete, kuid see on väga raske.”

      “Arvan,” ütles Spring, “et pean kaasa võtma oma poksimisriided ja jalanõud?”

      “Ei, te ei võta kaasa midagi, mis näitaks teie elukutset. Te võite kanda samu riideid, milles teid esmakordselt nägin, nagu võiks kanda iga mehaanik või käsitööline.”

      Tom Cribbi mõttelage ilme oli muutunud absoluutseks meeleheiteks.

      “Pole sekundante, pole riideid, pole spordikingi – see ei paista olevat õige asi. Ausõna, proua, mul on häbi, et olen segatud niisugusesse võitlusse. Ma ei tea, kas seda võib nimetada poksiks, kui pole kohtunikku. See on kaklus, mitte midagi muud. Olen tulnud liiga kaugele, et sellest praegu käed puhtaks pesta, kuid ma soovin, et poleks kunagi kaasa teinud.”

      Hoolimata tšempioni ja ta õpilase professionaalsetest kartustest jäi naise kindel tahe peale ja kõik tehti täpselt nii, nagu ta oli käskinud. Kell üheksa leidis Tom Spring end Brightoni postitõllast ja lehvitas hüvastijätuks kätt tüsedale Tom Cribbile, kes seisis kelnerite ja tallipoiste imetlevas ringis “Kuldse risti” lävel. See oli meeldiv aastaaeg, kui suvi muutub sügiseks, ning pöökidel ja sõnajalgadel võis näha esimesi kuldseid laike. Maal kasvanud noormees hingas vabamalt, kui oli jätnud Southwarki ja Lewishami väsitavad tänavad seljataha, ning vaatas rõõmuga suurepärast vaadet, kui postitõld, mida vedasid kuus õunikhalli hobust, möödus Knowle’i kaunist maakohast, või riivas pärast Riverside Hilli Kenti laia tasandikku. Tõld möödus Tonbridge’i koolist ja sõitis edasi läbi Southborough, kuni